Tartu piiskopkond

See artikkel räägib endisest katoliku kiriku piiskopkonnast; Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna kohta vaata artiklit Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tartu piiskopkond.

Tartu piiskopkond Ecclesia Tarbatensis (ladina keeles) Bistum Dorpat (ülemsaksa keeles) 1224–1558
Tartu piiskopkonna diötsees (helesinise joonega piiratud ala) ja stift (helesinine). Liivi ordu valdused on kujutatud valgena
Lihula piiskop (1224–1235)	Hermann I
Tartu piiskop (1235–1558)	Tartu piiskopid 1235–1558
Pealinn	Tartu
Religioon	ristiusk (katoliiklus)
Pindala	9600 km²
Peamised keeled	ladina keel, alamsaksa keel, eesti keel
Rahaühik	–

Tartu piiskopkond (ladina keeles Ecclesia seu Dioecesis Tarbatensis) oli Rooma-katoliku kiriku Riia peapiiskopkonna piiskopkond Kagu-Eestis. Piiskopkonna koosseisu kuulusid asutamisel Ugandi, Sakala, Soopoolitse, Sakala, Mõigu, Alempois ja Nurmekund (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), kuid selle lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule ja nii jäi talle oma valduse lääneosa üle ainult kiriklik ja suverääniõigus. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Vanadel kaartidel kannavad Tartu piiskopi valdused Odenpoa (ka Oldenpoa) nime. Odenpoa on seotud Otepää latiniseeritud nimega Odenpe^[1].

Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224. Aastatel 1223–1224 oli piiskop resideerinud Otepääl. Piiskopi ametinimetus loodi 6. novembril 1235, kuni selle ajani oli ta katoliku kiriku hierarhias ametlikult Lihula piiskop. Seda seetõttu, et esimene Tartu piiskop Hermann von Buxhövden, Riia piiskopi Albert von Buxhoevdeni vend, oli varem määratud just Lihula piiskopiks, kuid maa vallutamise järel määrati talle hoopis Ugandi. Paavst kinnitas uue nimetuse alles kümme aastat hiljem, kui Lihulas oli end sisse seadnud Saare-Lääne piiskop.

1238. aastal Taani kuninga Valdemar II ja Liivi ordumeistri Hermann Balke vahel Stensby lepinguga, mille eesmärk oli lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt, tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru koos Narvaga (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi Liivi ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohtinud ordu sinna kindlustusi rajada. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile. Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast, osa Läänemaast, osa Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast (Uus-Pärnu, Viljandi) (umbes 16 000 km²), Liivi ordu valdustest (umbes 55 000 km²) tuumikvaldused asusid tänapäeva Läti aladel.

Tartu piiskopkonnale jäid Ugandi, Jogentagana ja teine osa Vaigast (umbes 9600 km²). Saare-Lääne piiskopkonnale jäi enamik Läänemaast ja saartest (Haapsalu, Vana-Pärnu) (umbes 7600 km²).

Pärast Eesti territooriumi vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil jagati piiriala Peipsimaa mitme valdaja vahel. Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu, kuna Alutaguse sattus Taani võimu alla. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.

Kiriklikult allus Tartu piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta Saksa-Rooma keisri vasall ja kuulus seega Saksa riigivürstide hulka.

Tartu piiskop oli ühtaegu nii ilmalik kui ka vaimulik võimukandja. Stifti (piiskopi vahetu ilmalik võimuala) ja diötseesi (vaimulik võimuala) piirid olid erinevad. Tartu piiskopi ilmalik valdus ehk Tartu stift haaras üldjoontes endise Ugandi muinasmaakonna ala ning oli ainus keskaegse Liivimaa riikidest, mis koosnes ühest kompaktsest territooriumist.

Tartu piiskopi diötseesi kuulusid ka Liivi ordu läänid Edela- ja Kesk-Eestis. Piiskopkonna keskus oli Tartu, kus Toomemäel asus Tartu piiskopilinnus ja toomkirik.

 Pikemalt artiklis Tartu piiskoppide loend

Vaimulikku järelevalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil. Ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaim eesõigus oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut. Kiriku majandusküsimusis oli piiskopi tähtsaim abiline Tartu toompraost. Toompraost oli kapiitli olulisim liige, kes tegeles eelkõige selle majandusasjade ja välissuhtlusega. Tihti valiti toompraost ka uueks piiskopiks. Ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegeles stiftifoogt. Pool piiskopkonnast oli läänistatud Liivi ordule.

Piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Dolenid, Kawerid, Tiesenhausenid, Uexküllid, Kursellid, Löwenwolded, Luggenhusenid, Karleverid jt), kelle olulisim kohustus oli teenistus piiskopi sõjateenistuses. Ajapikku vasallide poliitiline tähtsus kasvas ja nad saavutasid üha suurema iseseisvuse piiskopi suhtes. Piiskopkonna maadest kuulusid piiskop Hermannile 1224. aasta suvest Ugandi, Soopoolitse ja pool Vaiga maakonnast. Otepää linnuse ehitamise järel jagas Hermann läänimeestele: Ugandi maakonna keskne kihelkond Otepää läks Hermanni vennale Theoderichile, Puhja anti Hermanni õemehele Engelbert von Thysenhusenile, ääremaad Rannu Johann von Dolenile ja Sangaste-Karula Helmold von Luneborchile. Tarbatu kihelkonna aga jättis piiskop endale ja toomkapiitlile. Oma venna Rothmar von Buxhövdeni seadis Hermann Tartusse toompraostiks ja annetas toomkapiitli ülalpidamiseks samuti 24 küla^[2].

Kärkna kloostrile kuulusid suured maavaldused, mis paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses ning ka maad väljaspool Tartu piiskopkonda (Järva-, Harju- ja Virumaal) ja maja Tallinnas, samuti mitu panditud mõisa.

1232. aastal tegi Pihkva vürst Juri Mstislavitš Pihkva vägede sõjaretk Liivimaale. 1233. aastal toimus Liivimaa vägede ning endise Pihkva vürsti Jaroslav Vladimirovitši ja Tšernigivi bojaaride sõjaretk Irboskasse, mille nad ka vallutasid. Seejärel võtsid novgorodimeelsed Irboska tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepää piiskopilinnuses. 1234. aastal toimus Novgorodi vägede sõjaretk Tartusse ja Otepääle Novgorodi vürsti Jaroslav Vsevolodovitši juhtimisel. Lahingus Emajõel saavutas ta edu ning laastas Ugandit Tartu ja Otepää ümber. Seejärel sõlmiti kolmeks aastaks vaherahu. 1240.–1241. aastani korraldasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II vasallid Eestimaa hertsogkonnast ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva ja peale Irboska vallutati ka Pihkva. Pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord.

1254. aastal toimus Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha vadjalaste ja karjalaste maale. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255. aastal piiskop Albertile antud kirjas võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla. 1262. aastal, Novgorodi vürst (1257–1263) ning Kuldhordi khaani vasallina Kiievi suurvürst Aleksander Nevski sõlmis sõjalise koostöölepingu Leedu suurvürsti Mindaugasega. Lepingu sõlmimise eesmärk oli hävitada Liivimaa ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühist sõjategevust plaaniti alustada mõlema osapoole vägede koondumisega Wendeni ordulinnuse alla, et see ümber piirata, vallutada ja hävitada, ent kuna Aleksander Nevski ei jõudnud oma vägedega kokkulepitud ajaks kohale, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis, kes siirdus oma vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja tema vend Andrei piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning lahkusid seejärel Venemaale. 1262. aastal toimus Novgorodi vürsti Dmitri Aleksandrovitši juhtimisel pihkvalaste ja Polotski vürsti Smolenski Konstantini ning Tveri Jaroslav Jaroslavitši sõjaretk Tartusse.

1270. aasta leedulaste sõjaretke ajal Eestisse toimus Läänemaal, Virtsu lähedal merejääl Leedu väe ja Mõõgavendade ordu, Tartu piiskopi ja Saare-Lääne piiskopi vägede vahel Karuse lahing, mille võitsid leedulased.

Tartu piiskopkond ja Saare-Lääne piiskopkond osalesid 1297–1330 aastate Liivi ordu ning Riia peapiiskopkonna ja Riia linna vahel toimunud Liivimaa kodusõjas.

 Pikemalt artiklis Liivimaa kodusõda (1297–1330)

1341–1343 aastate Liivimaa-Pihkva sõjas 1343. aastal kogusid pihkvalased ja irboskalased umbes 5000-mehelise sõjaväe ning tegid Irboska asevalitseja vürst Jevstafi, vürst Ivani ja Pihkva possaadniku Volodši juhtimisel sõjakäigu Otepääle. Venelased piirasid Otepää linnust viis ööpäeva ja rüüstasid ümberkaudseid maid, kuid ei vallutanud linnust. Orduväed jõudsid taganevale Pihkva väele Vastseliina juures järele ning tekitasid pihkvalastele suuri kaotusi Otepää-Vastseliina lahingus. Jüriöö ülestõusu ajal korraldas Pihkva vürstiriik, ilmselt harjulaste õhutusel, rüüsteretke Tartu piiskopkond. 1369. aasta lihavõttelaupäeval võtsid venelased sõjakäiguga Kirumpää ja põletasid maha Kirumpää piiskopilinnuse eeslinna.

