Henry VIII

See artikkel räägib Inglise kuningast; teiste kasutuskohtade jaoks vaata lehekülge Henry VIII (täpsustus)

Henry VIII
Inglismaa kuningas Iirimaa kuningas
Ametiaeg 21. aprill 1509 – 28. jaanuar 1547
Eelnev	Henry VII
Järgnev	Edward VI
Isikuandmed
Sünniaeg	28. juuni 1491 Placentia palee, Greenwich, Kent, Inglismaa kuningriik (tänapäeva Suurbritannia)
Surmaaeg	28. jaanuar 1547 (55-aastasena) Whitehalli palee, London, Inglismaa kuningriik (tänapäeva Suurbritannia)
Abikaasa	Catherine Aragónist (1509–1533) Anne Boleyn (1533–1536) Jane Seymour (1536–1537) Anne Klevest (1540) Catherine Howard (1540–1542) Catherine Parr (1543–1547)
Vanemad	Henry VII Yorki Elizabeth
Lapsed	Henry Tudor Mary I Henry FitzRoy Elizabeth I Edward VI jt
Sugulased	Tudorid
Elukoht	Püha Jüri kabel, Berkshire, Suurbritannia (viimne puhkepaik)
Autogramm

Henry VIII (28. juuni 1491 – 28. jaanuar 1547) oli Tudorite dünastiast Inglismaa ja Iirimaa kuningas 1509–1547.

Henry sai põhiliselt tuntuks oma abielude ja usupoliitikaga, mis olid omavahel väga tihedalt seotud. Samas oli ta ka riigijuhtimise teistes valdkondades suhteliselt edukas, pidas tihti sõdu ning püüdis oma varandust pidevalt kasvatada. Samuti oli ta kõrgelt haritud, oskas paljusid keeli, tegeles musitseerimise ning filosofeerimisega.

Rahvusvahelistes suhetes oli Henry tihti kaalukeeleks Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma riigi valitseja Karl V vahel, kes kumbki Mandri-Euroopas püüdsid oma mõjuvõimu kehtestada. Algul toetas Henry Karli, siis läks François poole üle (Prantsuse kuningas aitas tal üle saada ka reformatsiooniga tekkinud probleemidest), lõpuks aga sidus ta end taas Karliga, püüdes võita juurde valdusi Prantsusmaal (tema ajaks oli inglaste kätte jäänud vaid Calais).

Henry VIII oli Henry VII ja ta naise Yorki Elizabethi teine poeg. 1494. aastal sai ta esimese kõrge tiitli: prints nimetati Yorki hertsogiks. Et ta oli Henry VII teine poeg, siis nähti talle ette vaimulikukarjääri. Kuid tema vanem vend Walesi prints Arthur suri ootamatult 1502. aastal ja nii sai Henryst troonipärija. Tõenäoliselt armastas ta Arthuri leske Aragóni Katariinat, ent nendevaheline abielu osutus siiski problemaatiliseks, sest toona vaadati venna lesega abiellumisele kui verepilastusele. Siiski õnnestus Henry VII-l hankida paavsti tõend, et Arthur ja Katariina polnud abielus olles seksuaalvahekorras ja nii osutus Katariina ja Henry abielu võimalikuks. 1505. aasta järel ei pidanud Henry VII aga noorte abielu enam poliitiliselt mõttekaks ning hoidis Katariinat sisuliselt pantvangis. Noor Henry ei saanud kuni isa surmani midagi oma kihlatu heaks teha ja nõnda sõlmiti abielu alles 1509. aastal, kui Henry oli isa surma järel troonile tõusnud. See toimus veel enne seda, kui Henry ametlikult kuningaks krooniti. Henry põhjendas abiellumisega kiirustamist sellega, et isa oli tal seda surivoodil teha käskinud, kuid see pole päris kindel. Nõnda krooniti Henry ja Katariina üheaegselt kuningaks ja kuningannaks.

