Kool

Kool (ladina scholē – 'puhkus', mõnulemine, vabadus füüsilisest tegevusest) on asutus väikeste inimeste isoleerimiseks ülejäänud ühiskonnast ja sotsialiseerimiseks, mis valmistab neid ette palgatöötaja eluks juhuslikult moodustatud kollektiivis, kus kohalviibimine ja suhtlemine on sunduslikud, tegevus arusaamatu või mõttetu ning ülemused ükskõiksed ja ebakompetentsed. Koolist saadud traumat nimetatakse hariduseks.

• Kooli lõpetamise järel ei jää noorel õppuril, kes on talunud oma kohustuste tüütust ja monotoonsust, üle muud kui pühenduda mõnele teaduse või kirjanduse harule, mis on tema töö suhtes täiesti kõrvaline.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}
  • Charles Augustin de Coulomb, Cit. via C. Stewart Gillmor "Coulomb and the Evolution of Physics and Engineering in Eighteenth-century France". Princeton University Press, 1971, lk 255

• Laps, keda on haritud ainult koolis, on harimatu laps.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}
  • A child educated only at school is an uneducated child.
  • George Santayana, "Why I Am Not a Marxist", Modern Monthly: Volume 9, April 1935, lk 77–79.

• Isa ja ema, õde ja vend, sugulased ja sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad, kõigil on ainukene arusaamine: kool on koht, kus inimene valmistatakse ette liigkasuvõtmiseks. Keegi ei tea õieti, kust või kellelt seda liigkasu peab võtma või võib võtta, aga kõik arvavad teadvat, et kooli minnakse ainult selleks, et ükskord vähese vaevaga palju teenida. Veel enam: kõigil on ei tea kust või mis ajast imelik aimus, võiks isegi öelda — imeline unistus, et mitte ainult see ei hakka teenima kerge vaevaga palju, kes on koolis käinud, vaid et tema kooliskäimine mõjutab kuidagi ka isade ja emade, õdede ja vendade, sugulaste ja sõprade, isegi nende härjavärsside ja lehmamullikate, seapõrsaste ja kanapoegade käekäiku hõlbustuse ja külluse mõttes.
  • A. H. Tammsaare, "Ma armastasin sakslast", Tartu: Noor-Eesti, 1935, lk 30

• Õilsaid mehi leidub ka õpetajakonna hulgas. Västanviki põhikooli vana heasoovlik direktor oli ilmselt tähele pannud, et maipäike paistis erilise selgusega ning et linnas toimus laat. Ja sellepärast oli talle pähe torganud üks tema kõige õnnelikumaid mõtteid. Parajasti sel ajal, kui Rasmus aknalaual istus ja mõttes terve õpetajaskonna vastu tusatses, läkitas direktor kõigisse klassidesse käskjalad alljärgnevate imeliste sõnadega, mis direktori enda nurgelise käekirjaga pisikestele sedelitele kirjutatud: "Ilma tõttu jäävad kaks viimast tundi ära". (1. ptk)
• Pärast neid sõnu naeris ta kaua ja mürinal ning Pontus ja Rasmus hakkasid kaasa naerma. Nad olid valmis naerma kui tahes kaua, et avaldada Alfredole soodsat muljet: see harjumus oli neil pärit koolist, kus õpetajad vahetevahel tahtsid, et naerdaks nende naljade üle, mis võisid olla värsked kusagil sajandi alguse paiku. (3. ptk)
  • Astrid Lindgren, "Rasmus, Pontus ja Lontu", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Tiritamm, 1999

• "Siis ma teen lastele kõik päevad koolist vabaks – peale pühapäeva, kui nad peavad kümme minutit olema koolis, kus nad võivad karjuda täpselt nii kõvasti, kui suudavad. Aga ei! Sellel päeval ei tohi nad üleüldsegi karjuda. Nad peavad istuma, jalad laual, ja igaüks peab terve kilo martsipani ära sööma. Ja keegi ei tohi koju minna enne, kui martsipan on söödud."
  • Ole Lund Kirkegaard, "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tallinn: Tiritamm, 1998, lk 45–46

• Siis algab laste õpetamine tingimustes, milliseid Euroopas ei suudaks ette kujutada. Kuid mitte ükski õpihimuline ei lase end kõrval istuvast ja teise õppeainega tegelevast klassist või meie olemasolust segada. Pilk on suunatud ette ja kogu tähelepanu koondunud õpetajale. Veel raskem on olukord mõnedes maakoolides, kus niisama suurt hulka lapsi õpetab üksainus õpetaja. Ja tõesti ei tea, kes väärib rohkem imetlust, kas vanemad, kes on lastes sõnakuulmist kasvatanud, õpetajad, kes õppetööd nii huvitavaks muuta oskavad, et distsipliini ei rikuta, või lapsed, kes hoiavad distsipliini kõigi ahvatluste kiuste. (lk 22)
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, Tallinn: Eesti Raamat, 1973

