[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Silmapilgutus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Seal, kus meie pärani silmi vahtima jääme, pilgutab moraal silma.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 45


  • Seejuures pilgutab paljaspea Tootsile kavalasti silma, liigutab oma halle vurre ja astub riiuli juurde, kus ta purgi endist rohtu ääreni täis kallab. Kiir jälgib seda toimetust imestades ja tuleb otsusele, et apteegi tilgad õige mitmesugused on; ainult kaks tilka lubas ta kallata, ometi sai purk ääreni täis. Siis vaatleb punapea veel apteekri suurt paljast pead ning leiab selle nähtuse üsna loomuliku olevat: kui lõpmata palju rohunimesid peab see pea eneses mahutama, mis ime, кui see leegion ladinakeelseid sõnu juuksed pealaelt välja on tõrjunud. Ühtlasi tõmbab ta endale tubli kopsutäie apteegilõhna sisse, arvates, et see tervisele väga kasulik on. Vahepeal teeb apteeker sõrmega pea kohal tubli plaksu ja võtab oma kaks troppi ilma suhkruveeta sisse. Tootsi suu venib laiale, headsoovivale ja heakskiitvale naerule.


  • Avatud puldani vahelt paistsid taevas siravad tähed. Papa võib nendeni ulatuda, mõtles Laura. Ta tahtis, et Papa nopiks kõige suurema tähe, mis niidi otsas taevast alla ripub, ja annaks talle. Tüdruk oli täiesti ärkvel ega olnud üldse unine, kuid äkitselt üllatus ta väga — suur täht pilgutas talle silma!
Ja siis tabas ta end juba ärkamast järgmisel hommikul.


  • Šarlottel oli heledapäistele rannatütarlastele omane pikk, veidi allapoole kõverduv nina, juuksed helkisid niisama vasekarva blondilt nagu Tiziani "La Bellagi" juuksed. Ta oli niivõrd graatsiline, et tundsin end tema juuresolekul kohmaka noorloomana... Olen teda tihti joonistanud. Isa ja Uli austasid teda. Seisime akna all ning vaatasime talle järele, kui ta Konradi kõrval üle tänava läks, nõelpeentel kontsadel ja seelikus, mis teise nahana puusade ümber liibus. Ohkasime siis, vaatasime üksteisele otsa ja pilgutasime silma.
Šarlotte aga sammus oma nõelpeentel kontsadel piki meie imetluste rada, sammus läbi "teie vabariigi piiratud, viletsa elu", üle sektoripiiri Lääne-Berliini, Leiseri ja Horni juurde Kohdammi ääres, ja ühel päeval ka läbi Marienfelde vastuvõtulaagri värava, ning Konrad tema kõrval.


  • "Ohoo!" hüüdis Topper. "Sul on õigus, Viggo. Pilgutab silma jah! Sa poiss, ma pole elu sees näinud joonistatud ninasarvikut, kes saab silma pilgutada. Küll on naljakas!"
"Minu arust pole siin naljakat midagi," ütles Viggo.


  • "Mis ta nimi on, Bridget? Daniel? Pam räägib, et ta on üks neid superedukaid noori kirjastajaid."
"Daniel Cleaver?" küsis Mark Darcy.
"Tema jah, tegelikult," ütlesin oma lõuga õieli ajades.
"Kas ta on su sõber, Mark?" küsis Una.
"Kindlasti mitte," vastas Mark järsult.
"Oh! Ma loodan, et ta on meie väikese Bridgeti jaoks küllalt hea," pressis Una peale, pilgutades mulle silma, nagu oleks tegemist vaimukuse, aga mitte jubedusega.
"Ma arvan, et võin veel kord täie kindlusega vastata, et kindlasti mitte," ütles Mark.
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 170