Henry sai nooruses väga hea hariduse, õppides nii filosoofiat, musitseerimist, maalimist, sõjakunsti ning sai teadmisi ka mitmes teises valdkonnas. Lisaks inglise keelele oskas ta ladina, prantsuse ja itaalia keelt. Juba varajasest noorusest peale huvitus ta sügavalt ka usuasjadest. Lapsepõlves oli tema õpetajaks brutaalne ja vägagi ilmaliku eluviisiga, kuid andekas kirikumees John Skelton, kel oli oma õpilasega sarnaselt ka luuleannet. Noort printsi külastas mitmel korral ka selle aja kuulsaim humanist Rotterdami Erasmus, kes oli vaimustatud Henry vaimuannetest ning rüütellikust kasvatusest ning pühendas talle isegi ühe oma Inglismaast jutustava teose. Pärast Arthuri surma keskenduti temast valitseja kasvatamisele, nõnda ei saa teda troonile tõusmise ajal riigiasjades kogenematuks pidada. Henry peamiseks õpetajaks, hiljem abiliseks valitsusasjades oli kardinal Thomas Wolsey. Suurt mõju avaldas Henryle mõistagi ka tema isa, kuid kes oma elu viimastel aastatel kannatas mitmete tervisehädade käes, mis paraku ka tema vaimujõudu pärssisid. Alates 1507. aastast oli vana Henry pidevalt haige, kuid hoidis valitsusasju kuni surmani siiski kiivalt enda kontrolli all.

Esimestel trooniloleku aastatel paistis Henry silma võimeka ja lahke monarhina, kelle õnne tumestasid aga naise pidevad nurisünnitused ja sündinud poeglaste kiire suremine 1511., 1513. ja 1514. aastal. Alles 1516. aastal sündis tütar Mary, kes jäi elama ning nimetati 1525. aastal Walesi printsessiks ehk Inglismaa ajaloo esimeseks naissoost troonipärijaks. Samas kohtles Henry väga hästi ka oma 1519. aastal sündinud vallaspoega Henry Fitzroyd, kes sai Richmondi ja Somerseti hertsogiks ning keda kuni oma surmani 1536. aastal nägid paljud teda kõige tõenäolisema troonipärijana.

Henry, kes nägi end õigluse eestvõitlejana, püüdis endale võita ka Prantsusmaa trooni, et korrata oma nimekaimu Henry V kunagist saavutust. Selleks alustas ta 1513. aastal koos keiser Maximilian I ja äia Fernando II-ga Cambrai liiga raames sõda kuningas Louis XII vastu. Puhtsõjalises mõttes oli see Inglismaale edukas, kuningas lõi prantslasi Guinegate'i lahingus ja vallutas paljud Põhja-Prantsusmaa kindlused, sealhulgas vallutamatuks peetud Tournai. Tema maine tõusis tuntavalt. Samas ei olnud sellel erilisi poliitilisi tagajärgi, pigem oli tegu armee ja kuninga sõjameheoskuste eksponeerimisega, mis majanduslikult oli riigile väga kurnav. Tunduvalt kaalukam oli Inglismaale regendiks jäetud kuninganna ja Surrey krahvi Thomas Howardi korraldatud vastulöök prantslaste liitlastele šotlastele, kes 1513. aastal Flodden Fieldi lahingus täielikult purustati, ka nende kuningas James IV langes.

1510. ja 1520. aastatel nähti Henrys tõelist rüütlivooruste kehastust, kes alati tegi seda, mis rüütlikoodeksi kohaselt oli õige: pidas sõna, hoolitses oma pere ja riigi hiilguse kasvatamise eest ning oli ühtviisi osav nii sõnaseadja kui ka turniirivõitlejana. Jätkusid ka tema kontaktid Erasmusega, kes teda mitu korda külastas.

Pärast 1513. aasta sõjaretke Inglismaa ja Prantsusmaa suhted siiski paranesid, seda suuresti tänu kuningas François I võimule saamisele, kes tahtis olla vähemalt sama hiilgavalt rüütellik kui Henry. Nendevahelisi suhteid tihendas ka ühine kirg ratsahobuste vastu. 1520. aastal kohtusid valitsejad Kuldbrokaatlaagris, kus korraldati arvutuid bankette ja turniire ning mis pidi olema nende täieliku üksmeele manifestatsiooniks. Kuningad püüdsid üksteist viisakuses ja rüütellikes oskustes üle trumbata, kerge ülekaal vähemalt viimase osas tundus jäävat inglaste poolele. Hiljem kuningate suhted siiski pingestusid ning Henry asus toetama oma naise õepoega, keiser Karl V-t, kellega ta esmakordselt kohtus juba 1521. aastal, kui too Henryl Londonis külas käis.

