Mary I

See artikkel räägib Inglismaa kuningannast; Šotimaa kuninganna kohta vaata Mary Stuart.

Mary I
Inglismaa ja Iirimaa kuninganna
Ametiaeg juuli 1553 – 17. november 1558
Eelnev	Jane Grey / Edward VI
Järgnev	Elizabeth I
Isikuandmed
Sünniaeg	18. veebruar 1516 Placentia palee, Greenwich
Surmaaeg	17. november 1558 Saint Jamesi palee, London
Abikaasa	Felipe II
Vanemad	Henry VIII Catherine Aragónist
Sugulased	Tudorid
Autogramm

Mary I (18. veebruar 1516 Placentia palee, Greenwich – 17. november 1558 Saint Jamesi palee, London) oli Inglismaa ja Iirimaa kuninganna aastatel 1553–1558.

Esimese kuningannana ja neljanda monarhina Inglismaa Tudorite dünastiast valitses ta suurte usuliste pingete ajal. Inglismaa kiriku katoliku kirikust lahutanud kuninga Henry VIII tütrena püüdis ta katoliikluse riigiusuna taastada. Seejuures hukati ligi kolmsada protestanti. Seetõttu on talle hiljem antud lisanimed Katoliiklane ja Verine. Mary protestandist poolõde, järgmine monarh Elizabeth I pööras tema usupoliitilised meetmed tagasi.

Mary sündis 18. veebruaril 1516 kuningas Henry VIII ja tema esimese abikaasa Aragóni Katariina viienda lapsena Greenwichis Placentia palees. Ta oli Katariina ainuke laps, kes elas imikueast kauem. Emal oli enne Maryt olnud mitu nurisünnitust ning üks surnult sündinud tütar ja kolm venda; kahe venna nimi oli Henry, Cornwalli hertsog.

Mary ristiisa oli mõjukas kardinal Thomas Wolsey. Nime sai ta oma isa õe Mary Tudori järgi.

Maryt peeti haiglaseks lapseks. Ta kannatas nõrga nägemise, meeleolu kõikumise ja raskete peavalude all. Mõned ajaloolased on oletanud, et tema nõrga konstitutsiooni põhjuseks oli tema isa Henry VIII süüfilis, millega ema võis ta sünnitusel nakatada^[viide?].

Printsessina sai Mary oma kasvatajalt Margaret Pole'ilt, kaheksandalt Salisbury krahvinnalt põhjaliku hariduse. Peale oma emakeele, inglise keele õppis ta ladina, prantsuse ja itaalia keelt. Peale selle õpetati talle muusikat ning Erasmus Rotterdamist ja teised õpetlased tutvustasid talle teadusi. Kuninganna Katariinal oli tema kasvatamises suur osa: ta õpetas Maryle isiklikult ladina keelt ning tal õnnestus tuua õukonda hispaania humanist Juan Luís Vives.

Kuningas annetas Maryle privileegina oma õukonna Walesi vürstiriigis Ludlow' linnuses. Isa kuulutas ta troonipärijaks^[viide?]: 1525. aastal sai 9-aastane Mary Walesi printsessi tiitli, kuigi seda peetakse ametlikuks, sest vastavaid dokumente pole teada.^[1] Ludlow' linnus oli vürstiriigi võimukeskus, kus oli elanud mitu Walesi printsi. Kuigi kuningas Maryt ametlikuks troonipärijaks ei kuulutanud^[viide?], sest ta lootis veel meessoost järeltulijaid saada, oli see esimene samm Mary teel võimule.

Ent kui tema isa katoliiklusest lahti ütles ja Katariinast lahutas, sai Maryst justkui sohilaps. Ta jäi aga katoliiklusele kindlaks ning keeldus loobumast ka Walesi printsessi tiitlist. Isa pideva ja küllaltki jõhkra pealekäimise tõttu ning tema teise abikaasa Anne Boleyni hukkamise järel nõustus Mary viimaks seda tegema. Ametlikult loobus ta ka katoliku usust, ehkki tegelikult jätkas ta katoliiklike kombetalitluste täitmist. Sealjuures toetas teda tema tädipoeg, Saksa-Rooma keiser Karl V.

