Hispaania keel

Hispaania keel (español)
Kõneldakse	Hispaanias, Ladina-Ameerikas, Ameerika Ühendriikides ja mujal
Kokku kõnelejaid	527 976 150 [1]
Keelesugulus	indoeuroopa keeled  itali keeled   romaani keeled    iberoromaani keeled     hispaania keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	21 riigis
Keelehoole	Hispaania Keele Akadeemiate Assotsiatsioon (Kuninglik Hispaania Keele Akadeemia ja 21 muud hispaania keele akadeemiat)
Keelekoodid
ISO 639-1	es
ISO 639-2	spa
██ Ainus ametlik keel ██ Üks ametlikest keeltest ██ Laialt kasutusel mõnes USA osariigis

Hispaania keel (español, castellano; ka kastiilia keel), on indoeuroopa keelkonna romaani rühma keel, mis on pärit Kastiilia regioonist Hispaanias ning millel on 2012. aasta seisuga 45 890 000 kõnelejat Hispaanias ja 527 976 120 kogu maailmas.^[2] Seda peetakse pärast mandariini keelt teiseks kõige kõneldumaks emakeeleks maailmas.^[3]

Hispaania keel arenes vulgaarladina keelest Ibeeria poolsaarelt pärast Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemist viiendal sajandil. Vanimad hispaania keele mõjudega ladinakeelsed tekstid on leitud 9. sajandil Ibeeria poolsaare põhja poolt.^[4] 16. sajandi alguses jõudis hispaania keel Hispaania impeeriumi kolooniatesse, eelkõige Ameerikasse, aga ka Aafrikasse, Okeaaniasse ja Filipiinidele.^[5]

Umbes 75% tänapäevasest hispaania sõnavarast on pärit ladina keelest. Samuti on mõjusid antiiksest Kreekast. Teine suurim mõjutaja on olnud araabia keel Al-Ándalusi (711–1492) aegadest. Araabia keelest pärineb umbkaudu 8% sõnavarast.^[6]

Hispaania keel on üks kuuest ÜRO^[7] ja üks kahekümne neljast Euroopa Liidu ametlikust keelest.^[8]

Hispaania keel kuulub indoeuroopa keelte hulka, millest kõige varasemat rekonstrueeritud keelt räägiti umbes 5000 aastat tagasi Musta mere ääres. See levis järk-järgult kaugemale ning keele eri variante hakati kasutama suurtel maa-aladel: peaaegu kogu Euroopas, Indias ning nendevahelistel aladel. Migratsiooni tulemusena kaotasid keeled omavahel kontakti ning eraldusid üksteisest. Olenemata sellest on keelte grammatiline ja osalt ka sõnavaraline ühisjoonänapäevani säilinud.^[9]

Üheks suuremaks indoeuroopa keelte rühmaks olid itali keeled, mille alla kuulub ka ladina keel. Ajapikku jõudis ladina keel ka väljapoole Itaaliat. Ladina keel hakkas eristuma suure levikuala tõttu ning nii tekkis romaani keelerühm, mille hulka kuulusid esialgu ka hispaania ja katalaani keel. Hiljem hakkas eralduma üha rohkem keelesüsteeme, mis keskajal tänu rahvuste eristumisele ja riigi territoriaalsele jagunemisele said üheks rahvuslikuks sümboliks.^[9]

Ladina keele juurdumine Hispaania aladel oli erinev. Need piirkonnad, mis olid seotud Roomaga, arenesid kiiremini ning olid ladina keelele vastuvõtlikumad (eriti oluline oli ladina keel kaubanduses). Teised, kaugemad piirkonnad latiniseeriti hiljem (nt Burgos, mida peetakse hispaania keele sünnipaigaks)^[10]. Põhjapoolsemad alad, nagu näiteks Kastiilia, jäid Rooma impeeriumi mõjualast välja ja nende keelde tõi muudatusi läänegootide võim. Seetõttu oli nende keel tol perioodil veidi normiväline. Rooma impeeriumi langemisega kadus ka ladina keele prestiiž, mistõttu hakkasid mitmed piirkonnad kohalikku ladina keelt mugavdama.^[11]