1378. aastal nimetas Rooma paavst Urbanus VI Tartu piiskopiks Dietrich Damerow, ent ta sattus vastuolusse Liivimaa orduga, mis toetas Tartu toomkapiitli poolt valitud Albrecht Hechti, kes sai toetuse Avignoni paavstilt Clemens VII-lt. Et ordu toetus aga Roomale, siis kaotas Hecht ordu poolehoiu ning Damerow jäi 1379. aastast ainsaks Tartu piiskopiks. 1393. aastal inkorporeeris ordu Riia peapiiskopi ja tolle kapiitli Saksa ordusse, mis tähendas süserääni - Riia peapiiskopkonna minekut Saksa ordu kontrolli alla. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis tollelt enda diötseesis vasallivannet ning lõi laialdase orduvastase koalitsiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst Vytautas ja Inglismaa kuningas Richard II; Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Samuti saabusid Tartusse piiskopi liitlastena 1396. aastal vitaalivennad. Siiski ei realiseerunud orduvastasene koalitsioon, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Aastatel 1396–1397 toimus Tartu piiskopkonna ja Saksa ordu vahel, lühike, aga äge nn. Hechti sõda^[3], mille kestel ordu laastas piiskopkonda. Saksa ordu tungis 1396. aasta juulis Tartu piiskopkonda ja vallutas selle linnused peale Tartu. Piiskopkonda siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest.

Tartu piiskopkond osales koos Saare-Lääne piiskopkonna, Riia peapiiskopkonna seisuste ja Liivi orduga, Koadjuutorivaenuses, aastatel 1556–1557, mille põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid, Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.

Tartu piiskopkonnal tekkis 16. sajandi keskel konflikt Moskva suurvürstiriigiga Tartu maksu pärast. Moskva suurvürst Ivan IV Julm nõudis maksu tasumist, mida Tartu olevat Jaroslav Targale lubanud, aga mida polnud teadaolevalt kordagi makstud. Ivan nõudis kõigi vahepealsete aastate maksu tasumist. Piiskop keeldus ja see ajendas Moskva suurvürst Ivan IV-at algatama Liivi sõda.

Tartu piiskopkonna olulisimad linnused olid Otepää, Vastseliina ja Kirumpää piiskopilinnus. Neist Otepää oli üks ajaloolise Ugandi kahest keskusest Tartu kõrval, olles ühtlasi piiskopkonna esimene kivilinnus (varaseimad kiviehitised püstitati 1224 või isegi 1223). Kirumpää ja Vastseliina linnused olid rajatud ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde viimase kaitseks. Peipsi järve ja Tartut ühendava Emajõe äärde rajati kaks kivilinnust (veetõkkelinnust), Vana- ja Uue-Kastre. Tartu–Põltsamaa ajaloolise maantee ääres Amme jõe alamjooksul asus võimas Valkena (Falkenau, Kärkna) kindlusklooster.

• Antsla vasallilinnus
• Kavilda vasallilinnus
• Kirumpää piiskopilinnus
• Konguta vasallilinnus
• Otepää linnus
• Rannu vasallilinnus
• Rõngu vasallilinnus
• Sõmerpalu vasallilinnus
• Tartu piiskopilinnus
• Tsooru vasallilinnus
• Uue-Kastre piiskopilinnus
• Vaabina vasallilinnus
• Vana-Kastre piiskopilinnus
• Vastseliina piiskopilinnus

 Pikemalt artiklites Piiskopilinnus, Vasallilinnus, ordulinnus, Eesti linnuste loend ja Eesti keskaegsed kivilinnused

Piiskopkond lõpetas oma tegevuse Liivi sõja ajal, kui Moskva tsaari väed 18. juulil 1558 Tartu vallutasid^[4]. Samal aastal vallutas Moskva ka ülejäänud piiskopkonna alad. Moskvasse tsaar Ivan IV juurde vangi viidi Tartu stiftifoogt Elert Kruse ja endine Tartumaa meeskohtunik ja stiftinõunik Johann Taube, kelle kohta tehti pealekaebus, et nad olevat omastanud 500 000 marga väärtuses piiskopi varakassa^[5].

1558–1561 aastate Vene-Liivi sõda, Eestimaal ja Lätis, Moskva tsaaririigi ja Liivi ordu, Riia peapiiskopkonna, Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna vahel, lõppes Vana-Liivimaa konföderatsiooni kokkuvarisemise ja uute maaisandate tunnustamisega Põhja-Eestis ja Lõuna-Eestis, Kuramaal ning Lätis.

 Pikemalt artiklites Liivi sõda ja Vene-Liivi sõda

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tartu piiskopkond

• Katoliku kirik Eestis
• Tartu piiskoppide loend
• Tartu stiftifoogtide loend
• Vana-Liivimaa

• Madis Maasing, Aldur Vunk, Ain Mäesalu, Heiki Valk, Mihkel Mäesalu, Anti Selart. Tartu piiskopkond, 1224–1558. Kõige võimsam territoorium. Kirjastus Eostre Publications OÜ, 2024, ISBN 9789916991855