Sõrmus

Sõrmus on ringikujuline ehteasi, mida kantakse sõrmes.

• Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.
  • Esimene Moosese raamat, 41:42

• Ma hoidsin ikka veel ta kätt ja ei suutnud oma silmi sellest lahti rebida - vaid kaks aastat tagasi oli see käsi olnud vaba. Ma puudutasin sõrmust, mis mind Valérie’st igaveseks lahutama pidi, ja see pani mu südame ärevusest ja hirmust kloppima. Õudustundega peatusid mu silmad sõrmusel. Kui kurb! mõtlesin ma, ka minul oleks tema juures võinud lootust olla! Ma elasin samal maal, samas piirkonnas, mu nimi, mu vanus ja mu varanduslik olukord - kõik oleks mind temale lähendada võinud! Mis küll takistas mind seda meeletut õnne saavutamast? Ma tundsin pitsitust oma südames ja mõned pisarad, niisama valulikud kui mu mõttedki, langesid ta käe peale. "Mis teiega on, Gustave? Rääkige mulle, mis teid piinab?" Ta tahtis oma käe tagasi tõmmata, kuid ta hääl oli nii südantliigutav... ja ma söandasin Valérie kätt edasi hoida. Ma tahtsin talle öelda... mida siis ometi?... Kuid siis puudutasin ma jahedat sõrmust, mu piinajat, mu kohtumõistjat, ja tundsin oma keelt tarduvat. Ma lasin Valérie käe lahti ja ohkasin sügavalt.
  • Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 71-72

• Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri"., tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 215

• "Madame," vastas d'Artagnan, "kui ma ei eksi, siis just kakskümmend aastat tagasi oli mul au ühes Raekoja varjulises nurgas suudelda teie kaunist kätt."

"Suudelge nüüd teist," sõnas kuninganna, "ja et vasak käsi poleks vähem suuremeelne kui parem" - ta tõmbas sõrmest teemantsõrmuse, mis oli umbes samasugune kui eelminegi -, "siis võtke ja kandke seda sõrmust minu mälestuseks."

"Madame," ütles d'Artagnan tõustes, "mul on veel ainult üks soov, ja nimelt, et esimene asi, mis te minult nõuate, oleks mu elu."

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem"., tlk Henno Rajandi, 2008, lk 884

• [Ramilda:] Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle "armas" ja "kallis" muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch!
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, XII peatükk

• Öö tähistaevas oli oma sõrmused särama löönud, hõõrudes neid vastu tumesinist frakki. (lk 33)
• Kui luik pistab pea vette, on ta kael nagu naise käsi, mis vanni põhjast sõrmust otsib. (lk 34)
• Pannes altari ees pruudile sõrmust sõrme, kannatab peigmees kitsus-kompleksi all ja on hirmul, et sõrmus võiks osutuda väikseks. (lk 41)
• Sõelume varvastega rannaliiva, otsekui otsides kullateri või abielusõrmuseid. (lk 44)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Eelootus! Tomile tuli korraga pähe, et eelootus pakub talle suuremat naudingut kui kogemus ise. Kas see jääbki nõnda? Kui ta istus õhtute kaupa üksi, sõrmitses Dickie asju, vaatas Dickie sõrmuseid oma sõrmes, Dickie lipse või musta alligaatorinahast rahataskut, kas ta nautis siis eelootust või kogemust ennast? (lk 121)
• Marge tuli paljajalu trepist alla. Tom tõusis istukile. Neiul oli käes pruun nahkkarp.

"Leidsin Dickie sõrmused," ütles ta hingetult.

"Ah jaa. Ta andis need minu kätte hoiule." Tom tõusis püsti.

"Millal?"

"Vist Roomas." Tom taganes sammukese, jalg põrkas vastu kinga; ta võttis selle üles, et poleks näha, et ta närvitseb.

"Mis tal plaanis oli? Miks ta need sulle andis?"

Küllap otsis tüdruk niiti, et rinnahoidjat parandada, mõtles Tom. Pagan võtaks, miks ta sõrmuseid ometi kuhugi mujale polnud pistnud, näiteks kohvri voodri vahele? "Pole õrna aimugi," ütles Tom. "Ju tal tuli selline tuju. Sa ju tun­ned teda. Ta ütles, et kui midagi peaks juhtuma, tahab ta, et sõrmused jääksid mulle."

Marge oli hämmeldunud. "Kuhu ta läks?"

"Palermosse, Sitsiiliasse." Tom hoidis kinga mõlema käega, valmis kontsa relvana kasutama. Tal käis kähku läbi pea, kuidas ta lööb tüdruku kingaga uima­seks, lohistab ta uksest välja ning viskab kanalisse. Ta ütleb, et tüdruk oli vetikatel libastunud ja vette kukkunud. Et Marge oli hea ujuja, siis oli Tom arvanud, et ta suudab end vee peal hoida.

Marge põrnitses karpi. "Siis kavatses ta ju end ikkagi tappa."

"Jah... kui soovid, sõrmused... Need jätavad tõesti mulje, et ta tappis end." (lk 166)

• Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..." (lk 167-168)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• Kui nende väed sõjaplaanide tõttu üksteisest lahku läksid ja kõrged lepinguvennad üksteisega jumalaga jätsid, võttis kuningas Richard oma vapisõrmuse kolme lõviga ja andis selle keiser Friedrichile rüütelliku sõpruse ja truuduse märgiks. Prantsuse kuningas, kes seal kõrval seisis, tundis seda nähes oma südames kadeduseokka valusat torget ja see haav ei paranenud kunagi. (1. peatükk "Sõrmus", lk 6)
• Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (16. peatükk "Kinnas", lk 261)
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961

• "Te olete talle juba andnud oma sõrmuse," jätkas ta.

"Sõrmuse?" Küsimus tuli iseenesest, poolkogemata. Võisin aimata, kuidas mu ülekuulaja maski varjus võidurõõmsalt naeratas.

"Keisrite sõrmuse. Me teame kõik, kuidas see toimus vanas Roomas. Keiser adopteeris oma järeltulija ja kinnitas selle akti oma sõrmusega."

"Me pole keisrite suguvõsast… "

"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta."

• Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976, lk 204

• Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", X laul

• Juhan Viiding, "Ministeeriumist saadeti psühholoog" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 45

• Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", kogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173

• Viivi Luik, "Tiiva vari"

• Triin Soomets, "* Kuhu jäi su revolver, kuumees" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 86

• Liepa Rūce, "Ilutulestik", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203

• Richard Wagner, "Nibelungide sõrmus"
• J. R. R. Tolkien, "Sõrmuste isand"
• Konrad Lorenz, "Kuningas Saalomoni sõrmus"
• Vladimir Neff, "Borgiate sõrmus"