Hispaania keel on arenenud, võttes üle uuendusi teistelt rahvusrühmadelt. Kõige suurema panuse hispaania keelele on andnud araablased, kes valitsesid Hispaania aladel 8.–15. sajandil. Rekonkista ehk taasvallutuse ajal hakkasid inimesed lõunasse vallutatud aladele tagasi liikuma, tuues endaga kaasa kastiilia keele, mis ajapikku asendas rivaali araabia keele. Järgnevatel aastatel tekkisid veel erinevad keelenormid Sevillas ja Toledos.^[12]

15.–16. sajandi maadeavastusperioodil levis hispaania keel ka üle mere Ameerikasse, Kanaaridele, Balkanile ja Filipiinidele.^[13] 16. sajandil hakati Hispaanias kõneldavat baski keelt kasutama kirjanduslikel eesmärkidel.^[14]

Kuldajastul (17. sajandil) muutus kastiilia keel põhiliseks kirjandus- ja hariduskeeleks Galicias ja aladel, kus räägiti katalaani keelt. See põhjustas erinevates piirkondades mitmekeelsuse. 19. sajandi keskel sai ka katalaani keel kirjandusliku ja kultuurikeele staatuse.^[15] Tänapäeval on mõisted kastiilia ja hispaania keel sünonüümid ning esindavad rahvuslikku keelt ^[16], mida räägitakse Hispaanias ja 20 riigis Ameerika mandril (k.a Puerto Rico).^[17]

Hispaania keel kasutab ladina tähestikku ning näeb välja järgnev:

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, Ñ, O, P, Q, R, S, T, U, V, W, X, Y, Z. (Ch, Ll)^[18].

Lisaks tavapärastele kasutatakse pööratud küsi- ja hüüumärke ¿ ja ¡. Samuti on hispaania keeles kasutusel akuutne hääldusmärk vokaalide peal: á, é, í, ó, ú. See märgib rõhulist silpi, lisaks kasutatakse seda üksiksilbiliste homofooniliste (sama häälduse, kuid erineva tähendusega) sõnade eristamiseks – si ("kui") ja sí ("jah"). Ainsad diakriitilised märgid on täht ⟨ñ⟩, mida peetakse erinevaks tähest ⟨n⟩ ning mõnikord ⟨u⟩ peal kasutatav treema, näiteks sõnas bilingüe (eesti k "kakskeelne").^[19]

Nimi- ja omadussõna süsteemidel on kaks sugu ja kaks arvu. On olemas ka artikleid, eessõnu ja määrsõnu, millel on ainsuse kesksugu. Hispaania keeles on umbes viiskümmend pööratud verbivormi. Verbi pööramise põhimõtted on järgmised:

• verbi aeg: minevik, olevik ja tulevik;
• kaks minevikku: lõpetatud ja kestev minevik;
• kolm isikut: esimene, teine ja kolmas;
• kaks arvu: ainsus ja mitmus;
• kolm verbilist vormi: infinitiiv ehk pöördsõna algvorm, oleviku kesksõna ja mitmuse kesksõna.^[20]

Samuti kasutatakse erinevaid verbivorme, mis väljendavad formaalsust ja mitteformaalsust. Hispaania keele süntaks on eesti keelele vastupidine – täiendsõna asetatakse tavaliselt pärast nimisõna (näiteks gato grande "suur kass", gato tähendab kassi ja grande suurt).^[21] Hispaania keel on klassifitseeritud kui subjekt-verb-objekt keel; kuigi nagu enamikus romaani keeltes, on sõnade järjekord varieeruv ja sõltub pigem lausest endast kui süntaksist.^[22] Hispaania keel võimaldab ära jätta subjekti määravad asesõnad, sest neid näitab pöördelõpp.^[23]

Hispaania keele hääldus on foneemiline ehk häälduspärane – loetakse, nagu on kirjas, kuid nelja erandiga. Neli peamist fonoloogilist jaotust toetuvad (1) foneemile /θ/ (teeta), (2) /s/-le silbi lõpus ja selle helimuutusele, mille käigus suulise konsonandi häälduskoht liigub häälekõrisse, (3) (s)-i hääldusele ja (4) foneemile /ʎ/ (mis muutus y-ks).

