Susanna Clarke

Susanna Mary Clarke (sündinud 1. novembril 1959) on inglise kirjanik. Talle tõi tuntuse romaan "Jonathan Strange ja härra Norrell", mis põimib fantaasiažanri alternatiivajalooga. Eesti keeles ilmus romaan Hana Arrase tõlkes Pegasuse kirjastuses 2007-2008.

Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, Tallinn: Pegasus, 2007.

• Haldjad (nagu kõik teavad) jäävad kiriku mõjupiirkonnast välja, neile pole Jeesus Kristus end ilmutanud ega kavatsegi seda teha ning mis haldjatest viimsel kohtupäeval saab, seda ei tea keegi. (lk 24)
• Sest mida teeb võlur, kellel hukutava lepinguga keelatakse võlukunsti õppimine? Ta konutab päevast päeva jõude kodus, segab oma nõbu (või naist või tütart) näputöö tegemisel ja tüütab teenijaid küsimustega asjade kohta, mille vastu ta varem ei ole kübetki huvi üles näidanud – ajendatuna üksnes vajadusest kellegagi rääkida, kuni teenijad kaebavad tema peale oma emandale. (lk 51)
• Kujutlege meest, kes istub päevade viisi oma raamatukogus, suhteliselt ilmetut väikest meest. /---/ Naabreid kohtab ta kaks-kolm korda veerandaastas, sest tegemist on ju Inglismaaga, kus naabrid ei lase kunagi ühel mehel päris ilma seltskonnata elada, olgu ta nii kuivik ja hapu näoga kui tahes. (lk 55)
• [Norrell:] "Otsige mulle maja, mis jätab külalistele mulje, et võlumine on auväärt amet – mitte vähem kui õigusteadus ja hulga rohkem kui arstiteadus."

Childermass päris irooniliselt, kas härra Norrell soovitab tal otsida arhitektuurilisi mõõtmeid vastavalt ettekujutusele, et võlukunst on sama väärikas kui kirik.

Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagu naljad, muidu poleks neist raamatutes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt. (lk 58)

• Ministrite kõnesid ajalehtedest lugevad härrasmehed pomisesid endamisi, et see või too minister on kahtlemata nupukas sell. Kuid see ei rahustanud neid. Härrasmehed nimelt kahtlustasid, et taibukus on mingil moel ebabritilik. Seda laadi rahutu, ettearvamatu andekus iseloomustas eelkõige Britannia verivaenlast, keiser Napoleon Bonaparte'i. Härrasmehed ei saanud seda heaks kiita. (lk 88)
• Üldise arvamuse kohaselt oli Suurbritannia valitsemine niisugune töö, mis pani kurgu hirmsal kombel kuivama. (lk 127)
• Maagia ei ole midagi muud kui end kuristikku kukutava linnu metsik mõte. (lk 161, lõik fiktiivsest "Lindude keelest", mida hr Norrell loeb)
• Uus teener tänas kaaslasi nõuannete eest ja lubas kõik kõrva taha panna. Kuid teised teenrid ei teadnud, et uuel mehel on härra Strange'iga võrdväärne iseloom, et ta on ajuti sarkastiline, tihtilugu jäme, ja et tal on väga hea arvamus iseenda oskustest ning vastavalt äärmiselt halb teiste omadest. Uus teener ei maininud oma puudusi teistele sel lihtsal põhjusel, et ta polnud neist teadlik. Ehkki ta läks sõprade ja naabritega sageli tülli, jäi selle põhjus talle alati seletamatuks ja ta oletas, et süü on teistes. (lk 165)
• Härra Strange kulistas ka teise klaasitäie šerrit ühe klõnksuga alla ja nentis, et võtaks vist veel ühe. Seda kuuldes vallandus teenri suust lämmatatud karje, ta kitkus juukseid ja röögatas: "Jumala nimel, no miks te, vana tolvan, seda siis kohe ei öelnud? Ma oleksin teile terve pudeli toonud!" (lk 167)
• Tundus imelik, et niisuguse okasheki taga üldse keegi võiks elada, ja teener arutles, et teda ei üllataks põrmugi, kui ilmneks, et härra Wyvern on juba sada aastat okasroosikeseund maganud. Ta mõtles, et see teda eriti ei häirigi, peaasi, et ei peaks vanatoid äratamiseks musutama. (lk 169)
• Stephen kiitis toosi värvi, mis polnud ei kahvatusinine ega hall, ei lavendlikarva ega sirelililla.

