Progress

Progress ehk areng on püsiv liikumine paremuse poole mingis valdkonnas. Tavaliselt kõneldakse progressist seoses teaduse, tehnika ja ühiskonna arenguga.

• Kui ka maailm tervikuna edusamme teeb, peab noorus ometi alati otsast peale alustama ja indiviidina maailmakultuuri epohhid läbi tegema.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. LR 33/1974, lk 56

• Tänapäeval, kui põllumajanduse on vallutanud masinad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha kunsti üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes põldudel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred nugadega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib Ameerika moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja lauludeta, ümber kivisöega köetava katla, keset tolmu ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg hirm nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on Progress - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, teaduse ning hea ja kurja tundmise puu mõru vili.
  • Frederi Mistral, "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124

• Areng on igaviku ajaviide. Tõtt tal sellega taga ei ole.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31, 1999, lk 60

• Lõpuks, arvestades neegrirassi madalat positsiooni Ühendriikides, kus neegrid elavad kõige tihedamas kokkupuutes moodsa tsivilisatsiooniga, ei tohi me unustada, et rassidevaheline vastuseis on lepitamatum kui iial varem ning et neegrirassi alaväärtuslikuks pidamine on dogma [---]. See on neegrite edule ja progressile kohutav takistus, isegi kui koolid ja ülikoolid on neile avatud. Me võiksime pigem imestada, kui palju on lühikese ajaga kõigi raskuste kiuste korda saadetud. On võimatu ennustada, kui palju võiksid neegrid saavutada, kui neil oleks võimalik elada valgetega täiesti võrdsetes tingimustes.
  • Franz Boas, "Primitiivne teadvus", tlk Margit Rennebaum, 2013, lk 29

• Nad rääkisid saagist, mis tõotas saada erakordne, ületada kaugelt kõik endised. Ja et kakaohinnad pidevalt tõusid, siis tähendas see veelgi suuremat rikkust, õitsengut, küllust. See tähendas kolonelide laste õppima minekut suurte linnade kõige kallimatesse kolledžitesse, uusi perekonnaelamuid uutes hiljuti rajatud tänavais, Riost tellitud luksusmööblit, tiibklavereid saalide ehteks, mitmesuguste kaupluste arvu suurenemist, äritegevuse tõusu; tähendas, et kabareedes voolab ojadena viin, et iga laevaga saabub naisi, et baarides ja hotellides käib kõrge mäng, lühidalt, tähendas progressi, toda paljukõneldud tsivilisatsiooni.
  • Jorge Amado, "Gabriela, nelk ja kaneel", tlk Aita Kurfeldt, 1978, 2. tr, lk 15

• Kõigi nende pariislaste poolt ehitatud maamajade ja telkidega, mis ulatusid kaugele nõlvakule, muutus küla igal suvel üha enam "Saint-Germain-des-Prés' taoliseks", nagu tavatses sõnada kunagine pariislane proua Donzert. See iseloomustus ei selgitanud Martine'ile ega Cécile'ile midagi. Kuid nad teadsid ilma selgitamatagi paremini kui proua Donzert, et noored pariislased on halvasti kasvatatud, et nad on ülbed, rõvetsevad ja lärmakad ega oska eraldada otra kaerast. Noh, kui Pariisi noorukid on seesugused, siis küla noormehed on nendega võrreldes taltsad nagu koduloomad! Ja Pariisi tütarlapsed! — Poolpaljad, sasis juukselised, palja jalu, lühidalt — peaaegu alasti, päikesest pruunistunud kehal vaid püksikesed ja rinnahoidja! Piisab kortsunud taskurätiku kaela sidumisest, et seda erilist muljet tekitada. Lühidalt, tänapäeva noorpõlv on oma vanematele vaid õnnetuseks, nagu ütles proua Donzert oma sõbratarile, apteekrinaisele, aga too vastas talle, et praegune noorpõlv ei valmista mitte põrmugi rohkem muret oma vanematele kui ükspuha missugune eelmine ja et leidub ju igasuguseid lapsi. Ja kui kõik need noored armastavad alasti ringi jalutada, siis võib seda seletada arstiteaduse progressiga, suvatsege neid vaid vaadata: kui terved, tugevad ja kui hea kehaehitusega nad on... puuviljamahlade ja vitamiinidega...
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 40

• Kas see on progress, kui inimsööja sööb noa ja kahvliga?
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48, lk 14

• Ajaloo veriseid lehekülgi saab puhtaks pesta pastaga "Progress". (lk 51)
• Kui jääd progressile jalgu, lohuta end uuringutega, kas sel on olemas pea. (lk 52)
  • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980

• Minu meelest kulgeb maailma kogu ponnistus, pürgimus ja areng keerulisema, paindlikuma, eelarvamustest vabama suhtumise poole ja võime poole kaaluda üheaegselt paljusid, mõnikord ka vastandlikke mõtteid.
  • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud Krista Kaer. LR 11 2018, lk 57

