Must meri

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Must meri (vene keeles Черное море, ukraina keeles Чорне море, bulgaaria keeles Черно море, rumeenia keeles Marea Neagră, türgi keeles Karadeniz, gruusia keeles შავი ზღვა [šavi zgva], krimmitatari keeles Qara deñiz) on Atlandi ookeani ja Vahemere basseini kuuluv Kagu-Euroopa ja Väike-Aasia vahele jääv sisemeri. Merest lõunas on Väike-Aasia, idas Kaukaasia, põhjas Ida-Euroopa lauskmaa ja läänes Balkani poolsaar.

Egeuse mere ja Vahemerega ühendavad seda Bosporuse väin, Marmara meri ja Dardanellid ning Aasovi merega Kertši väin. Mõnikord arvatakse ka Aasovi meri Musta mere koosseisu.

Veeteid pidi saab Mustast merest Doni kaudu Volgani, Kaspia mereni, Läänemereni ja Valge mereni ja Doonau ning Reini-Maini-Doonau kanali kaudu Põhjamereni.

Must meri asub järskude äärtega nõos. Selle loodeosa, mille sügavus on 30–60 m, asetseb mandrilaval.

Musta mere pindala on 422 000 km² (teistel andmetel 436 400 km²^[1]). Musta mere ja Aasovi mere pindala on kokku 461 000 km², mis moodustab kuuendiku Vahemere pindalast. Keskmine sügavus on 1315 m (teistel andmetel 1240 m), maksimaalne sügavus 2210^[2] või 2258 m. Pikkus ida-lääne suunas on 1150 km, laius põhja-lõuna suunas kuni 580 km.

Kõige vanemates iraani tekstides nimetati merd axšaina 'tume, mitteläbipaistev, must'.

Varased kreeka meresõitjad panid merele nimeks Πόντος Ἄξενος (Pontos Axenos; 'külalislahkuseta meri'). Arvatakse, et tegemist võib olla iraani nime ümbertõlgendusega (igatahes kasutati Vana-Kreekas ka nime Πόντος Mέλας (Pontos Melas; 'Must meri'). Straboni "Geograafias" (7.3.6.) oletatakse, et külalislahkusetuks nimetati merd navigeerimisega seotud raskustele ja selle mere rannikul elanud vaenulike põlishõimudele viidates.

Kui kreeka kolonistid olid mere edukalt vallutanud, nimetati see 7. sajandil eKr ümber Πόντος Εὔξεινος (Pontos Euxeinos (ladina keeles Pontus Euxinus) – 'külalislahke meri'). Nii nimetavad teda nii Herodotos kui ka Ptolemaios oma kaardil. Strabon mainib ka ("Geograafia" 1.2.10), et antiikajal nimetati Musta merd lihtsalt mereks (Πόντος).

10.–16. sajandi vanavene kroonikates nimetati merd Vene (Russi) mereks, mõnikord ka Sküüdi mereks. Samuti kasutasid seda nime araabia geograafid – al-Mas‘ūdī (10. sajand) ja al-Idrīsī (12. sajand).

Keskajal nimetati Musta ning Aasovi merd ka Kasaari mereks.

Marco Polo (13. sajand) nimetas Musta merd Suureks mereks.

Aasia kirjamehed nimetasid seda Sudaki (Suroži) mereks (Sudaki linna järgi).

Vene kaupmees Afanassi Nikitin (15. sajand) nimetas Stambuli mereks (İstanbuli järgi).

On kasutatud ka teisi nimesid: Kimmeri meri, Tauria meri, Krimmi meri, Slaavi meri, Kreeka meri, Gruusia meri ja isegi Armeenia meri (see nimetus on arvatavasti seotud 11. sajandil tekkinud suure armeenlaste asualaga Krimmis).^[3]

Tänapäeval kasutatakse paljudes keeltes Musta mere kohta nime, mis tähendab 'Must meri'. Kõige varasemad keskaegsed allikad, kus kasutatakse sellise tähendusega nime, pärinevad 13. sajandist. On arvatud, et selline nimi on kandunud edasi Vana-Kreekast ning ka türklased on selle eurooplastelt üle võtnud.

Nime tekkimise põhjuste kohta on mitu versiooni.

