Ugandi

See artikkel räägib maakonnast, miinilaeva kohta vaata artiklit Ugandi M315, perekonnanime kohta vaata artiklit Ugandi (perekonnanimi).

Ugandi (ka Ugala, Oandi, Uandi,^[1] Uhandi, Ugamaa; ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas Ugaunia, Ugania, Ungania, Ungaunia, mõnedes kroonikavariantides ka Ug(g)annia, Ungannia; selle elanikud ugalased Ugaunenses, Ugaunienses, Ugannenses, mõnedes kroonikavariantides ka Ugganenses, Ungannenses; saksa keeles Ugaunien,^[2] Hugenhusen, Uggenhusen)^[3] oli muinasmaakond Kagu-Eestis, keskustega Otepääl ja Tartus, hõlmates hilisema tartu- ja võib-olla ka võrumurdelise ala.

Ugandit on mainitud 13. sajandi alguse kirjalikes allikates, ennekõike Henriku Liivimaa kroonikas, mis kirjeldab maakonna vallutamist Liivimaa ristisõja ajal. 1208. aastal alanud sõjakäigud Ugandisse viisid ugalaste alistumiseni Riia piiskopile ja Mõõgavendade ordule 1215. aastal. Pärast seda jätkusid välisvõimude omavahelised võitlused Ugandi pärast – ajutiselt kuulus maakond nii ordule kui ka Novgorodi vürstile, formaalselt mõnda aega ka Taanile. 1224. aastal moodustati Ugandi territooriumi baasil Tartu piiskopkond.

Muinasmaakondade, sh Ugandi olemuse kohta on tänapäeva ajaloolaste seas levinud kaks vaadet. Traditsioonilise arusaama kohaselt oli tegu muinaskihelkondade (kui suveräänsete üksuste) poliitilise ja sõjalise liiduga. Sellest tulenevalt võis maakond vastavalt liitlassuhete muutumisele kasvada või kahaneda.^[4][5][6] Uuema arusaama järgi olid maakonnad pigem sarnase keele ja kultuuriga ning naabermaakondadest looduslikult eraldatud piirkonnad, kus asunud kihelkonnad või linnusepiirkonnad võisid, aga ei pruukinud omavahel koostööd teha.^[7][8]

Ugandi ulatus laias laastus Emajõest põhjas kuni latgalite asualani lõunas ning Peipsi-Pihkva järvest ja Pihkva vürstiriigi valdustest idas kuni Võrtsjärve ja Sakalani läänes. Ugandi põllumajandusliku maa kogusuuruseks on hinnatud 3000 adramaad, mis vastab ligikaudselt ka majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli arvatavasti 6–9 inimest. Maakonna tuuma moodustas hilisem tartumurdeline ala.^[9][10][11] Ugandi täpsema ulatuse ja sisemise territoriaalse jaotuse kohta on ajalooallikates leiduv info aga napp.^[12][13] Lõuna-Eestis oli arvatavasti välja kujunenud hajus asumislaad, mis tingis külakogukondade ja kihelkondliku jaotuse suhtelise ebamäärasuse ja nõrkuse.^[14]

Kindlamaks peetakse Otepää ja Tartu linnuste ümber tekkinud muinaskihelkondade olemasolu. Neist esimene võis lisaks hilisemale Otepää kirikukihelkonnale hõlmata ka osa Rõngu, Kambja ja Sangaste kihelkonnast. Tartu ehk Tarbatu kihelkonna alla kuulusid arvatavasti Tartu-Maarja kirikukihelkonna alad lõuna pool Emajõge, vähemalt osa Nõo ja suur osa Kambja kirikukihelkonnast.^[13][15] Tarbatu kihelkonda on ilmselt mainitud ka Henriku Liivimaa kroonikas.^[15][16]

Maakonna loodeosas on Rannu ja Puhja kirikukihelkonna alal arvatavasti asunud üks või kaks eraldiseisvat muinaskihelkonda, mis võisid hõlmata ka osa Rõngu ja Kambja kirikukihelkonnast. Edelas, Sangaste ning osalt ka Karula ja Hargla kirikukihelkonna alal, mis moodustas keeleliselt ühtse ja omaette paikneva asustuspiirkonna, võis samuti üks muinaskihelkond olla. Idas vastu Peipsit, Emajõest lõunas, Võnnu ja Räpina kihelkonna põhjapoolsel alal, on pakutud kirjalikes allikates mainitud Soopoolitse kihelkonna olemasolu. Samanimeline muinaskihelkond või väikemaakond võis asuda ka Emajõest põhja pool sarnase kultuuriga Kodavere kirikukihelkonna territooriumil, kuid kas sellegi näol võis tegu olla Ugandi osaga, pole teada.^[11][13][15]