Suhted Henry ja Katariina vahel pingestusid just kuninganna suutmatuse tõttu meessoost pärijat sünnitada üha enam ning Henry sai teiste naistega mitmeid vallaslapsi, kõige enam käis ta armukestega läbi 1510. aastate lõpus ja 1520. aastate alguses. 1521. aasta alguses elas Katariina üle viimase nurisünnituse, rohkem ta enam ei rasestunud ning ajapikku hakkas kuningas mõtlema abielu tühistamisele.

1522. aastal läks kuningas taas prantslaste vastu sõtta, olles keiser Karl V ustavaim liitlane. Tema ettevalmistused sõjaks võtsid siiski pikka aega ning 1525. aastal, kui inglased olid valmis suure armeega Prantsusmaale tungima, oli Karl juba François'd Pavia lahingus otsustavalt võitnud. Viimane langes esimese kätte vangi ning keiser dikteeris talle rängad rahutingimused. Henry soovidele oli selline rahu risti vastupidine, üksinda prantslaste vastu jäädes oli ta sunnitud samuti rahu tegema. Seetõttu halvenesid tunduvalt ka Henry ja Karli suhted, mida süvendas veelgi keisri loobumine abielust Henry tütre Maryga, milles oldi enne sõjalise liidu sõlmimist kokku lepitud. Nõnda sai alguse Henry ja François' lähenemine, mis halvendas veelgi ka Henry ja Katariina omavahelisi suhteid.

1525. aasta paiku armus Henry sügavalt Anne Boleyni, oma kunagise armukese Mary nooremasse õesse. Sellel ajal küpses temas ka plaan oma senine abielu ükskõik, kuidas tühistada ning Anne'iga lõpuks ometi seaduslik troonipärija saada. Alates 1527. aastast asus ta oma plaani ellu viima, teatades Katariinale avalikult, et peab nende kooselu õigustühiseks. Samas plaanis ta ka Katariinale tagada kuningannale väärilise elustiili jätkumise. Kuid too ei nõustunud vabatahtlikult Henryst lahku minema ning püüdis end näidata parima ja vooruslikema abikaasana, ka tema vagadus süvenes veelgi.

Esialgu püüdis Henry saavutada paavstipoolset otsust abielu tühistamiseks. 1521. aastal oli ta paavstilt saanud 'usu kaitsja' (Fidei defensor) tiitli Martin Lutheri vastase pamfleti Assertio Sptem Sacramentum eest, juba varem oli katoliku kiriku pea omistanud talle ka tavaliselt Prantsuse kuningale kuuluva kõige kristlikuma kuninga nimetuse. Seetõttu võis ta loota paavsti heatahtlikule suhtumisele. Usuasjades ning õigusteaduses end koduselt tundev kuningas kirjutas pikki traktaate paavstile ja tema kardinalidest õigusekspertidele, kus põhjendas väga detailselt oma seisukohti. Paraku oli paavst Clemens VII just 1527. aastal, pärast Rooma linna rüüstamist langenud keiser Karl V mõjuvõimu alla ega saanud teha midagi tema poliitikaga vastuollu minevat. Seetõttu ei tulnud Karli tädi ja Henry abielu tühistamine kõne allagi, kuid paavst püüdis ka kuningat mitte pahandada ning andis petlikke lubadusi, hakates tühistamisprotsessi venitama. Henry püüdis asjade kulgu igati kiirendada, esitades ettepanekuid koguni tema puhul kahenaisepidamise lubamiseks. Protsessis olulisel kohal seisnud Henry peamise ametnik kardinal Wolsey vaikis fantastilisimad ettepanekud paavstile siiski maha ning suutis viimaks, 1529. aastaks, saavutada kohtuprotsessi käimalükkamise Londonis. Tema ja paavsti legaat Lorenzo Campeggio asusid seda juhtima, samas kui Henry esines ise tühistamist pooldava juristina ning Katariina selle vastasena. Protsessi lõpptulemusel ei tohtinuks olla kahtlust, sest kuninga ja Wolsey mõjutamis- ja survepoliitika tulemusena oli Katariinat jäänud avalikult pooldama vähesed. Kuid katoliku kiriku ladvik ei saanud endiselt lubada asjale kiiret lahendust ning aasta lõpus saabus Londonisse paavsti otsus, millega oldaks protsessi edasi peetud Roomas. Maruvihane Henry kaotas kannatuse, otsustades asja ise lahendada, valides katoliku kirikust lahkulöömise tee. Oma koha kaotas ka kuninga senine suurim usaldusalune Wolsey, kelle asemele ajapikku tõusis mõõdukat luterlust pooldav Thomas Cromwell.