• Ägedate tormide ja tiheda udu tõttu on Mustal merel sageli ohtlik. Sõna "must" võib tähendada 'ähvardav, ohtlik'. Seda seostatakse ka Noa laeva aegse veeuputusega.
• Pilvise ilmaga päeval või tormi ajal muutub merepind mustade pilvede all tumedaks. Arvatakse, et Kesk-Aasiast pärit turgi nomaadid nimetasid merd sellepärast Karadeniz ('Must meri').
• Mikrovetikad muudavad vee tumedaks ja väheläbipaistvaks.
• Türklased, kes püüdsid Musta mere äärseid rahvaid vallutada, kohtasid raevukat vastupanu tšerkesside, adõgeede ja teiste rahvaste poolt, mistõttu anti merele nimeks Karadeniz 'Must meri, külalislahkuseta meri'.
• Raud-, vask-, hõbe- ja pliiesemed (näiteks ankrud), mis jäävad Mustas meres pikemaks ajaks üle 150 meetri sügavusele, kattuvad vesiniksulfiidi toimel sulfidogeensete bakterite kaasabil musta katuga, mis koosneb musta värvi sulfiididest (raud(II)sulfiid, hõbesulfiid, pliisulfiid, vasksulfiid).
• Rüdiger Schmitti oletuse järgi tähendab "Must meri" ilmakaarte värvisümboolika järgi 'Põhjameri' (lõuna on punane, nii et ka Punase mere nimetus saab seletuse).
• Türgi legendi järgi lebab Musta mere põhjas vägilasemõõk, mis visati sinna sureva võluri Ali palvel. Seetõttu meri lainetab ja püüab mõõka kaldale visata ning vee värvus muutub mustaks.

Rannajoon on vähe liigendunud, ainult põhjakallas on käänulisem. Seal on rida väikesi lahti (suurim nendest on Karkiniti laht, sellest lääne poole jäävad Džarõlgatši laht, Tendrovi laht, Jagorlõtski laht, Bakali laht, Jarõlgatši laht, Ak-Metšeti laht ja Odessa laht, ida poole Kalamõti laht, Jevpatorija laht, Hersonessi laht, Sevastopoli laht, Feodossija laht) ja jõgede moodustatud limaane (suurimad nendest on Dnestri laht ja Dnepri-Bugi laht Musta mere looderannikul). Mere idarannikul on mitu limaani (Tsokuri laht, Kiziltaši laht, Bugazi laht ja Vitjazevo laht) ja väikesed lahed (Tsemessi laht, Gelendžiki laht). Lõunarannikul asuvad Samsuni laht, Sinopi laht, Ereğli laht ja İğneada laht, läänerannikul Varna laht ja Burgasi laht.

Suurim poolsaar Krimmi poolsaar ulatub põhjas sügavale Musta mere sisse.

Saari on vähe, tähtsaim on Zmiinõi. Suurimad saared on aga Tendra säär ja Džarõlgatš.

Rannikuala on läänes ja põhjas tasane, idas ja lõunas ning Krimmi poolsaarel mägine. Kirde- ja idarannik on järsk. Põhjaosa rannik on laugjas ja liivane ning raskesti ligipääsetavad, välja arvatud Krimmis.

Must meri on geoloogiliselt noor moodustis, mis on jäänuk suurest Sarmaatia merest. Kui Väike-Aasia kerkimise tõttu Kaspia mere bassein Vahemerest eraldus, siis Must meri isoleerus järk-järgult.

Suur hulk orgaanilist ainet jõuab merepõhja ning kuhjub setetesse kuni 20-protsendises kontsentratsioonis. Selliseid setteid nimetatakse sapropeeliks.

Mere edelaosas on naftamaardlad.

Kliima on üldiselt pehme, suved on jahedad, sügised soojad, talved lühikesed ja kevaded pikad. Kõige paremad tingimused on Krimmi lõunaosas ja kagukallastel mägede varjus. Kõige tugevamad tuuled puhuvad talvel, kui piirkonda jõuavad külmad õhumassid Siberist. Suvel soojendab piirkonda niiske õhk Vahemerelt. Kõige madalamad õhutemperatuurid on ulatunud kirdes talvel −30 kraadini. Kõige kõrgemad õhutemperatuurid on suvel Krimmis: kuni 37 °C.