Ebaselge on samuti Emajõest põhja poole jäänud Jogentagana ning Pihkva pool asunud hilisema Võrumaa ala kuulumine Ugandisse. Jogentaganat peavad uuemad käsitlused pigem omaette väikemaakonnaks, ehkki võib-olla Ugandi poliitilise mõju all olevaks.^[12][13][15] Võrumaa ala, mida mõnikord samastatakse Henriku kroonikas nimetatud Valgatabalvega, staatus pole teada, oletamisi on seda peetud kas Ugandi, Adsele või Pihkva vürstiriigi osaks, aga ka iseseisvaks maakonnaks või hõreda asustusega piirivööndiks.^{[11][12][13][15]} Ugalaste võimu alla kuuluvaks, aga mitte Ugandi osaks, on mõnikord peetud ka Ugandi ja Virumaa vahelist ala, Vaiga ja Mõhu väikemaakondi.^[17][18]

Evald Tõnissoni hinnangul, kes eeldas, et maakonnad olid kihelkondade liidud, võis tulevase Ugandi alal keskmisel rauaajal kujuneda kaks väikemaakonda keskustega Tartus ja Otepääl, mis hiljem omavahel ühinesid, jäädes võrdse tähtsusega keskusteks.^[19] Hilisemad uurijad on Ugandi peamiseks keskuseks pidanud Otepääd, tuues välja, et Tartu roll on aja jooksul muutunud.^[20][21] Enn Tarvel on pakkunud välja, toetudes Otepää lähedal oleva Uandimäe nimele, et Ugandi või Oandi oli algselt Otepää kihelkonna nimi ja kandus sealt edasi kogu moodustunud maakonnale.^[15]

Mõned autorid on maakonna kujunemisprotsessi peegeldusi näinud hilisemates sõna ugalane tähendustes ja rahvapärimuses. Sõna ugalane on kunagise Ugandi idaosas või Ugandist itta jääval peamiselt võrukeelsel alal olnud tuntud halvustava tähendusega üldnimena. See on tähistanud vigase või segase kõneviisiga, taipamatut või tigedat inimest. Sõnatüve uga- varasemaks tähenduseks ongi mõnikord peetud "loid, tömp". See võib näidata, et ugalasi peeti võõraks rahvaks ja nende etnonüüm on naabritelt saadud pilkenimi.^[22][23][24] Teisalt on ugalaste nimetust nähtud pärinevat muinasvene sõnast *ug "lõuna, lõunapoolne maa; lõunatuul".^[25][26] Jakob Hurt ja Villem Reiman arvasid, et Ugandi ehk Ugamaa ehk Uhandi tähendas ohakamaad ja ugalased olid ohaka-, okka- ehk odamehed.^[2]

Ida-Ugandi ala ja vähemal määral ka muu ida- ja lõunapoolse Eesti rahvapärimuses esinevad ugalased paistavad silma vaid vaenutegudega. Ugalasi on peetud sõjameesteks ja teeröövliteks.^[27] Ühes lõikuselaulus hoiatatakse viljalõikajaid põllu otsas ootavate ugalaste eest:

„...otsan uutva ugalase, veeren vahtva venelase,

otsan orje uttetas, veeren verda valõtas.“

– Remmel, lk 158–159

Teises laulus räägitakse "Uga rajal" orjaks olemisest:

„Olli orjan, käve karjan,

olli orjan Uga rajal...“

– ^[22]

On oletatud, et see näitab Ida-Ugandi algset mittekuulumist Ugandi maakonda ja et sealse rahva vastuolud ugalastega pärinevad 2. aastatuhande algusest, mil Ugandi ülikud seal oma võimu kehtestama hakkasid.^[22][28] Heiki Valgu ja Silvia Laulu hinnangul kinnitab taoline suhtumine ugalastesse, et Võrumaa polnud üldse, ka hiljem, Ugandi osa.^[29]

