Linn

See artikkel räägib asulast; Eesti animafilmi kohta vaata artiklit Linn (film)

---

Linn on suur asula. Linna mõiste ei ole täpselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi, või haldusüksust, mis hõlmab sellise asula koos lähiümbrusega.^[viide?]

Linna juriidiline mõiste on riigiti varieeruv. Erinevad nii kriteeriumid, mille järgi eristatakse seadustes linnu teistest asulatest, kui ka kriteeriumid, mille järgi eristatakse linnu muudest haldusüksustest.

Kultuuri- ja ajaloofilosoof Oswald Spengler on kirjutanud, et "linn on kultuuri tekkimise ja arenemise keskkond ja tingimus, mis sünnib ja sureb koos kultuuriga". Linna kujunemisjärgus asulad muutuvad tavaliselt majandus- ja kultuurielu keskuseks. Linna arengut mõjutavad selle ümber olevad asumid. Asulale linna staatuse määramisel arvestatakse ajaloolisi traditsioone, rahvaarvu, rahvastiku ruumilist paiknemist, sotsiaalmajanduslikke funktsioone ja arenguperspektiive.

Asulast saab linn siis, kui sellele asulale või mitut asulat hõlmavale haldusüksusele antakse linna õigused ja linna nimetus. Tingimused linna staatuse andmiseks erinevad riigiti.

Linnale on olnud iseloomulik enda kaitsmine linnamüüri või vallikraaviga. Enamasti on linna kompaktsus tingitud just kaitsevajadusest, seda eriti varasemas ajaloos. Vanades linnades on kaitseehitiste jäänused kesklinnas, sest linn on nende vahelt "välja kasvanud". Säilinud kaitseehitistele antakse uus funktsioon. Tänapäeval ei ole enamasti linna ja maa vahel selget piiri vaid sujuv üleminek. Linnad kasvavad omavahel kokku ning linnale iseloomulikud nähtused levivad ka maale.

Kuna linna mõiste on väga varieeruv, siis pole linnade kohta piisavalt ja usaldusväärselt võrreldavaid statistilisi andmeid. Tavaliselt loendatakse elanikke haldusüksuste kaupa, haldusüksuste piirid aga ei lange kokku linnade piiridega.

Linna kui asulatüübi määratlemisel lähtutakse tavaliselt kolmest tunnusest: esiteks, et elanike arv on piisavalt suur; teiseks, et asustus on tihe; ja kolmandaks, et majandus ja elanike tegevusalad on linnale omased. Linna geograafiline definitsioon peaks ideaalis arvestama kõiki kolme tunnust.

Asula linnaks lugemiseks piisava elanike arvu alampiir ei saa olla kõikides riikides ühesugune: hõredalt asustatud riikides eristuvad maapiirkonnast selgelt ka suhteliselt väikese elanike arvuga asulad. Paljudes maailma piirkondades peetakse linna elanike alampiiriks 2000, kuid tihedalt asustatud riikides on see suurem, näiteks Jaapanis 30 000 elanikku.

Sarnastel põhjustel ei saa ka tõmmata selget piiri maa ja linna vahele maa-ala asustustiheduse järgi.

Maailmas on palju asulaid, milles suur osa elanikest tegeleb põllumajandusega: need on külad. Külades puudub linnadele omane igakülgne majanduselu, teenuste kättesaadavus ja transpordisõlm. Juhul kui küla elanike tegevusalad mitmekesistuvad võib küla muutuda linnaks. Linnale omane majandus tähendab, et asula on inimeste kohtumispaik, kaubanduse ja teeninduse, hariduse, kultuuri ja tervishoiu keskus. Linnas hangib suurem osa töötajaid elatist tööstuses ja teeninduses.

Inglise keeles on linna kohta kaks sõna. City tähistas algselt katedraaliga linna, tänapäeval tähendab see tavaliselt suuremat linna. City tähendab ka kesklinna. Seevastu sõna town algne tähendus oli 'õu'. Ingliskeelsetes kohanimedes on see sageli lühenenud kujule -ton.

