Hamlet

"Hamlet" on William Shakespeare'i näidend (tragöödia), mille peategelaseks on Taani prints Hamlet, kes haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa. Näidend on kirjutatud arvatavasti ajavahemikus 1599 – 1601.

• Tead küll, et elav kõik on surelik
  ja maise pärib ikka igavik.
  • Taanimaa kuninganna Gertrud

• Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha
  ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!
  Kui poleks keeland Looja käsulaud
  vaid endatapmist! ... Jumal, jumal küll!
  • Hamlet

• Ei tule sellest head, ei võigi tulla;
  kuid lõhke, süda, suu pean hoidma lukus.
  • Hamlet

• Eks juhtu tihti näha inimest,
  kes põeb mõnd külgesündind loomuviga,
  mis polegi ta süü, sest ükski olend
  ei saa ju sünnipära valida:
  kas vohab väga mõni kalduvus
  ja lõhub aru tõkestavad kantsid,
  või mõni harjumus ehk liialt rikub
  head kombesiledust; sel inimesel
  kel peal on üheainsa pahe pitser,
  ükskõik kas loomu värv või juhu märk,
  võib olla ingelpuhtaid voorusi
  nii ohtralt, kui vaid inimesse mahub, -
  ent ainsa vea eest mõistab teda hukka
  maailma arvamus, sest kübe halba
  teeb kahtlaseks ta ülla olemuse
  ta enda häbiks.
  • Hamlet

• Arutada,
  mu kõrge kuningas ja auväärt emand,
  mis olgu majesteet ja mis on kohus,
  miks päev on päev, öö - öö, ning aeg on aeg,
  on päeva, ööd ning aega raisata.
  Et lühidus on vaimukuse hing,
  ent venitatus - kest ja välisehe,
  teen lühidalt: te auväärt poeg on hull.
  Hull, ütlen; sest kui määratleda hullust,
  mis on see muud kui lihtsalt olla hull?
  Kuid olgu.
  • Polonius, teine stseen

• Sa kahtle, kas täht on tuli,
  kas päike liigub veel,
  kas tõde pole suli,
  kuid usu - on truu mu meel.
  • Hamleti kirjast Opheliale (ette luges Polonius), teine stseen

• Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
  • Hamlet, teine stseen

• Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutusteis, kui sihiteadlik ja imetlusväärne tegudes, kui sarnane inglile mõistmiselt, kui sarnane jumalale: maailma ilu, kõige elava tipp; [...]
  • Hamlet,teine stseen

• HAMLET: Haa, haa! Kas olete aus?
  OPHELIA: Mu isand?
  HAMLET: Kas olete ilus?
  OPHELIA: Mis teie kõrgus sellega öelda tahab?
  HAMLET: Et kui olete aus ja ilus, peaks teie au vältima läbikäimist teie iluga.
  OPHELIA: Kas ilul võiks olla paremat seltsi kui au, mu prints?
  HAMLET: Jah, tõepoolest: sest ennem muudab ilu võim au sellest, mis ta on, kupeldajaks, kui et au jõud suudaks ilu endasarnaseks teha.
  • Esimene stseen

• Kuid elada
  ses rasvast räästund voodi vänges higis
  end moorides ja mesiarmatseda
  sealaudas...
  • Hamlet, neljas stseen

• KUNINGANNA: Oh Hamlet, lõhestad mu südame...
  HAMLET:Oo, viska ära siis ta halvem pool
  ja ela puhtalt teise poolega!
  • Neljas stseen

• Mis inimene on, kui ülim hüve
  on söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud.
  Kes nii meid lõi, et meie avar pilk
  näeb edasi ja tagasi, ei andnud
  me võimeid ja me jumalikku mõistust
  ju selleks, et need pehkiks tarbetult!
  • Hamlet, neljas stseen

• Mu haige hing, kus võimust võtnud patt,
  näeb kõikjal häda märke ilmuvat;
  ja nõnda juhmilt kahtlustav on süü,
  et peites kisub endalt peitva rüü.
  • Kuninganna, viies stseen

• Kas enam ei tule ta?
  Kas enam ei tule ta?
  Ei, kalm on ta peal,
  ta ootab sind seal,
  ei iialgi tule ta.
  Kui lumi ta habe näis,
  kui lina ta valge pea.
  Surm ta ära viis -
  mis nutt aitas siis?
  Jumal, olgu ta hingel hea!
  • Ophelia, viies stseen.

• Kui "Hamlet" ilmub mõne teatri mängukavva, tuntakse esmalt huvi, kes ja kuidas mängib Hamletit, millise tõlgenduse on saanud näidend ja kuidas kogu see ettevõtmine kõlab kokku tänapäevaga. Ammustest aegadest pärit tõdemuses, et "Hamletit" saab lavastada üksnes siis, kui on olemas sobiv nimiosatäitja, leidub küll terake tõtt, ent üleliia tõsiselt ei maksa seda kitsendust siiski võtta. Hamleti osatäitjas, kes iseenesest mõista võiks eelkõige olla võimekas näitleja, tahetakse tihtipeale näha ka käesolevat ajastut iseloomustavat kodanikku. "Hamleti" lavastustest proovitakse aga leida tuttavaid sõnumeid, tahetakse kogeda ahaa-äratundmisi ja näha ohoo-lahendusi. Ent "Hamletit" saab mängida ka ilma kõige selleta, kui seda teha õiges võtmes.
  • Rait Avestik, "Lootus targast hommikust" Sirp, 17.05.2019 (Vanemuise "Pikk päevatee kaob öösse" lavastuse arvustus)

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road")  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Vikipeedias leidub artikkel

Hamlet