Esimesed kirjalikud teated Ugandi peamiste keskuste, Otepää ja Tartu kohta pärinevad Vene kroonikatest. Ugandi nime nad ei maini, selle piirkonna asukaid nimetatakse tšuudideks.^[30] Kroonikad kajastavad alates 11. sajandist toimunud Vene vürstide sõjakäike Otepääle ja Tartusse ning samuti tšuudide sõjakäike Vene aladele, millest võisid osa võtta ka ugalased. Kroonikate kohaselt tegi Kiievi-Vene vürst Jaroslav Tark 1030. aastal sõjakäigu tšuudide vastu, võitis neid ja rajas Tartu kohale Jurjevi linnuse. Linnus ise eksisteeris arheoloogia andmetel küll juba varem, aga nüüd läks Tartu 30 aastaks Kiievi-Vene võimu alla. 1061. aastal põletasid Tartu linnuse aga sossolid ja pärast seda kroonikad pika aja jooksul, kuni 12. sajandi alguseni, enam Ugandi alale tehtud sõjaretki ei maini. Järgmine sinna tehtud sõjakäik toimus 1116. aastal, mil Novgorodi vürst Mstislav Vladimirovitš Otepää linnuse vallutas. 1134. aastal vallutas Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Tartu linnuse. 1176./1177. aasta talvel ründas "kogu Tšuudimaa" (ilmselt edukalt) Pihkvat. 1191./1192. aasta talvel vallutasid pihkvalased ja novgorodlased vürst Jaroslav Vladimirovitš juhtimisel Tartu, hiljem 1192. aastal põletati maha Otepää linnus. Viimaste sõjakäikude kirjeldus viitab saagiretkedele, mitte püsivama ülemvõimu taotlusele. 12. sajandil Ugandi ala püsivamalt Novgorodi ja Pihkva vürstide võimu alla ei läinudki ja vähemalt 13. sajandi algul oli see neist sõltumatu piirkond.^[31][32][33]

Kindlam teave Ugandi kohta pärineb 13. sajandi alguse kirjalikest allikatest (ennekõike Henriku Liivimaa kroonikast), mis kirjeldavad Ugandi allutamist Riia piiskop Albertile ja Mõõgavendade ordule aastatel 1208–1224. Henriku kroonika järgi tekkis ugalastel 1208. aastal konflikt Riia piiskopi, ordu ja Tālava latgalitega. Esimesed nõudsid saksa kaupmeestelt, latgalid endalt äravõetud varade tagastamist, mille ugalased neilt kunagi röövinud olid. Kui ugalased keeldusid, tegid latgalid koos ordu ja piiskopi ning neile alluvate liivlaste väega rüüsteretke Ugandisse ja süütasid põlema Otepää linnuse. Ugalased koos appikutsutud sakalastega vastasid sellele sõjakäiguga Trikātasse, kus piirati edutult Beverini linnust. 1208. aasta lõpus või 1209. aasta alguses sõlmisid vastaspooled üheaastane vaherahu.^[34]

Vahetult pärast rahu lõppemist tegi Võnnu komtuur Bertold koos mõnede latgalite ja võndlastega rüüsteretke Ugandisse, arvatavasti taas Otepää ümbrusse. Pärast seda sõlmisid piiskopi võimu all olevad liivlased ja latgalid ugalastega uue rahu, millega ordu ja osa latgaleid aga ei ühinenud ning mis hiljem ka püsima ei jäänud. 1210. aasta alguses tungis Ugandisse Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjavägi, mis piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada ordu ja piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid Vene vürstid edaspidi Ugandit enda, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks.^[35][36][37]