Nii inglise sõna city kui ka hispaania ciudad, itaalia città ja prantsuse cité pärinevad ladina sõnast civitas, mis tähendab kodanike (cives) kogumit.

Prantsuse keeles on ville linn, village aga on prantsuse ja inglise keeles küla.

Norra keeles linna tähistav sõna by tähendas algselt elumaja. Rootsi keeles tähendab sama sõna küla. Linna kohta öeldakse rootsi keeles stad (saksa keeles Stadt).

Venekeelne sõna город vastab skandinaavia sõnale, millest pärineb praegune gård ('talu'). Vene keeles on linnanimede lõpus mõnikord "-grad", mis on selle sõna kirikuslaavipärane kuju.

Austraalia geograaf Thomas Griffith Taylor on esitanud linnade liigituse, mis põhineb nende eal ja maakasutuse tüübil. Ta piiritleb viit tüüpi linnu:^[1]

1. Lapseeas linnad, milles puudub selgelt piiritletud liigendus
2. Alaealised linnad, milles on väljaarenenud kaupluste piirkond
3. Noored linnad, milles on hakanud tekkima tehased (tööstus)
4. Varaküpsed linnad, milles on omaette kõrgklassi eluala
5. Küpsed linnad, kus on selgelt piiritletavad tööstus, kaubandus- ja eri liiki elurajoonid

Linnade liigitus aitab ka mõista nende ajaloolist väljakujunemist. Linnad üldisemas tähenduses kujunesid välja juba enne tsivilisatsioone. Linnade arengus tekkisid nende keskele templid ja seejärel templikompleksid. Tsivilisatsioonile omaseks linnatüübiks on küpsed suurlinnad, millele on omane eri tüüpi linnaosadeks liigendumine.

Sõnad linn ja kaupunki peegeldavad eesti ja soome keeles ka keskaja Euroopa uute linnade tekkes ja arengus ilmnenud joont. Varakeskajal säilisid enam need väikelinnad, mis olid piiskopilinnad. Algul tekkisid uued linnad käsitööliste ja kaupmeeste asulate ja asulakettidena ümber neile kaitset taganud ja maad kasutada lubanud feodaalide linnuste. Hiljem võitluses oma õiguste eest ja iseseisvudes sai neile olulisemaks jooneks turg, ärid ja kaubandus. Rahamajandusele üleminekuga hakkasid eralduma ka juba uue kõrgklassi elurajoonid ning käibele ilmus sõna "urbaniseerumine". Suurlinnade teke algas 19. sajandil seoses tööstusliku pöörde ja industrialiseerimisega.

Linna sisestruktuuri mudelid

• 
  Ühe keskusega ringimudel
• 
  Ühe keskusega sektormudel
• 
  Mitme keskusega sektormudel

Linnaasula arengu käigus kujundatakse linna sees sektoreid. Igale sektorile on iseloomulikud omad maa hinnad sõltuvalt kaugusest keskusest, omad funktsioonid, hoonestus ja elanike tegevusalad.

Vanades linnades eristatakse tavaliselt järgmisi sektoreid:

1. kesklinn ehk city, mida moodustatakse tavaliselt ajaloolisest linnasüdamest. Kuna on ta parima kättesaadavusega, siis moodustatakse siin "ärila" ehk city (inglise central business district), kus paiknevad kõrgemate hindadega kauplused, pankade ja suurettevõtete peakorterid, valitsusasutused, saatkonnad jms. Ruumi nappuse ja rendi kõrged hinnad sunnivad ehitama kõrghooneid; elanikud, vähem tulukad kauplused ja tööstus surutakse kesklinnast välja.^[2]
2. agul ehk üleminekupiirkond, kus on ülekaalus segahoonestus, milles vahelduvad ümberehitatud teenindusettevõtete hooned, kontorihooned, kauplused ja elamud. Arenenud riikides on see populaarne elamispiirkond,^[2] arengumaades muutub see sageli slummiks.
3. vana tööstuspiirkond, mis oli kujunenud tööstus- või ladude piirkonnaks 19.–20. sajandil ning hiljem oli sageli ümber ehitatud. Praegu paiknevad siin tavaliselt suured kaubanduskeskused (super- ja hüpermarketid) ning mitmekorruselised elumajad.^[2]
4. madala maksumusega linnarajoonid – mitmekorruseliste kõrghoonetega magalad.^[2] Kinnisvara hinnad on seal suhtelised madalad, korterites on kõik vajalikud mugavused (keskküte, veevärk, kanalisatsioon, prügišahtid, elekter ja internet, rõdu jne). Rajoonis on tavaliselt koolid, lasteajad, kauplused, kultuurimaja jt asutused.
5. kõrge maksumusega (eliidi) elamurajoonid, mis paiknevad äärelinnas.^[2] Kaasaegsete mugavustega mitmetoalised luksuslikud kotedžid on looduslikult puhtas ja ilusas piirkonnas. Neid saavad osta vaid kõrge sissetulekuga inimesed, kes sõidavad tööle ja kooli autoga ning ostavad vajalikke kaupu linna ääres asuvatest super- ja hüpermarketest.
6. uuskeskus (inglise edge city) on linnast väljas eraldi rajatud äripinnad, kuhu on kontsentreeritud äri-, kaubandus- ja teenindusasutused.^[2] Neid ühendavad linnaga hea kvaliteediga maanteed.
7. uus tootmispiirkond on linnapiirkond, kus on loodud kõrgtehnoloogilise tootmisega ettevõtted. Tavaliselt on nad linna ääres kas lennuvälja või kiirtee juures.^[2]
8. uus (raske)tööstuspiirkond
9. vanad ja uued keskklassi elamurajoonid (korrusmajad)
10. eeslinn, kus asuvad vaid eliidi ja keskklassi elumajad (inglise suburb)
11. regeneratsiooniala endises agulis või tööstusalal^[2]

On üsna kindel, et Eufrati ja Tigrise jõe ümbruses eksisteerisid linnad 2500 kuni 3000 eKr. Urukis elas sel ajal 50 000 inimest. Esimeste linnade rajamise aeg ja elanike arv pole selge.

Pole selge, kuhu paigutub linnade rajamine teiste innovatsioonide (loomade kodustamine, taimede kasvatamine ja kaubandus) kõrval. Traditsioonilise ettekujutuse järgi oli linnade tekke eelduseks toidu ülejääk põlluharimisest linna lähedal. Et aga osutub, et linnade ja kaugkaubanduse algus võivad olla palju varasemad, kui seni arvatud, on mõned uurijad selles eelduses kahtlema hakanud. On ka teooria, mille kohaselt linnad on tekkinud kaubanduse tõttu ja põlluharimine linnade toiduvajaduse tõttu. Mõned uurijad kahtlevad esimeste linnade tekke majanduslikes seletustes üldse ning peavad esimesi linnu eelkõige kuningliku või vaimuliku võimu keskusteks.

Tundub olevat selge, et esimesed linnad tekkisid jõgede lähedal, kus sai põlde niisutada. Niisutus vajas organiseeritust ja koostööd, mis nõudis tööjaotust. Esimesed suuremad linnad tekkisid tõenäoliselt Mesopotaamias ja Niiluse orus. Ka mujal tekkisid esimesed linnad jõgede (Indus, Huang He) ääres.

Pole selge, kas linnaelu levis esimestest linnadest või tekkis eri kohtades sõltumatult. Vähemalt Ameerikas tekkisid linnad nähtavasti Vana Maailma linnadest sõltumatult ja arenesid sarnaselt.

Paljud vanaaja riigid olid linnriigid. Nad koosnesid linnast koos ümbritseva maaga või mitmest algselt iseseisvast linnast. Suurem osa elanikest töötas põldudel. Linnas elasid ka kuningas, tema nõuandjad, ametnikud, preestrid, kaupmehed ja käsitöölised. Käsitöö ja kaubandusega soetatud jõukus võimaldas linnal rajada kaitserajatisi, ehitada sõjalaevastikku ja varustada sõjaväge. Vana-Kreeka koosnes sellistest linnriikidest ja Rooma riik oli linnriikide liit.