• Nii näiteks töötasin ma linnakoolides õppeedukuse säilitamise komitees. Seal me vaidlesime langeva elatustaseme ja kasvava maksukoormuse üle, jõime kohvi, rääkisime perekondadest (valged), kes kolisid minema, ja perekondadest (mustad), kes kolisid nende asemele, õpetajatest, kes lahkusid parematele töökohtadele, ning "ettevalmistuseta" õpilastest (neegrid), kes õppeedukust alla kiskusid. Nördimusest kahvatuna hurjutasin ma närvilisi valgete perekondi, kellel oli raha ja kes seetõttu kolisid linnast välja — kolisid pidevalt, üksteise järel, iga päev linnast välja! Bobby käis lähedal asuvas koolis, kuhu igal aastal tilkus järjest rohkem väikesi neegrilapsi, ettevalmistusega või ettevalmistuseta, ja tegelikult ei tundunudki see eriti tähtis, kas ta õppis nii palju, kui oleks võinud, ja kas kooli parimad õpetajad lahkusid või mitte. Ma olin väga õnnelik selles komitees kohvi juues, suitsetades ja ägedalt, pikalt ning innukalt vaieldes — ema, abikaasa, kodanik... (lk 15)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, Loomingu Raamatukogu, nr 46/47, 1977, lk 9–26

• Käisin koolis edasi. Õppisin väga ruttu lugema ja kirjutama. Õpetaja käis endiselt meie pool. Ta laenas mulle raamatuid. Mõnikord tõi ta oma vanema poja väikseksjäänud riideid ja kingi. Ma ei tahtnud neid, sest teadsin, et Line tunneb need ära, aga ema sundis mind neid kandma.

"Muidu pole sul midagi selga panna. Tahad paljalt kooli minna või?"

Ma ei tahtnud paljalt kooli minna, ma ei tahtnud üldse kooli minna. Aga kool oli kohustuslik. Kui ma poleks kooli läinud, oleksid tulnud sandarmid. Vähemalt nii ema mulle ütles. Ka tema võidakse vangi panna, kui ta mind kooli ei saada.

Niisiis ma käisin koolis edasi. Käisin kuus aastat.

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu, nr 8, 2001, lk 17

• Minu ema, kes oli ise algklassiõpetaja, oli mind juba lugema, kirjutama ja natuke arvutama õpetanud. Esimeses klassis õppisin ma märksa olulisemaid asju kui kooliõpetus. Ma õppisin, et isegi kui inimene on näljane, ei ole tal õigust korralikule kõhutäiele, või kui tal on külm, siis soojadele rõivastele, või kui ta on haige, arstiabile. Paljud lapsed ei saanud endale lõunaks isegi kartulikrõpse osta. Mul oli piinavalt valus näha, kuidas mõned mu lähimatest sõpradest ootasid söökla ukse taga ja vaatasid vaikselt, kuidas teised lapsed sõid.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}
  • Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", New York: International Publishers, 1996, lk 88

• Kooliskäimise harivasse jõusse usuvad vaid lasteaialapsed. Huvitav, et ükski 1. klassi õpilane pole sellist vastust pakkunud.
  • Mare Müürsepp, "Laps on hakanud lugema", Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 1998, lk 146

• Ülikool annab eelkõige vundamendi. Olulised on ka pinnas ja pealisehitus. Tavaliselt öeldakse küll, et vundamendi annab üldhariduskool, aga minu arust annab kool selle kujundi raames alles krundi ja pinnase. Kehvas pinnases hakkab ka vundament mängima ja soos vajub see üldse ära.
  • Rein Kuresoo, "Loodus pole meist kuigi kaugel". Intervjuu Toomas Kukele ajakirjas Eesti Loodus, nr 11, 2009