1210. aasta suvel toimus Bertoldi juhtimisel järjekordne orduvendade, piiskopimeeste, liivlaste ja latgalite sõjakäik Ugandisse. Nõrgalt mehitatud Otepää linnuse juurde jõudes kutsuti Bertold läbirääkimisteks sinna sisse. Samal ajal ronis osa väest teiselt poolt linnusesse ja ründas ugalasi, ühtesid tappes ja teisi põgenema ajades. Kroonika põhjendab vallutust ründajate teadmatusega Bertoldi läbirääkimistest. Mõne päeva pärast pöörduti linnusest saadud saagiga tagasi ja linnus ise pandi põlema. Otepää linnuse hävitamisele vastasid ugalased, võib-olla taas koos sakalastega, sõjakäiguga Bertoldi orduvendade tugipunkti, Võnnu linnuse, vastu. Linnuse piiramise neljandal päeval, kuuldes Kaupo juhitud liivlaste ja latgalite väe lähenemisest, piirajad taandusid. Võnnu orduvennad ühinesid Kaupoga ja asusid eestlasi jälitama. Ümera jõe ääres korraldasid need aga tagaajajatele varitsuse ja võitsid neid lahingus, tappes umbes 100 liivlast ja latgalit.^[38]

1210. aasta jõulupühade ajal riialaste organiseeritud rüüsteretk Läänemaale tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega Asti järve äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänu andis teada samal ajal toimuvast läänemaalaste sõjaretkest ja kristlaste vägi otsustas pöörduda tagasi oma linnuseid kaitsma.^[39] Hiljem samal aastal rüüstasid ugalased koos sakalastega latgalite aladel. Enne lahkumist tehti ka edutu katse vallutada Beverini linnust. Vastusena tegid omakorda rüüsteretke Ugandisse kolm latgalite sõjasalka. Talve hakul suundus piiskopi ja ordu vägi läbi Ugandi sõjakäigule Jogentaganasse. Kroonika sõnul leiti Ugandi eest latgalite poolt laastatuna ja Tartu linnus mahajäetuna.^[40] 1212. aasta alguses, kui Vene vürstide vägi oli läinud Varbola linnust piirama, kogunes sakalaste ja ugalaste sõjavägi, mis olukorda ära kasutades tungis Pihkva linna ja rüüstas seda.^[41]

Pärast neid sündmusi katkestati sõjategevus levima hakanud katku ja nälja tõttu. Lepiti kokku kolmeaastases vaherahus ja selles, et Sakala kuni Navesti jõeni jääb piiskopi võimu alla ja kohustub vastu võtma ristiusu. Lemmit Mark on välja pakkunud, et ugalastel olid vahepeal tekkinud head suhted Pihkvaga ja Vene vürstidele toetudes suutsid nad oma sõltumatuse riialastest säilitada. Kroonika ugalasi rahuleppe osalisena otseselt ei maini, kuid nende kõrvalejäämist on siiski väheusutavaks peetud.^[42]

1215. aasta kevadel, pärast vaherahu lõppemist, osalesid ugalased saarlaste juhitud sõjalises aktsioonis Riia vallutamiseks. Samal ajal kui saarlased asusid linna piirama, tungisid ugalased koos sakalastega latgalite ja läänemaalased Turaida liivlaste alale, et takistada nende appiminekut riialastele. Ugalased ja sakalased piirasid mõnda aega Autine linnust ja piinasid surnuks kättesaadud Trikāta üliku Talibaldi. Saarlastel Riiat vallutada aga ei õnnestunud. Talibaldi tapmisele järgnes latgalite kättemaksuretkede seeria Ugandisse. Eriti aktiivsed olid tema pojad Rameko ja Drivinalde, kes lisaks tavapärasele rüüstamistegevusele hakkasid kättesaadud ugalaste mehi tulega surnuks piinama nagu nende isaga oli käitutud. Otsustati, et rünnakuid ei lõpetata enne, kui ellujäänud ugalased tulevad rahu ja ristimist paluma. Lõpuks, kui 9 erinevat rüüsteretke olevat maa "tühjaks ja mahajäetuks" muutnud, saatsid ugalaste ülikud saadikud Riiga rahu tegema. Sõja algne ajend, saksa kaupmeestelt röövitud vara küsimus loeti lahendatuks saadikute seletusega, et röövijad on juba sõjas surma saanud. Lepiti kokku, et ugalased võtavad ristiusu vastu. Ugandi ulatuslik, ehkki mitte täielik ristimine viidi läbi arvatavasti suve lõpul või sügise alguses. "Teiste eestlaste metsikuse tõttu" preestrid kohapeale elama jääda siiski veel ei söandanud.^[43]