1547. aastal Henry VIII suri ning võimule sai tema ainus seaduslik poeg, 9-aastane Edward VI. Tema ajal tugevnesid protestantide positsioonid veelgi, ent samas määratlesid end kindlamalt ka katoliku usule truuks jäänud ülikud, kes moodustasid üha kindlama vastasleeri. Ka enamik lihtrahvast kaldus veel pigem katoliikluse poole, sest uue usu põhialused polnud veel sugugi kindlad ning neid muudeti pidevalt. Seega oli Maryl küllaltki laialdane toetuspind, lisaks sellele oli Mary Henry VIII testamendi kohaselt Edwardi järel järgmine troonipretendent. Võimul olevad protestandid, esialgu regent Edward Seymour, seejärel John Dudley, ei soovinud muidugi, et asjad nii läheksid. Seetõttu otsustas Dudley 1553. aastal, kui oli selge, et Edward oli suremas, troonipärijaks kuulutada hoopis Henry VIII õetütre tütre Jane Grey, keda varem oli plaanitud naita Edwardiga. Nüüd abiellus too Dudley poja Guildfordiga ning Edwardi surma järel kuulutaski Dudley 10. juulil 1553 Jane'i kuningannaks.

Ent Mary sellist asjade käiku ei tunnustanud. Ta põgenes oma residentsist ning kogus mitmelt poolt toetajaid. Kohe tunnustasid teda Inglismaa kuningannana, Saksa-Rooma keiser Karl V ja tema poeg, tulevane Hispaania kuningas Felipe II. Prantsusmaa saadikud toetasid vastukaalu mõttes Jane'i, kuid Inglismaal oli selge eelis juba Maryl. John Dudley vangistati 19. juulil ning samal päeval kuulutati Mary Londonis ka Inglismaa kuningannaks. Jane Grey vangistati ning hukati 1554. aasta alguses.

Troonile saanud, otsustas Mary seniseid vastuolusid lepitada. Ta kutsus Londonisse oma poolõe Elizabethi ning nimetas ta ametlikult oma järglaseks. Samuti ei käskinud ta protestantlikel aadlikel sunduslikult tagasi pöörduda katoliiklusesse, ehkki riigiameteisse pani ta vana usu pooldajaid. Anglikaani kirik jäi inimeste individuaalse eelistusena püsima, kuid selle formaalne struktuur kaotati. Vaatamata oma esialgsele leebusele oli Mary pühendunud katoliiklane ning püüdis katoliku usu positsioone Inglismaal igati taastada. Sealjuures kiusas ta taga anglikaane ning teisi protestante, mistõttu talle anti hiljem hüüdnimeks Verine Mary (Bloody Mary). Tegelikult polnud hukatute hulk (umbes kolmsada) aga võrreldav Elizabeth I ajal hukatud katoliiklaste omaga, mis oli vähemalt 3 korda suurem. Mary ise oli sunduslikele meetoditele üldiselt vastu, kuid tõenäoliselt nõudsid katoliikluse radikaalset taastamist tema äärmuslikud kaaskondlased, näiteks Reginald Pole.

Mary valitsemist suunas suuresti Saksa-Rooma keiser, kes oli otsustanud ta oma poja Felipega naita. Et tollest pidi saama Hispaania kuningas, oleks Habsburgide võim sisuliselt Prantsusmaa sisse piiranud. See prantslastele muidugi ei meeldinud ning nad püüdsid seda abielu kõigiti nurjata. Samuti kohtas see tugevat vastupanu Inglismaal, kus kardeti Hispaania mõjualuseks jääda. Viimaks nõustusid briti aadlikud abieluga, kuid nõudsid, et Felipet ei kroonitaks mingil juhul Inglismaa kuningaks ega antaks talle üldse otsustusõigust Inglismaa asjadega tegelemiseks. Seega pidi tema roll jääma puhtsümboolseks. 1554. aastal saigi (1556. aastal Madalmaade valitsejaks saanud) Felipe ja Mary abielu teoks, aastatel 1556–1558 oli Mary ka Hispaania kuninganna. Kuid abielust lapsi polnud ning seega ei õnnestunud Habsburgidel Inglismaa troonile tõusta. Mary oli oma abikaasast üle 10 aasta vanem ning kuni abieluni tõenäoliselt süütu. Abielu jooksul nägid abikaasad üksteist harva, sest Felipe pidi Hispaania asju ajama, Maryl aga oli valitseda Inglismaa. Paaril korral kahtlustati küll Mary rasedust, ent need osutusid valeks.

Mary tervis halvenes tema valitsusaastatel kiiresti ning 1558. aasta sügiseks ei suutnud ta riiki enam tegelikult juhtida. Trooni otsustas ta pärandada ikkagi Elizabethile, kuid nõudis, et too pöörduks katoliku usku. Mary suri tõenäoliselt munasarjavähki. Troonile saanud Elizabeth I kehtestas aga riigiusuks taas anglikaanluse.

• Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002.