Äädikakärbes
Ilme
Proosa
[muuda]- Neljakümnendate aastate algul tegid Charlotte Auerbach ja William Robson Edinburghi ülikoolis analoogilise avastuse, kuid seda pandi palju vähem tähele. Ipriidiga töötades leidsid nad, et see kemikaal tekitab kromosoomidele jäävaid ebanormaalsusi, mida ei saa eristada kiirituse poolt tekitatuist. Katsetes Drosophila'ga, sama liiki kärbsega, keda kasutas Müller oma töös röntgenikiirtega, põhjustas ka ipriit mutatsioone. Seega oli avastatud esimene keemiline mutageen. Ipriidile kui mutageenile lisandub nüüd pikk nimestik kemikaale, mis muudavad taimede ja loomade geneetilist materjali.
- Rachel Carson, "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Tallinn: Valgus, 1968, lk 175
- Tookord seminaris seisis ühel päeval iga laua peal Erlenmeyeri kolb, mis oli vatitupsuga suletud. Selles olid lugematud äädikakärbsed selgete mutatsioonidega, mida mõned uurijad olid aastaid oodanud või mida nad olid röntgenikiirtega tagant aidanud: ebamaised silmad. Punased või valged. Malelaua mustriga. Kängunud tiivad. Pisikesed harjased. Nad pidid kärbsed uimastama ja valgel paberil tunnuste järgi ära sorteerima. Aga kui liiga palju eetrit võtsid, olid nad kohe surnud. Liiga vähese eetriga ärkasid nad liiga vara üles ja lendasid minema. Kaotused olid suured ja rikkusid tal tulemuse. Puha surnud ja deserteerunud katseloomad. Mendelil oli oma hernestega lihtsam. Loodusele meeldis katsete kaudu kõnelda. Aga igal eksperimendil oli oma eraelu.
- Judith Shalansky, "Kaelkirjaku kael". Tõlkinud Eve Sooneste. Tänapäev 2012, lk 87-88