1216. aastal kavandasid saarlased uut katset Riia ründamiseks, kuhu seekord kaasati ka Polotski vürst. Eestlased (tõenäoliselt taas ugalased, sakalased ja läänemaalased) pidid seejuures jälle ründama latgaleid ja liivlasi. Vürsti ootamatu surma tõttu jäi plaan aga teostamata.^[44]

Alates Otepää linnuse alistamisest 1210. aastal ja seal osalise ristimise läbiviimisest Novgorodi ja Pihkva vägede poolt pidasid Vene vürstid Ugandit enda poliitilisse mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Seepärast tekitas ugalaste alistumine Riia kirikule ja sealt ristimise vastuvõtmine nende naabriks olnud Pihkva vürstiriigis suurt pahameelt. Ugalastelt nõuti maksu tasumist, ähvardades vastasel korral sõjaga. Oma uutelt isandatelt, piiskop Albertilt ja ordult nõu küsima läinud ugalased said kinnituse, et neid toetatakse ja et neil pole venelaste ees mingeid kohustusi. Vürst Vladimir, kes varem oli olnud Liivimaa sakslaste liitlane, ilmus nüüd sõjaväega Ugandisse ja hõivas Otepää linnuse, saates sealt oma mehi maakonda rüüstama. Pärast pihkvalaste lahkumist saadeti ugalaste abipalve peale Riiast Otepääle väesalk, kes ugalaste abil ehitasid Otepää linnuse tugevamaks ja jäid sinna koos kohalikega elama.^[45]

1217. aasta 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, läks kättemaksu ihkavate ugalaste vägi koos orduvendade ja piiskopimeestega Novgorodi alale, tabades püha pidanud rahvast ootamatult ning saades hulgaliselt vange ja saaki. Tõenäoliselt liiguti üle Lämmijärve ja sealt edasi mööda külmunud jõgesid Novgorodi poole suunduvat taliteed. Novgorodi ja Pihkva kroonikate järgi toimus sel aastal leedulaste sõjaretk Šeloni viiendikku. On usutav, et tegu on samade sündmuste kirjeldusega, kus ugalasi on lihtsalt ekslikult leedulastena esitatud. Pärast kolmekuningapäeva, arvatavasti veel jaanuaris, osalesid ugalased riialaste organiseeritud rüüsteretkel Järvamaale.^[46]

Paastuajal (8. veebruar – 26. märts) kogusid novgorodlased ja pihkvalased suure väe, millega liitusid saarlased, harjulased ja ka juba ristitud sakalased. Üheskoos asuti piirama Otepää linnust ning seal olevaid sakslasi ja ugalasi. Linnuse kaitsjatele ei toonud leevendust ka Riiast saabunud abivägi, mis pärast kokkupõrget piirajatega kaotusi kandes linnusesse taandus. Piiramise 17. päeval alustati rahuläbirääkimisi, mille tulemusel ordu ja piiskopi väed koos liivlaste ja latgalitega kohustusid linnuse maha jätma ja Liivimaale pöörduma. Nende lüüasaamine Ugandis pani kahtluse alla ka teised Eestimaal saavutatud sõjalised edusammud.^[47] Pärast lüüasaamist Otepääl Henriku kroonika mõnda aega ugalasi ja nende poliitilist staatust ei maini. Ugalasi ei nimetata ei 1217. aasta Madisepäeva lahingus osalejatena ega 1218. aasta Liivimaale suundunud Vene vürstide sõjakäiguga seoses.^[48]

Sõjalist olukorda enda jaoks ohtlikuks pidanud piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga palus 1218. aastal sõtta sekkuda Taani kuningal Valdemar II-l, kellele lubati vastutasuks üle anda Eestimaa, sh Ugandi.^[49] Järgmisel aastal tungiski Valdemar oma vägedega Revalasse. Piiskopi ja ordu väed olid aga vahepeal Eestimaal ise edukad olnud ja selle lõunaosa koos Ugandiga taas endale allutanud. Kui 1219. aastal toimus Võnnu orduvendade eestvõttel sõjaretk Virumaale, kaasati sinna ka ugalasi, kellele anti rüüstamiseks Virumaa lõunaosa, Pudiviru. 1220. aasta algupoolel osalesid ugalased riialaste sõjakäigul Harjumaale.^[50]

