Odüsseus

Odüsseus on tegelane vanakreeka mütoloogiast, Homerose eepose "Odüsseia" nimitegelane. Eepos jutustab tema aastad kestnud eksirännakutest, kui ta püüab jõuda pärast Trooja sõjas kreeklaste poolel osalemist tagasi koju Ithaka saarele, kuid vaatamata Odüsseuse legendaarsele nutikusele eksitavad teda teelt jumalad, kelle ta on välja vihastanud. Odüsseusest on kirjutanud, tema legende töödelnud ja taaskasutanud paljud autorid; 20. sajandi üks tuntumaid näiteid on James Joyce'i romaan "Ulysses".

• Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,

kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!

• Homerose eepose "Odüsseia" algus, tlk August Annist

• Herkules, Odüsseus ja teised — eks olnud nemadki rändavad rüütlid. Ja kui roomlastel neid ei olnud, pidi Vergilius ühe vähemalt välja mõtlema — ja nii sündis Aeneas. (17. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

• Võõrustamiskommete kohaselt peab Odüsseus rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning täiuslikkus võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
  • Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014

• Odysseust kummitanud kiusatustest - eriti Kirkest ja Kalypsost - saavad romantilises luules looduse enda salapärased vormid. Wordsworthi loodus ühes kõigi oma esindajatega - nagu Lucy, Margaret, lapsekuju - on nendest kiusatustest kõige keerukam ja positiivsem. Byroni, Shelley ja Keatsi idealiseeritud kangelannad esinevad purgatooriumitegelastena - Moneta "Hyperioni languses" ja "Valguse kuju" Shelley "Elu triumfis" on neist kõige meeldejäävamad. Traagilise saatusega John Clare lausus: "Ma armastasin, aga naine hülgas mu" ja see on romantismi süngem aspekt, mille üle kurtis ka Coleridge ning mida põhjalikult analüüsis ja ründas Blake. Kuna otsija nõuab armastust ja ilu rohkem, kui loodus anda (või pelgalt loomulik inimene vastu võtta) suudab, siis avastab romantiline kujutlus looduse ebaadekvaatsuse.
  • Harold Bloom, "Romantiline luule", 1799, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 143

• [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. [---] Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
  • John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road").

• Doris Kareva, "Odysseus"

• Karl Ristikivi, "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 12

• Igaüks meist on Odüsseus, kes tuleb tagasi oma Ithaka juurde.
  • Leopold Staff, poola luuletaja

• Tõnu Õnnepalu, "Ithaka"

Vikipeedias leidub artikkel

Odysseus