• Miltoni arutlusi tänapäevastega võrreldes ei näe, mida põhilist kogu teaduse ja tehnika progress õieti on suutnud tema probleemiasetusele lisada. "Areopagitica" argumentide igipüsivusest tuleneb lihtne vältimatu järeldus: demokraatia ja sõnavabadus ei ole mingid ideoloogiad, mingid õpetused teiste õpetuste hulgas, nagu tänapäevastes aruteludes tihtipeale välja tuleb. Nad on kahe peale kokku üksnes kõigi õpetuste sünni ja arengu tingimus ning talitsemise vahend. Sellistena seisavad nad kõigist õpetustest kõrgemal või vähemalt neist väljaspool. Nad on vorm, milleta elul ei saa olla inimväärset sisu enamiku jaoks.
  • Henno Rajandi saatesõna "Areopagitica" tõlkele, Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36, lk 47-49.

• Nii kaua kui ta mäletas, oli tal olnud püsiv hirm suurte muudatuste ja lahkumiste ees, ja ta oli alati imeks pannud inimkonna pidevat püüdlust uuenduste ja arengu poole. Kaua aega varjus ta selle mõtte taha, et elu, mida elatakse loomariigis - kus aasta saab mööduda aasta järel ilma nõudmise või igatsuseta edusammude ja muudatuste järele on see, milleks ka inimene tegelikult loodud on. Selle teooria kinnituseks oli vaja ainult üles lugeda enesetapud inimkonna hulgas ja siis võrrelda seda nende arvuga loomariigis. Aga praegu, tänapäeva ühiskonnas, on kõik sunnitud ikka ja jälle harjuma uue tehnika ja uue korraga kas või ainult selleks, et raamatukogust raamatut laenutada või oma pangaasju ajada. Ja kogu teave maailma viletsusest ja ahastusest ujutab vahet tegemata üle igaühe ning valgub igasse soppi ja nurka ja täidab kõiki veel rohkem mure ja lootusetusega. Kusagil pole sa kaitstud. Kõik aastasadu kehtinu on pea peale pööratud, ja ta mõtles, kas ongi õieti kedagi, kes säilitab kontrolli ja teab, kuhu nad minemas on. Ning ta mõtles, kas peale tema on veel keegi, kellel tuleb vahel tohutu tahtmine rongilt maha astuda.

Jätta kõik, et natuke rahu saada. (lk 21)

• Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. Linna ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga poliitiku unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni pilvelõhkuja. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on sentimentaalsuse täielik puudumine ja totaalne huvipuudus mineviku vastu. (lk 21)
  • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004

• Ära arva, et progress on olemas. Ei ole. (lk 2203)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

• Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

• Enne suuri platvorme passiti nišifoorumites, mille sisu oli laiema avalikkuse eest peidetud ning peavoolul oli palju lihtsam uskuda, et naiste progress on indiviidis endas kinni, kui linnulennult vaadates paistsid ettevõtted ja riigivõim naisi aktsepteerivat. Koduvägivald ja seksuaalvähemuste probleemid olid 15 aastat tagasi üsna varjatud nende eest, kes seda ei kogenud, adekvaatne pilt oli vaid spetsialistidel. Inimestel polnud võimalik anonüümselt jagada oma lugusid, mida kogu maailm saab Redditist vabalt lugeda. Aga ka misogüünial põhinevatel kogukondadel polnud võimalik globaalselt organiseeruda nõnda nagu sellel kümnendil. Pärast seda, kui naised on pidanud end kaitsma nii kultuuritarbijatena kui ka -loojatena, on tarbimiskultuuris isiklikust taas poliitiline saanud. Tarbimiskultuur on näiteks mängukultuur, kus su identiteet mängijana on otseselt seotud sellega, milliseid mänge sa omad ja hindad ning millised poliitilisi signaale sa sellega kogukonnale saadad. Postfeministlik vaatepunkt paistab nüüd neljanda laine kontekstis üdini naiivne.
  • Elise Rohtmets, "Koduperenaised, karjäär ja seksuaalne vabadus. Postfeminismi mitu nägu", Feministeerium, 28.11.2019

• Igasugune areng on laineline, eriti majanduses. Kogu aeg ei lähe asjad tõusvas joones, erinevatel põhjustel võivad tulla langusperioodid, aga need ei ole tavaliselt nii kohutavad, et neid peaks hirmsasti kartma. Tõsi, osa inimesi võib töö kaotada, sissetulekud võivad kahaneda, aga need asjad elatakse enamasti üle, need ei põhjusta suuremale osale inimestest erilist katastroofi.
  • Ene-Margit Tiit, intervjuu: Eili Arula, "Ene-Margit Tiit: ainult meie ise arvame, et me ei ela hästi", Postimees, 18. veebruar 2022

• [Bakunin:] On viga pidada ideid tegudest tähtsamaks. Kõigepealt tegutse! Küll ideed tulevad järele, ja kui ei tule - noh, see on progress.
  • Tom Stoppard, "Laevahukk", I vaatus

• Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11