Jõed toovad aastas 320 km³ magevett. Seetõttu on mere pinnakihi soolsus madalam. Tähtsaim Musta merre suubuv jõgi on Doonau. Teised suuremad jõed on Ukrainas Dnestr, Lõuna-Bug, Dnepr, Gruusias Rioni ning Türgis Kızıl Irmak (Kızılırmak), Sakarya, Yeşilırmak ja Çoruh. Viimase suue on Gruusias Bathumi lähedal. Musta merd toidavad ka Aasovi merre suubuvad Don ja Kuban.

Osa magevett voolab pinnahoovusena Bosporuse poole, süvaveehoovus aga toob Vahemerest soolast vett. Bosporuse väina kaudu voolab Musta merre 200 km³ merevett aastas.

Avameres on veetemperatuur talvel +6...+8 °C, loodes ja Kertši väinast lõuna pool langeb kuni +0,5 °C. Suvel on veetemperatuur üle +25 °C. Sügavusel üle 50–100 m on veetemperatuur aasta läbi +8...+9 °C. Jääkate tekib talvel loode- ja kirdeosa lahtedes.

Soolsus on pinna lähedal 17–21 (keskmiselt 18,3)‰, jõesuu lähedal 3–9‰. Sügavusel üle 50–100 m kasvab aeglaselt kuni 30‰ Marmara mere suunas. Soolsus moodustab umbes poole maailmamere soolsusest.

Mikrovetikate tõttu on nähtavus vees umbes 5 m (võrdluseks Vahemeres 35 m).

Must meri on suurim anoksiline ehk vees lahustunud hapnikust vaba meresüsteem. Anoksilisuse põhjuseks on mere suur sügavus ning jõgedest ja Vahemerest sellesse voolava vee suhteliselt madal soolsus ja seetõttu väike tihedus. Magevesi ja merevesi segunevad üksnes ülemises 100–150 m paksuses kihis. Sellest lävest (püknokliinist) sügavamale jääv vesi vahetub kord tuhande aasta jooksul. Seetõttu puudub märkimisväärne gaasivahetus pinnaga ning settiv orgaaniline aine tarbib kogu hapniku. Nendes anoksilistes tingimustes suudavad mõned ekstremofiilsed mikroorganismid kasutada orgaanilise aine oksüdeerimiseks sulfaatioone (SO₄^2–), tootes vesiniksulfiidi (H₂S) ja süsinikdioksiidi. See segu on väga mürgine (ühest kopsutäiest jätkuks inimese tapmiseks), mistõttu peaaegu kogu elu selles meres toimub ülemises kihis, mille paksus on umbes 180 m.

Hoovused on kahesugused. Ühtesid põhjustab veevahetus Marmara merega, teised on triivhoovused, mida põhjustab tuulte tsüklonaalne iseloom.

Mustas meres elab umbes 185 liiki kalu, ent kalapüük on nõrgalt arenenud. Aastas püütakse umbes 100 000 tonni kalu, peamiselt anšoovist, stauriidi ja makrelli (ehk skumbriat) samuti beluugat, sevrjuugat, atlandi tuura, tülkat ja teisi kalu. On olemas kalade hooajaline ränne, eriti läbi Bosporuse. Agaroidi tootmiseks kogutakse punavetikat.

Viimastel kümnenditel on Must meri tugevalt saastunud.

• 
  Meduus
• 
  Meriroos
• 
  Astelrai
• 
  Merihobuke
• 
  Tavadelfiin avamerel
• 
  Tavadelfiin Bathumi sadamas

Musta mere äärsed riigid on Türgi lõunas, Bulgaaria ja Rumeenia läänes, Ukraina põhjas ning Venemaa ja Gruusia idas. Need kuus riiki asutasid koos veel viie riigiga 1992. aastal piirkonna arendamiseks Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsiooni. De facto on neile lisaks veel Musta mere ääres ka Abhaasia.

Suuremad Musta mere äärsed linnad on İstanbul, Trabzon, Samsun ja Zonguldak (Türgi), Burgas, Varna (Bulgaaria), Constanța (Rumeenia), Jalta, Odessa, Sevastopol (Ukraina), Novorossiisk, Tuapse (Venemaa), Bathumi, Phothi (Gruusia). Sevastopol ja Jalta on praegu de facto Venemaa poolt annekteeritud.