  • "Ja nüüd," ütles härra Pang, "jõuame siis... vaatame järele... jah, Christine'ini... Võrratu lavaline esinemine, eh? Ja hea figuur ka." Ta pilgutas doktor Undershaftile silma.
"Jah. Väga kenake," ütles doktor Undershaft ilmetult. "Aga laulda ei oska."
"Teie, kunstiinimesed, ei ole sellest aru saanud, et me elame Lendrebase sajandil," ütles Pang. "Ooper on lavastus, mitte lihtsalt rida laule."
"Nii sa räägid. Aga..."
"Kujutlus, et sopranil peaks olema viisteist aakrit rinnapartiid ja sarvedega kiiver peas, kuuluks nagu minevikku."
Salzella ja Undershaft vahetasid pilgu. Ah see omanik on siis niisugune...
"Õnnetuseks," ütles Salzella hapult, "ei kuulu minevikku kujutlus, et sopranil peaks pisutki lauluhäält olema. Tal on, jah, hea figuur. Kahtlemata on tal... sädet. Aga ta ei oska laulda."
"Te võite teda ju õpetada?" ütles Pang. "Paar aastat kooris..."
"Jah, võib juhtuda, et paari aasta pärast, kui ma visalt vaeva näen, on ta kõigest väga halb," ütles Undershaft.


  • Charles kuhjas paberid kokku, tõusis uuesti püsti; Camilla seisis tema kõrval ja seekord ulatas ka tema mulle käe. Kõrvuti seistes olid nad väga sarnased, mitte niivõrd näojoonte kui käitumisviisi ja oleku poolest, samalaadsed liigutused, mis nende vahel põrkusid ja peegeldusid, nii et ühe silmapilgutus näis mõni hetk hiljem kajavat vastu teise silmalau tuksatuses. Nende silmad olid ühtmoodi hallid, targad ja rahulikud. Tüdruk oli minu arust väga ilus, rahutukstegeval, peaaegu keskaegsel moel, mis jääb pealiskaudsele vaatlejale märkamatuks.
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 23


  • "Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen, kotid küljes. Heh, heh." Vanamees pilgutas silma. "Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis."
Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale.


  • "Kus see Peavõidu Tort on?" küsisin mina ning tädi Annu pilgutas silma ja tõmbas mu enda järel tuppa.
Toa keskele oli nihutatud tädi kirjapult ja selle peale oli tõstetud suur plaat. Plaadil oli laualina, kohvitassid ja taldrikud ning maailma kõige uhkem tort. See oli vaarikatega ja valge šokolaadiga vahukooretort, mille pind oli üleni kaetud nööbikommidest, lagritsarullidest, vaarikapadjakestest, viinamarjakobaratest, šokolaadi- ja kummikommidest, popkornist ja südamekujulistest vahukommidest mustriga. Sellest ulatusid välja paberist vihmavari, sätendavate narmastega lehvik, martsipanist roos ja üks küünal.
Kui ma torti vaatasin, sain aru, et Topelt Peavõit on tõesti midagi erilist. Emagi naeris, nii et pisarad voolasid.


  • Seapeasült on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt retsept. See on sinu köögis olemise viis. Kõik on ise tehtud, kogu seisma jäänud tooraine kasutatakse ära. Sa valmistad roogasid, mis tunduvad tänapäeval söömiskõlbmatud, nagu paneeritud veisenisad. Kui me turule rupskimüüja juurde jõuame, näib seapea minu jaoks koletu kimäärina. Lulu hirmutab mind, rääkides, et sead võivad lapsi süüa ja et pätid kasutavad neid vaenlastest vabanemisel. Rupskimüüja hakkab naerma ja pilgutab sulle silma: "Kas ostad täna poe tühjaks?"
    • Jacky Durand, "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 36


  • Siis ilmus tooliseljale muude alusriiete peale üks tema paksust läikivast satiinriidest õmmeldud rinnahoidjatest, mida Mintsi alati segaste tunnetega vaatas. Need olid tõeliselt hiiglaslike läbi tikitud koonuste ja pikkade haagiridadega riideesemed, mida õmbles vaid proua Eidelkind oma headele tuttavatele. Onu Zemmah nimetas neid suuri iseseisvalt püsti seisvaid rinnahoidjaid mamma kuulikindlateks, kuid ütles seda väga vaikselt, et Bobe ei kuuleks, ja pilgutas siis naljakalt silma.

Luule

[muuda]

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.
...
Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.


Sel hetkel saan kõige kaunimaks,
kui pilgutan kolmandat silma
endale
peeglist vastu
müstilise naeruga.

  • Liepa Rūce, "*Sihiga ja sihita nahale...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 191
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Silmapilgutus&oldid=126229"