• Foneem /θ/ (hääldatakse, kui c on enne e-d ja i-d ning ⟨z⟩ mujal) on helitu frikatiiv (nagu inglise keeles thing), mida kasutab enamik Hispaania elanikkonnast, eriti põhja- ja keskosas. Teistes kohtades, näiteks Kanaari saartel ja Lõuna-Ameerikas, liitub /θ/ /s/-ga ning sellist hääldust kutsutakse seseo´ks. Foneemilist kontrasti väljendatakse hispaania keeles sõnaga distinción.
• Tähte ⟨h⟩ sõna alguses ja ⟨s⟩ sõna lõpus ei hääldata.
• Tähele ⟨s⟩ vastab hispaania keeles hääletu susisev [s̺]. Enamus hispaaniakeelsest elanikkonnast Ameerikas hääldab seda nagu tavalist s-i.
• Foneemi /ʎ/ kirjapilt on ⟨ll⟩ ning hääldatakse kui ⟨j⟩, selline nähtus kannab nime yeísmo.

Geograafiliselt eristatakse kolme dialekti – lääne-, kesk- ja idakeelt, mille nimetus sõltub sellest, kus seda räägitakse. Sünonüümid Astuuriaga on järgmised: bable, asturiano y leonés. Seda mõju ei leia ainult Hispaanias, vaid ka Miranda do Douros, Portugalis, kus see on ametlikult tunnustatud. Mõned astuuria keele fonoloogilised omadused (võrdlus kastiilia keelega):

• lõppvokaalide sulgemine (e -> i, o -> u): neñu (niño), saltu (salto) või estien (este);
• täishäälikute ⟨i⟩ ja ⟨í⟩ sisestamine enne viimast vokaali: fuíu-fue, blandiu-blando;
• ladina konsonantliku rühma säilimine: palumbu-paloma;
• konsonantühendi mbr lühendamine ⟨m⟩-iks: hombre -> home, lumbre -> lume;^[24]
• hääliku ⟨n⟩ palataliseerimine (hääldamine hääliku suulaelähedases keeleasendis^[25]): ñariz-nariz; ñalga-nalga;
• hääliku ⟨l⟩ palataliseerimine: lluna-luna; llichi-leche;
• artiklikasutus omastava asesõnaga: a la mi casa;
• mitmuse -as asemel -es: les cases, les vaques (kastiilia keeles las casas, las vacas).^[26]

Aragoni dialekti on räägitud Aragonose Püreneede piirkondades. Mõned fonoloogilised tunnused, mis kinnitavad ladina päritolu, on järgmised:

• ei hääldata sõnaalgulist f-i: farina-harina;
• helitud konsonandid p, t, k: marito (marido); napo (nabo);
• säilitatakse esialgsed rühmad -pl, -cl ja -fl: plover (llover), clamar (llamar) ja flamaradapor (llamarada);
• sõnalõpu -ico kasutamine: gatico, cielico;
• metatees: probe-pobre; pedricar-predicar;^[26]
• Prosoidi aktsendi muutus (prosoidi aktsent on silbi hääldamise üks variant): catolíco-católico; arbóles-árboles.^[27]

• Ei esine yeísmo-nähtust;
• erisused /s/ ja /θ/ vahel;
• hääliku ⟨d⟩ osaline kaotamine: canta(d)o;^[26]
• lihtsustatud kaashäälikuühendite p, t, k kasutamine: corruto (corrupto); perfeto (perfecto).^[26]