Henry VIII pidas katoliku kiriku rüpest lahkumist siiski küllaltki problemaatiliseks, sest enamik Euroopa riike olid toona veel katoliiklikud ning järsk eemaldumine Roomast oleks võinud kaasa tuua diplomaatilise isolatsiooni. Seetõttu võttis sidemete lõplik katkestamine pikka aega ning inglise kiriku ametlik liturgia jäi endiselt katoliiklusele lähedaseks, mis näitas seda, et Henryle polnud paavsti vaimuliku võimu alt lahkumisel olulised mitte usu sisulised küsimused, vaid poliitilised põhjused. 1530. aastal saatis Henry Katariina õukonnast minema ning järgmisel aastal teadustas, et nad pole mees ja naine. 1532. aastal lasi Henry parlamendil Inglismaa paavstikuuriast sõltumatuks kuulutada ning 1533. aasta jaanuaris Henry ja Anne laulatati. Samal aastal kuulutati ametlikult välja ka uue anglikaani kiriku loomine. Paavst vastas Henry ekskommuneerimisega, andes talle siiski võimaluse oma patud Katariina tagasivõtmise teel lunastada. Kuid Henry oli otsuse juba langetanud. Tema ja Katariina abielu tühistati lõplikult ning Anne krooniti Inglismaa kuningannaks. Peagi sündis Henryle järjekordne tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Poegi ei sünnitanud Henryle ka Anne. Lõplikult vormistati anglikaani kiriku sünd 1534. aastal supremaadiaktiga: riigipea kuulutati kirikupeaks ning kõik sidemed Roomaga olid ka Inglismaa poolt läbi lõigatud.

1535. aastal korraldati Inglismaal esimene prominentsete kuningavastaste hukkamine, kelle hulgas olid ka Thomas More ning kuninganna Katariina ustav toetaja kardinal John Fisher. Esialgu katoliiklusele truuks jäänute, hiljem ka teiste inimeste seas hakkasid levima sünged kuulujutud kuningas Henryst, keda üha enam kujutati koletisliku despoodina. Tema noorusaegne populaarsus oli aga juba ammu kadunud. Samaaegselt muutus Henry üha enesekesksemaks ja kuulas üha vähem oma nõunikke, uskudes, et suudab oma pika valitsusaja jooksul kogutud kogemustega ise kõik probleemid kõige paremini lahendada.

Ajapikku halvenesid Henry ja Anne suhted üha, sest ka viimane elas üle mitmeid nurisünnitusi. Henry lootis aga veel meessoost pärijat saada ning hakkas seetõttu otsima endale uut sobivamat abikaasat. Anne püüdis oma positsiooni muidugi iga hinna eest säilitada, kuid tõmbas oma intriigitsemisega Henry viha üha enam enda peale. Lisaks sellele oli Henryl probleeme ka oma vanema tütre Maryga, kes keeldus Walesi printsessi tiitlist ning katoliku usust loobumast. 1536. aastal, kui suri Henry esimene naine Katariina, langes lõplikult ebasoosingusse ka Anne, kui sünnitas veidi hiljem surnud poisslapse. Oma esimese naise surma tähistas Henry pidutsemisega, kus figureeris juba tema uus soosik Jane Seymour. Samal aastal fabritseeriti Anne'i-vastane protsess, teda süüdistati kuninga petmises mitme poliitiliselt mõjuka mehe, sealhulgas omaenese vennaga. 19. mail ta hukati. Anne'i saatusest hirmunud Mary loobus Walesi printsessi tiitlist ning seega ka oma õigustest troonile, seda oli viimasele soovitanud ka keiser Karl V.