"Oo jaa, tõepoolest imeilus," nõustus džentelmen ülevoolava reipusega. "Seda värvi on väga keeruline valmistada. Pigment peab olema segatud heast perekonnast pärit vanapiigade pisaratega, kes elavad laitmatus vooruslikkuses ja surevad, ilma et oleks päevagi tõelist õnne maitsnud!"

"Vaesed daamid!" ütles Stephen. "Mul on hea meel, et see värv on nii haruldane." (lk 189)

• Ta [Stephen] läks kitsa ilma klaasita akna juurde ning nägi väljas tähevalgel tumedat padrikut. "Ja see on niisiis mets, millest Robert rääkis. Tõesti jätab kurjakuulutava mulje! Hm, kas siin ka kella helistatakse?"

"Oh jaa!" sõnas läheduses seisev daam. Tal oli seljas tormide, varjude ja vihma karva kleit ning kaelas kee murtud lubadustest ja kahetsusest. (lk 192)

• [Lord Castlereagh:] "Mulle tundub, et leedi Pole ei kuulu enam tohtrite valdkonda. Teie, Sir Walter, ja mina, meie elame siinilmas Issanda armust, ent tema leedilik kõrgus on siin tänu härra Norrellile. Tema elu erineb meie omast nii teoloogilisest kui ka meditsiinilisest seisukohast." (lk 207)
• [Härra Norrell:] "Mind ennast on õige mitu korda kohutanud parukas, mida te praegu näete mu peas. Lucas peaks selle igal õhtul oma kohale panema – ta teab, et see on ta kohus –, kuid vahel on ta jätnud selle parukahoidikule kaminasimsil, kus see paistab ka kamina kohal olevast peeglist ja nõnda jääb mulje, nagu oleks kaks härrasmeest pead kokku pannud ja räägiksid sosinal." (lk 211)
• "Ma istun mustal troonil varjude keskel," pomises Vinculus, "kuid nemad ei näe mind. Vihm avab mulle ukse ja ma astun sellest sisse." (lk 235, fragment Kaarnakuninga ennustusest)
• Noormees [Jonathan Strange] oli enda arvates kõiki kombeid tema [Arabella] tahtmise järgi mugandanud. Kaardi- ja muud hasartmängud olid peaaegu olematuks kahanenud ja jõi ta nüüd ka väga vähe, vaevalt pudeli päevas. (lk 244)
• "Teisel päeval istus Strange taas laua äärde, et kirjutada täis järgmised ligi viiskümmend lehte ja jäi kohe hätta – nimelt ei suutnud ta leida riimi reale "armastusest joobnud hing". "Jalakeses kaunis king" ei kõlvanud kuskile, "heljub aromaatne ving" puudus igasugune mõte ja "pitsitamas kireling" oli liiga labane. Ta pingutas tund aega, ei suutnud midagi välja mõelda, läks ratsutama, et mõtteid tuulutada, ja tagasi tulles ei vaadanud enam luuletuse poolegi." (lk 245, John Segunduse teosest "Jonathan Strange'i elu")
• Mees ronis heki alt välja. See polnud sugugi lihtne, sest öö jooksul olid tema riiete ning juuste külge takerdunud või kinni jäätunud viirpuuraod, leedrioksad, luuderohuväädid, puuvõõrikujupid ja tuulepesad. (lk 251)