Vaatamata Taani nõudmistele Ugandi koos ülejäänud Eestimaaga kuningale üle anda otsustasid riialased varem sõlmitud leppest mitte kinni pidada. 1220. aastal otsustas kuningas Valdemar kompromissina anda Ugandi ja Sakala koos väikemaakondadega (Soopoolitse, Vaiga, Nurmekund, Mõhu, Alempois) ordule, jättes Riia ja Eestimaa piiskopi maade jagamisest välja. Kui Riias kuninga pakkumisest teada saadi, mõjutas Zemgale piiskop Bernhard omakorda orduvendi sellest leppest taganema.^[51] Peagi lubas piiskop Albert aga taas Eestimaa Taani kuningale jätta, kuna Valdemar oli hakanud takistama piiskopi värvatud ristisõdijatele laevade andmist. Ometi asusid tõenäoliselt juba 1220. aastal Ugandi linnustesse orduvennad. Samal ajal ristiti ka Valgatabalve ja viimased ristimata ugalased. Ugandisse jäi elama ja töötama preester Hartwic.^[52]

1221. aastal, pärast Taani käes oleva Toompea linnuse piiramist saarlaste poolt, jõudis Andreas Sunesen, kuninga esindaja Eestimaal, otsusele, et riialaste toetuse kindlustamiseks tuleb neile osaliselt järgi anda. Sunesen lubas seni formaalselt Taanile kuuluvas Ugandis ja Sakalas tunnustada ordu ilmalikku ja Riia piiskopi vaimulikku võimu.^[53] Hiljem kinnitas selle otsuse ka Valdemar.^[54]

1221. aastal puhkes taas pärast mõneaastast vaheaega sõda Vene vürstide ja riialaste vahel. Venelased ütlesid üles kunagi Otepääl sõlmitud rahulepingu ja tungisid koos leedulastega Liivimaale. Riialased, ennekõike ordu ja nende alamad, vastasid sellele rea rüüsteretkedega Novgorodi aladele. Talve algul korraldati suurem riialaste, liivlaste, latgalite, ugalaste ja sakalaste ühine sõjakäik, hiljem tegid ugalased iseseisvalt väiksemaid sõjaretki. Kesktalvel rüüstas ugalaste vägi Narva jõe tagust ala.^[55]

Saarlaste ärgitusel, kes alistasid 1222. aastal Saaremaal kanda kinnitanud Taani sõjaväe, algas Eestimaal ülestõusude laine. Ka Tartus ja Otepääl kukutati 1223. aasta alguses ordu võim. Linnustes olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ordu foogt Johannes surmati, preester Hartwic pääses vigastustega. Ugalased, mõistes, et oma jõududest riialastele vastu seismiseks ei piisa, sõlmisid nüüd Vene vürstidega rahu ja kutsusid neid appi. Saadetud abiväed paigutati linnustesse ning neile jagati kingitusi ja sakslastelt võetud vara. See võis ühtlasi tähendada, et ugalased tunnistasid Novgorodi ja Pihkva ülemvõimu enda üle. Võitluseks valmistudes ehitati linnuseid tugevamaks ja õpiti orduvendadelt saagiks saadud ambude kasutamist.^[56][57]

Vastusena ülestõusule alustasid latgalid ja ordu taas rüüsteretki Ugandisse. Nõrgenenud ordus mõisteti aga peagi, et üksinda on tekkinud situatsioonis raske midagi saavutada, ja pöörduti toetuse saamiseks piiskopi leeri poole. Sealt nõuti varem kehtinud vallutatud alade jaotamise põhimõtte – 1/3 maadest ordule, 1/3 Riia piiskopile ja 1/3 Eestimaa piiskopile – taastunnustamist. Ordu leppis selle tingimusega ja piiskopimehed liitusid sõjaga ülestõusnute vastu.^[57][58]

Samal ajal korraldasid ugalased koos sakalaste, Kesk-Eesti väikemaakondade eestlaste ja oma Vene abijõududega rüüsteretke Tālava, Metsepole ja Turaida aladele. Sõjakäigult naasvat väge asusid jälitama orduvennad, piiskopimehed, äsja Riiga jõudnud ristisõdijad, liivlased ja latgalid. Vaenupooled kohtusid Ümera jõe ääres, kui eestlased olid parajasti üle silla teisele kaldale minemas. Puhkenud lahingus sai eestlaste vägi lüüa ja ellujäänud põgenesid.^[59]