Peamine tunnus, mis eristab kastiilia dialekti, on kalduvus muuta kaashäälikute gruppe, näiteks /kt/ (/θt/); aθto/ (/akto/). Häälikut ⟨d⟩ hääldatakse pehmelt, mis on tingitud Kastiilia elanike kõnemaneerist: /madriθ/ (Madrid); /deθiθ/ (decid).^[26]

Hispaania (kastiilia) kirjakeel põhineb Kastiilia murdel. See on üldiselt arusaadav kõikidele hispaania keele kõnelejatele.^[28]

On iseloomulikke tunnuseid, mis eristavad lõunapoolseid murdeid põhjapoolsetest. Need on järgmised:

• kaashäälikute nõrgendamine: comer-comé; vender-vendé; animal-animá; Madrid-Madrí;
• Yeísmo – ei eristata foneeme /ʝ/ ja /λ/;
• osasid sõnu hääldatakse häälikute /s/, /d/ ja /θ/ puhul nii, nagu oleks tegemist raske hingamisega [ma'dri] (Madrid). S-i püüdlus põhjustab kaashäälikute geminatsiooni (geminaat – pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi ^[29]), mis on omavahel kontaktis: abysmal [a'bimmal].^[30]

Andaluusia dialektile iseloomulikud tunnused:

• seseo ja ceceo nähtused: seseo eksisteerib Andaluusia lääne- ja keskosas. Andaluusia põhjapiirkond eristab foneeme /s/ ja /θ/, samal ajal on see ühenduses lõunaosaga, kus domineerib ceceo;
• ⟨X⟩-i hääldamine (ortograafiline ⟨h⟩): coger [ko'he];
• ⟨D⟩ intervokaali kaotamine: comido [ko'mio]; comprado [kom'prao];
• heheo-nähtus: hääliku ⟨s⟩ asemel hääldatakse silbi alguses [h]: sí [hi]; demasiado [dema'hiao].^[30]

Nende tegurite tõttu on andaluusia dialekti kõla teiste dialektidega võrreldes palju pehmem ja voolavam.

Jagatakse foneetilisi tunnuseid, mida varem näidati ⟨x⟩-i hääldamise kaudu või toetuti ladina ⟨f⟩-le (mida hääldamisel ei kasutata). Extremadura dialekt on vastupidine aragoni dialektile, mis säilitab hääliku ⟨d⟩. Lisaks võib Extremaduras kohata seseo-nähtust.^[31]

Murcias, nagu ka Extremaduras, jagatakse eespool nimetatud foneetilisi tunnuseid (näiteks hääliku ⟨x⟩ kasutamine). Lisaks esineb Murcias intervokaalse ⟨d⟩ kadumine (Granada -> Graná^[32]), yeísmo ning seseo (piirkonna lõunaosas).^[33]

Kanaari saarte dialekt erineb teistest hääletu postalveolaarse afrikaadi [t̠ʃ] häälduse poolest, mis kõlab nagu [t̠ʝ]. Selge näide on sõna muchacho (poiss), mida hääldatakse [mu't̠ɨat̠ʝo] või [muyayo]. Samuti eksisteerivad Kanaari saartel seseo ja yeísmo.

Hispaania Kanaari saarte dialekt sarnaneb Kariibi mere hispaaniakeelse murdega, mida iseloomustab hingatud ⟨s⟩, kaashäälikud ja ⟨h⟩ hääldus.^[34]

Gibraltaril levinud llanito dialekt on kombinatsioon Andaluusia hispaania keelest ja Briti inglise keelest. Gibraltari ja Briti ülemereterritooriumide olemasolu tõttu on tagajärjeks omapärane keelekombinatsioon.^[35]

Eestis on võimalik hispaania filoloogiat õppida bakalaureuseõppes peaerialana Tallinna ülikoolis^[36] ja Tartu ülikoolis^[37]. Lisaks on Tallinnas kaks keeltekooli, mis on spetsialiseerunud ainult hispaania keelele – Hispaania Maja^[38] ja Centro Picasso^[39]. Hispaania keel on ka paljude keeltekoolide õppekavas.

• Mehhiko hispaania keel

Hispaaniakeelne Vikipeedia