Algul sõltus linnade arv ja suurus suhteliselt lähedase tagamaa võimest toiduaineid toota. Maaharimise tootlikkus oli nii väike, et enamik linnu ei saanud kuigi suureks kasvada isegi siis, kui transpordivõimalused paranesid.

Suurim ja kuulsaim vanaaja linnriikidest oli Rooma. Õitseajal (esimestel sajanditel pKr) elas seal eri hinnangutel pool miljonit kuni miljon inimest. Seda võimaldas tõhus võimuaparaat ja korraldatus, mis tagas suured toiduvarud.

 Pikemalt artiklis Eesti linnad

Eesti keskaegsed linnad on Tartu, Tallinn, Toompea^[viide?], Vana-Pärnu, Haapsalu, Viljandi, Paide, Rakvere, Uus-Pärnu ja Narva. Peale nende tekkis keskajal Eestisse veel mitu suuremat alevit, mis said linnaõiguse mõni sajand hiljem (näiteks Otepää, Lihula, Kuressaare, Põltsamaa ja Valga). 1296. aastal on Eestimaa maanõunik Helmoldus de Lodhe (Helmold Lode) kirjas Lübecki raele maininud Lodenrode ja Koila (Lodenrodhe et Cogkele) linnu, mille olemasolu kohta puuduvad muud andmed.

Enne 20. sajandit said linna õigused Paldiski ja Võru.

1. mail 1938 oli Eesti Vabariigis kokku 33 linna.

Peale 2017. aasta haldusreformi on Eestis 47 linna, mis on asustusüksused.^[3] Neist 10 on samades piirides omavalitsusüksused, viis on linnasisesed linnad ning ülejäänud 32 on vallasisesed linnad.

Õigus moodustada või kaotada linn haldusüksusena on "Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse" § 7 lg 4 järgi Vabariigi Valitsusel või kohaliku omavalitsuse volikogul.

Ameerika Ühendriikides määratakse linnastaatus vastavalt osariigi seadustele.

Norra vanade, keskaegsete linnade seas on Tønsberg, Trondheim, Bergen, Stavanger, Sarpsborg ja Oslo.

Norras andis linnaõigused algselt kuningas enamasti asulatele, kus oli sadam, mille kaudu veeti välja puitu ja kalasaadusi. Linn sai staatuse ladested ('[lossimis- ja] laadimiskoht') või kjøpsted (kjøpstad, kaubalinn). Viimast tüüpi linnadel oli laiendatud omavalitsus, kohus ja haldus ning ainuõigus majandustegevuseks oma ümbruses. See võimaldas muuhulgas kontrollida riigimaksude sissenõudmist.

Umbes 1850. aastast hakkas linnapoolne majanduselu reguleerimine ning ühes sellega ka kaubalinnaõigused kaduma. Tänapäeval saab vald ise anda endale või ühele või mitmele oma asulale (tettsted) linna nimetuse. Selleks peab vallas olema vähemalt 5000 elanikku ning vallas peab olema kaubandus- ja teenindusfunktsioonidega ning kontsentreeritud asustusega linnaline asula. Regionaal- ja kommunaalametil on Norras õigus mõjuvatel põhjustel see otsus tagasi pöörata. Selle nimetusega ei kaasne tänapäeval mingisugust eristaatust. Linnastaatusest ollakse huvitatud identiteedi loomise, turunduse või turistide ligimeelitamise kaalutlusel.

Enne 1971. aasta haldusreformi Rootsis olid linnad valdade tüüp maavaldade ja alevite kõrval.

Üldkeeles kasutatakse sõna "linn" (stad) tänapäeval tavaliselt suuremate asulate kohta ning ka väiksemate asulate kohta, mis on olnud linnavaldade keskasulad. Atlases Sveriges nationalatlas loetakse linnadeks üle 10 000 elanikuga asulaid. Seega ei ole linna mõiste tänapäeval halduslik: ta käib asula, mitte valla kohta.