Hiljem samal aastal jõudis Ugandisse suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse ning hakkas koos ugalastega Liivimaale liikuma. Neile Puides vastu tulnud saarlased veensid aga Vene väe juhti Riia asemel Tallinnas olevaid Taani jõude ründama. Teel Tallinna poole rüüstati Sakalas, kus kohalikud olid vahepeal riialastele alistunud. Pikk Toompea linnuse piiramine aga edu ei toonud ja Jaroslavi väed pöördusid Venemaale tagasi.^[60]

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine Koknese vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. Sisuliselt tähendas see Novgorodi halduriks saamist Ugandis. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased Vjatško rõõmuga vastu ja tema teenistusse tuli eestlasi ka naabermaakondadest. Vjatško asus oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas.^[61]

1224. aasta alguseks olid riialased ja Taani Eestimaal toimunud ülestõusud suuremalt jaolt maha surunud ja viimaseks takistuseks täieliku ülemvõimu taastamisel oli jäänud Vjatško. Mitmed Ugandis käinud latgalite ja liivlaste sõjasalgad ega viis päeva kestnud Tartu piiramine orduvägede poolt tulemust ei toonud. Henriku kroonikast see otseselt ei selgu, aga ainsaks edusammuks võis olla Otepää hõivamine. 1224. aasta aprillis jõudis pärast kaheaastast äraolekut Liivimaale piiskop Albert koos suure hulga ristisõdijatega. Tartu ründamiseks valmistudes sõlmiti juulis uus Eestimaa jaotamise kokkulepe, mille järgi Albert pidi saama Läänemaa, Eestimaa piiskop Hermann Ugandi ja ordu Sakala. Vjatškod püüti veel veenda tartlastest lahku lööma, kuid ta keeldus. Riia piiskopi ja ordu vägi alustas Tartu ründamist 15. augustil. Kuna pikk piiramine linnuse kaitsjaid alistuma ei pannud, vallutati see lõpuks tormijooksuga, mille käigus peaaegu kõik seesolijad tapeti.^[62]

Tartu lahingu tulemusel tegid Novgorod ja Pihkva riialastega rahu. Ugandi koos poolega Vaigast määrati piiskop Hermannile, kes lasi Otepääle linnuse ehitada ja läänistas Ugandi maid oma vasallidele. Erinevalt ülestõusueelsest ajast kohalikke eestlasi enam Ugandi linnustesse ei võetud ja neid kohustati kümnist maksma. Hermannile läinud Ugandi ja Vaiga aladest moodustati Tartu piiskopkond.^[63] Lõuna pool Emajõge moodustati lisaks Tartule ja Otepääle veel kuus kirikukihelkonda: Nõo (Nuggen), Puhja (Puien), Rannu (Randen), Võnnu (Wendau), Sangaste (Toyvele), Põlva (Pölwe) ja tõenäoliselt Urvaste (Antsena).^[viide?]

Pärast Tartu piiskopkonna tekkimist kadus Ugandi nimi kiiresti.^[22] See nimi jäi püsima arvatavasti vaid 15.–16. sajandi Emajõest lõunas asunud adrakohtunikuringkonna Uggn^[64] ja Otepää-lähedase Uandimäe nimes^[65] ning lätikeelses Eestit (Igaunija) ja eestlast (igaunis) tähistavates sõnades. Enn Tarvel on pidanud usutavaks, et lätikeelse etnonüümi vanem kuju oligi ugaunis.^[66] Läti keeleuurijate Kārlis Mīlenbahsi ja Jānis Endzelīnsi arvates võis Ugandi ja Igaunija ühenduslüliks olla Ügaunija.^[viide?]

Ugandi nimest inspireerituna on Kagu-Eesti lavamaa paralleelnimena kasutusele võetud Ugandi lavamaa. Ka 1920. aastal asutatud Ugala teater on tõenäoliselt saanud nime Ugandi järgi.^[67] 1928. aastal kaaluti võimalust nimetada Tartu- või Võrumaa Ugandiks. Riigikogu juhatus pöördus selles küsimuses Tartu Ülikooli poole, mille esindajad seda mõtet ei toetanud.^[68] Alates 2009. aastast kuulub Eesti mereväe koosseisu miinijahtija Ugandi.^[69]