Kõige parem looduslik meresadam on Sevastopol, endine NSV Liidu mereväebaas Krimmi poolsaarel. Must meri on tähtis aastaringne transpordisoon, mis ühendab Ida-Euroopa riike maailmaturuga. Tähtsamad Musta mere sadamad on Odessa, Mõkolaiv ja Herson Ukrainas, Bathumi ja Phothi Gruusias, Novorossiisk Venemaal, Trabzon ja Samsun Türgis, Burgas ja Varna Bulgaarias ning Constanța Rumeenias.

Musta mere rannikul on arenenud turism. Seal on rahvusvahelise tähtsusega kuurordid ja supelrannad: Krimmi lõunarannik (Jevpatorija, Alupka, Jalta, Gurzuf, Alušta, Feodossija), Kaukasuse Musta mere rannik (Anapa, Gelendžik, Sotši, Pitsunda, Suhhumi, Bathumi), Zlatni pjasǎci ja Slǎnčev brjag Bulgaarias, Mamaja Rumeenias jm.

Musta mere piirkonda peavad mõned teadlased indoeurooplaste algkoduks, kus kõneldi indoeuroopa algkeelt. Teiste arvates on see kaugemal idas Kaspia mere lähedal.

1997. aastal avaldasid William Ryan ja Walter Pitman Columbia ülikoolist tõendid selle kohta, et umbes 5600 eKr põhjustas Bosporuse kohal olnud kaljudest läbi murdnud ja sealtkaudu sisse voolanud vesi suure üleujutuse. Jääliustike sulamisveed olid muutnud Musta mere ja Kaspia mere suurteks mageveejärvedeks, mille pind oli maailmamere pinnast kõrgemal. Kui liustikud taganesid, vähenes jõgedest saabuva vee hulk ning veetase langes. Kui 5600. aasta paiku eKr merevee tase tõusis, hakkas Vahemere vesi sisse tungima. Iga päev voolas Musta merre üle 25 km³ vett, 200 korda rohkem, kui voolab alla Niagara joast. Mere täitumine kestis vähemalt 300 päeva. Üle ujutati 155 000 km² maad. Must meri laienes oluliselt põhja ja ida suunas. Mere tase tõusis sadu meetreid ning see muutus mageveejärvest ookeaniga ühenduses olevaks soolaseks mereks.

Varajaste põlluharijate ümberasumine oli seotud põlluharimise kiire levikuga põhja ja lääne poole Euroopasse. On arvatud, et see üleujutus võis olla aluseks Piibli jutustusele veeuputusest Noa ajal 1. Moosese raamatus (vaata ka Noa laev ja Ararat). Piibli jutustuse detaile on siiski raske nende sündmustega kokku sobitada. Noa lugu võis olla seotud ka sarnase mere sissetungiga, mis Tigrise ja Eufrati alamjooksu orgudest kujundas Pärsia lahe.

Allveearheoloog Robert Ballard on hiljem leidnud vana rannajoont, mageveetigude karpe, vee alla jäänud jõgede orge ning töödeldud puitu 100 m kaugusel praeguse Türgi rannikust.

Praegu on Must meri ühendusteena oluline peamiselt teda ümbritsevatele riikidele, kuid vanaajal läbisid seda mitmed kaubateed, muuhulgas veeti sealtkaudu Läänemere äärest merevaiku. Musta mere tähtsus peegeldub ka vanakreeka mütoloogias, näiteks müüdis argonautide retkest kuldvillaku järele kuskile Musta mere kirdenurka ja müüdis amatsoonidest, kes olevat samuti elanud kuskil sealkandis.

14. ja 15. sajandil oli ka Leedu suurvürstiriigil väljapääs Mustale merele, kuid selle sulgesid türklased. Kui türklased 1453 vallutasid Konstantinoopoli (praegu İstanbul), sulgesid nad tee kõigile laevadele peale enda omade.

Venelased said hiljem oma laevadele läbipääsuõiguse. Nende jaoks on Must meri tähtis transporditee, mille kaudu nad pääsevad Vahemerele. See on neile ka tähtis puhkuste veetmise piirkond. Mustal merel on olnud Venemaa välispoliitikas tähtis koht (vaata Dardanellid).

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Must meri

Tsitaadid Vikitsitaatides: Must meri

• National Geographic: Must meri (inglise keeles)
• Space monitoring of the Black Sea coastline and waters (inglise ja vene keeles)
• Pilte Musta mere rannikust Krimmi poolsaare juures