Siiski nimetavad mõned vallad Rootsis alates 1980. aastate keskpaigast linnaks kogu oma territooriumi. Sellel nimetusel puudub juriidiline tähendus ja seejuures võib osa territooriumist olla ka maapiirkond, samuti võib kogu valla territoorium olla osa mõne asula territooriumist. Sellised vallad on: Boråsi vald, Göteborgi vald, Haparanda vald, Helsingborgi vald, Lidingö vald, Malmö vald, Mölndali vald, Solna vald, Stockholmi vald, Sundbybergi vald, Trollhättani vald, Vaxholmi vald ja Västeråsi vald.

Saksamaal on linnalise asula elanike arvu alampiiriks 2000 elanikku. Suurematele asulatele võidakse anda linnastaatus. Suurlinnaks loetakse linna elanike arvuga üle 100 000 inimese. Eristatakse kreisivabu linnu ja kreisilinnu, mis kuuluvad kreisi koosseisu.

Prantsusmaa suurimaks linnaks ja ühtlasi pealinnaks on Pariis.

Soomes antakse linnaõigus vallale tervikuna. Kui varem oli linnadel eriõigused ja -kohustused, siis alates 1977. aastast on vallad ja linnad võrdsete õigustega, st juriidiliselt on kõik linnad vallad. Linnalaadseks vallaks loetakse vald, mille elanikest elab vähemalt 90% asulates (taajama) või valla suurima asula elanike arv on vähemalt 5000. Linnalaadsele vallale võidakse anda linnastaatus.^[küsitav]

Taanis on linn (by) määratletud kui vähemalt 200 elanikuga asula, kus majadevaheline kaugus ei ületa 200 m, kui nende vahel ei ole avalikke rajatisi.

1. jaanuari 2006 andmetel oli Taanis 1450 niisugust linna, kus elas 86% Taani rahvastikust.

Kokku on Venemaal 1092 linna. Linnastaatuse määrab Venemaal omavalitsuse seadustik. Linnad võivad olla kas regionaalse (oblasti, krai, vabariigi jne tasemel) või piirkondliku tähendusega. Näiteks Volgogradi oblastis arvatakse piirkondliku tähendusega linnaks asula üle 10 000 elanikuga, kelle hulgast töölised, teenindajad ja nende pereliikmed moodustavad üle 85%; linnaks määratav asula peab olema ka arvestatav tööstus- ja kultuurikeskus. Samas need kriteeriumid ei ole absoluutsed ning juhul kui asula nendele ei vasta, ei tähenda see veel, et asula kaotab linnastaatuse. Mõnikord vastab linnastaatus mõne poliitilise jõu huvidele (nt Magass – Venemaa väikseim linn) või see linn on oluline ajaloo või kultuuri seisukohast (Tšekalin, Verhojansk jt).

Asula saab Venemaal seaduslikult linnastaatuse, kui elanikke seal on üle 12 000 ja nendest üle 85% ei ole põllumajanduses hõivatud. Samas 208 linnas elab siiski alla 12 000 inimese; need on saanud linnadeks varasemas ajaloos või on nende rahvaarv vahepeal vähenenud 12 000 elaniku piirist allapoole.

Mõned asulad, mis vastavad kriteeriumidele, ei taotle linnastaatust sellepärast, et siis kaoksid mõned senini neile kehtinud olulised soodustused.

Piibli järgi asutas esimese linna Kain: Ja Kain sai ühte oma naisega, kes jäi lapseootele ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi. (1 Mo. 4, 17).

Vastavalt Moosese seadustele on linnad müüriga piiratud. Asulad, mis ei ole müüriga piiratud, on külad. Sellest oleneb kinnisvara käsitlemine: kodasid müüriga piiratud linnades võib müüa igaveseks ja neid ei saa välja lunastada hiljem kui üks aasta pärast müüki. Kojad müüriga piiramata külades kuuluvad põllumaa juurde, mistõttu nad tagastatakse tasuta juubeliaastatel.

• Jussi S. Jauhiainen, Linnageograafia, 2005, ISBN 9985-9600-8-4
• Tallinn oli vanasti Kalevilinn. Prof. J. Uluots'a kõne Eesti linnade tekkimisest. Vaba Maa, 3. detsember 1936, nr 277, lk 6.