1536. aasta 30. mail abiellus Henry Jane Seymour'iga. Temaga õnnestus tal viimaks ka kauaigatsetud meessoost järglane saada: 1537. aastal sündis Walesi prints Edward. Kuid juba paari päeva pärast suri Jane ning murest murtud Henry oli taas naiseta. Vahepeal oli Henry Mary Londonisse kutsunud ning kohtles teda küllaltki hästi, temast sai koguni Edwardi ristiema. Hästi hoolitses Henry ka oma teise tütre Elizabethi eest.

Peale mõningast kaalumist otsustas Henry ka neljandat korda abielluda, sedakorda olid kaalutlused aga poliitilised. Väljavalituks oli protestandist Kleve hertsogi Wilhelmi õde Anna, kellega ta abiellus 1540. aasta alguses. Ent naine oli talle ebasümpaatne ning pealegi muutus sel ajal poliitiline olukord Euroopas tunduvalt: Prantsuse kuningas François I ja keiser Karl V, kes olid vahepeal liiduleppe sõlminud (ja sellega ka Henry abielupoliitikat mõjutanud), eemaldusid taas üksteisest ning nii sai Henry taas loota liidule keisriga. Seetõttu oli keisririigi protestantide hülgamine suisa vajalik ning juba 1540. aasta keskel kuulutati Anna ja Henry abielu tühistatuks. Henry jättis Anna ellu ning maksis talle ka küllaltki suurt pensioni. Küll aga käis halvemini Anna kuningale välja valinud Thomas Cromwelli käsi, kes õige pea pärast Anna-afääri riigireeturiks kuulutati ning hukati.

Juba samal aastal abiellus Henry aga uuesti, sedakorda sai tema abikaasaks tema ühe lähema kaastöölise Thomas Howardi sugulane Catherine Howard. Ent too osutus vananevale kuningale truudusetuks ning hukati seetõttu 1542. aasta alguses. Kuningas oli sellest tugevalt löödud ning langes üha suuremasse depressiooni.

1530. aastate lõpust süvenesid üha Henry VIII tervislikud hädad: ta läks üha tüsedamaks ning ei suutnud kuigivõrd enam omal jalul liikuda, sest need paistetasid üles ja tekkisid kroonilised mädanevad haavandid, mis oleks Henry 1530. aastate lõpul peaaegu tapnud: jalahaavandist lähtuv tromb sattus tema kopsu ning kuningas oleks peaaegu lämbunud. Pärast seda hoidsid arstid haavandeid pidevalt avatuna, et mäda saaks välja voolata. Peale selle vaevasid kuningat ka pidevad peavalud. Lisaks sellele muutus ta üha julmemaks ja hoolimatuks, hukates ka oma kunagisi lähedasi sõpru. Samal ajal jäi Henry suhtumine kirikuasjadesse küllaltki veidraks: ühest küljest oli ta küll end selgelt eraldanud paavstlusest, kuid pidas Lutherit endiselt ketseriks, kirikus jätkusid missad ja ladinakeelsed palvused. Seega oli Henry üleminek katoliiklusest protestantismi tegelikult rohkem vormiline kui tegelik. Ainus, mis reaalselt muutus, oli see, et kaotati kloostrid (aastatel 1538–1539) ning kloostrimaad koos nende suurte varandustega võttis Henry endale. Kuningas hoidis kirikuasjadel väga kindlalt silma peal ning kirjutas ise anglikaani kiriku eeskirju, mis olid väga detailsed ja lihtrahvale raskesti mõistetavas vormis kirjutatud.

1543. aastal abiellus Henry viimast korda, tema kuuendaks naiseks sai Catherine Parr. Temaga ta enam lapsi ei saanud, küll aga sai ta endale hea ja hoolitseva kaasa. Problemaatiliseks osutus aga Catherine'i usutunnistus, sest tegu oli veendunud protestandiga. Ent Lutheri ja mitmete teiste juhtivate protestantide teosed olid riigis endiselt keelu all ning nõnda ähvardas Henry viimast naist samuti vahepeal surm. Siiski otsustas kuningas teda sellest säästa, sest vajas enda kõrvale heasoovlikku ja ustavat inimest.