• Gatlinis on esimene koolipäev tegelikult alati ühesugune. Õpetajad, kes kõik sind juba ristimisest saati teavad, otsustavad juba algkooli ajal ära, kas sa oled rumal või tark. Mina olin tark, sest mu vanemad olid professorid. Link oli rumal, sest pühakirjakohtade aja peale otsimise võistluse ajal kortsutas ta ükskord püha raamatu leheküljed ära ja ükskord hakkas ta jõuluetenduse ajal oksele. Et mina olin tark, sain ma oma tööde eest häid hindeid, ja et Link oli rumal, sai ta halbu hindeid. Ilmselt ei vaevunud keegi neid töid kunagi läbi lugema. Mõnikord kirjutasin ma essee keskele mingit täiesti suvalist juttu, lihtsalt et näha, kas õpetaja ütleb selle kohta midagi. Kunagi polnud öeldud. ("02.09 Uus tüdruk")
  • Kami Garcia ja Margaret Stohl, "Ilusad olendid", sari: "Lummajate kroonika", tlk Ehte Puhang, Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 20

• Tõmban kohvril sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise – ja mõtlen noormehele, keda kord televiisorist nägin. See kahekümneaastane tüüp oli kolmeteistkümnendast elu­aastast saadik tundnud, et ta on filmis. Ta ei olnud tõe­line, ütles ta ise. Ja vanemad ja sõbrad ja õpetajad olid ka kõik näitlejad.

Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhi­koolis oli võib-olla teisiti. Aga minu keskkoolis mängib igaüks mingit rolli. Tõsiselt. Terve meie koolimaja on üks suur teater.

Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et täiskasvanuna ei saagi näitlemist lõpetada. Et sa ei saa kunagi vabaks. Et see jääbki alatiseks kestma. (lk 42–43)

• Annan talle pooltäis pudeli ja oranži tableti ning üri­tan mitte tähele panna, kui kena ta on. Koolis on sedasi välja nägevad tüübid need kõige hullemad. Kõik nad on Juno sõbrad. Ja eelmisel nädalal pidin just nende internetipostituste peale oksele hakkama. (lk 58)
• [Jim:] "Täiskasvanud on ühe kuradi jama kokku keeranud. Ja nüüd pean mina terve igaviku koolis käima, et õppida, kuidas nende jama säilitada? No kuulge!" (lk 58)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, Tallinn: Varrak, 2018

• Kooliõpetus nagu ka koorimuusika on teatavasti põhinenud kordusel. Õpitu lõputu lihvimisega püütakse saavutada täiust. Kordamine ei ole aga ainult tarkuse, vaid ka identiteedi ema.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

• Igatahes elame me juba tükk aega ühiskonnas, kus suurem osa inimesi veedab koolis kaksteist aastat. Ja samas tundub, et me elame keset progresseeruvat idioodistumist. Võib-olla on ka see kooli teene. Võib-olla kogu see suur ja üldine kooliharidus, kogu see suur ja üldine tehnoloogia ja kirjaoskuse võidukäik teenib lõpuks ikkagi rumalust.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". Tallinn: EKSA, 2017, lk 63–64

• Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.
  • Kaupo Meiel, "Võimatu missioon – elada üle me tusameele sügis" ERR, 28.08.2020

• Nii hariduselu kui ka sotsiaalne turvalisus on Eestis vanemas keskeas naise nägu. Ta läheb hommikul tööle ja teeb seda, mida vaja. Ükskord ta väsib. Väsib ka sellest, et tähtis on ta tehtav ikka sõnades, aga mitte päriselt valitsejate tegudes.
• Eesti kool ja Eesti sotsiaalhoolekanne toetuvad liialt õpetajate, hooldajate, medõdede kannatlikkusele ja missioonitundele. Päästeamet värbab edukalt valdavalt majanduskriisi ajal ja jookseb kasvu taastudes jälle nooremast verest tühjaks.
• Ühelgi lapsel ei tohi jääda videotunnis käimata, sest tema külas pole aastal 2021 piisavalt nobedat internetti. Ühelgi õpetajal ei tohi jääda kooli jõudmata, sest kevadel on kruusatee, mis suurele maanteele viib, lihtsalt läbimatu.
• Kallid teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased! Saan aru, et teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli.

Usku, et suudame kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda sissevaadet meie keelde ja kultuuri määral, mis aitab neil kujuneda Eestit ja eestipärast armastavateks või vähemalt mõistvateks kaasteelisteks. Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.

• Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit" ERR, 24.02.2021

• Kogenud õpetajaid kritiseeriv retoorika on jõudnud õpetajateni koolituste, konverentside ja muude kanalite kaudu. Pahatihti on õpetajal tunne, et mida kauem ta koolis töötab, seda rumalamaks ta jääb.
  • Heiki Raudla (Õpetajate Lehe peatoimetaja), "Raudvara pole vanaraud. Hariduses maksab töökogemus", rubriik: Arvamus, Maaleht, 31. august 2023, lk 14

• Tean, ei tea / P. Yellowstone, M. Tinsley; sõnad Priit Aimla; esitaja Rock Hotel, 1998