1544. aastal võttis Henry ette viimase suure sõjakäigu oma vana vastase François I vastu. Sõlminud uuesti liidu Karl V-ga, tungisid Inglise väed Calais'st lõunasse ning asusid Boulogne'i piirama. Ehkki kokku lepitud strateegia kohaselt pidid mõlemad väed võimalikult kiiresti Pariisi alla tungima, otsustas Henry tugeva kindluse kõigepealt alistada, et sellest Inglismaale Põhja-Prantsusmaal hea tugipunkt teha. Linna piiramisega läks siiski kauem aega kui ta oli arvanud ning Karl, kes leidis, et üksinda Pariisi peale marssida pole tal mõtet, sõlmis prantslastega taas eraldi rahu. Sedakorda Henry aga sõda katki ei jätnud, sest soovis Boulogne'i kindlasti enda kätte saada. Aasta lõpuks langeski see tema kätte, kuid edasist edu inglastel polnud. Aastatel 1544–1546 pidid nad kõvasti vaeva nägema, et Boulogne'i enda käes hoida. Viimaks sõlmiti vaherahu, millega linn jäi inglastele. Bõulogne'i sõjakäiku juhtis Henry ise, kelle tervis väljaspool tubaseid tingimusi oluliselt paranes. Ta liikus koguni kaitsekraavides vastase tule all ringi ning jagas eesliinile käske. Kui sõjakäik aga lõppes ning kuningas Inglismaale naasis, halvenes ta tervis uuesti.

Viimastel eluaastatel oli Henry tervis vilets, ta ei suutnud enam ise käia ning lebas suurema osa ärkvelolekuajast voodis. Siiski püsis ta mõistus teravana ning ta jätkas riigi juhtimist. 1546. aastal pani ta paika riigi täpse pärimiskorra, millega tema surma järel pidi troon minema Edwardile, seejärel Maryle ning lõpuks Elizabethile. Juhuks, kui neil järglasi ei ole, pidi Inglismaa troon minema Henry õe Margareti järglastele (Stuartite dünastiale).

1547. aasta alguses halvenes Henry tervis veelgi, ta hakkas nägema hallutsinatsioone ning kaotas puhuti teadvuse. Siiski püüdis ta endiselt riigi juhtimist jätkata ning dikteeris selgematel hetkedel voodist kuninglikke dekreete. Viimaks tabas teda siiski saatuslik haigusehoog ning 28. jaanuaril ta suri. Teooria, et kuningas kannatas süüfilise käes, on enamik ajaloolasi ümber lükanud.^[1][2] Kuningas kannatas podagra ja arvatavasti ka mitmesuguste külmetushaiguste käes.

Henry VIII oli Inglismaa kuninga (1485–1509), Tudori dünastia asutaja Henry VII ja Inglismaa kuninga ning Iirimaa lordi (1461–1483) Edward IV tütre Yorki Elizabethi teine poeg.

Henry VIII oli abielus 6 korda:

1. Aragóni Katariinaga (1485–1536), oma vanema venna Walesi prints Arthuri lesega, kellega tal oli tütar, hilisem Inglismaa ja Iirimaa kuninganna (1553–1558) Mary I
2. Anne Boleyniga (1501 või 1507–1536), kellega tal oli tütar, kellest hiljem sai Inglismaa ja Iirimaa kuninganna (1558–1603) Elizabeth I
3. Jane Seymouriga (1507 või 1508–1537), kellega tal oli poeg, kellest sai Inglismaa ja Iirimaa kuningas (1547–1553) Edward VI
4. Kleve Annaga (1515–1557), Jülich-Kleve-Bergi hertsogi õde, kellega 1540. aastal kuulutati abielu tühistatuks
5. Catherine Howardiga (u 1523–1542), kes samuti hukati süüdistuste tõttu abielurikkumises
6. Catherine Parriga (1512–1548)

• Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002. ISBN 9985940717
• Carolly Erickson. "Henry VIII (1491-1547): rüütelprintsist koletiseks". Tallinn: Kunst, 2000. ISBN 5899202521
• Carolly Erickson. "Henry VIII viimane naine". Tallinn Eesti Raamat, 2007, ISBN 9789985656273, 381 lk

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Henry VIII

Tsitaadid Vikitsitaatides: Henry VIII