Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
[N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk. (lk 7)
Nukunäitlejal piisab oma hinge müümisest nukkudele, ja ta võib muutuda kelleks tahes! Kõik saab võimalikuks — kui ainult süda noor on. (lk 26)
Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)
Pilk nukusirmi taha on aga alati väga huvitav, üllatav ja haarav. See ei ava mitte ainult nukunäitleja töö tehnilist külge, vaid kogu tema loomingu olemuse. (lk 28)
"Suhtlemine nuku kaudu" ongi nukunäitleja tehnika peamisi nõudeid, sest mis kasu oleks näitlejale intensiivsest omavahelisest suhtlemisest sirmi taga, kui see nukkude kaudu saali ei kanduks! (lk 28)
Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
Suure lava näitleja võib rolli ka kodus valmis teha, aga siin oled sa nagu tsirkusekunstnik — pead tehnikat valdama, et mõtted ja tunded selle taha ära ei kaoks. Kõige õnnelikum on see näitleja, kes ise nukutehnikast midagi taipab ja nõuda oskab või oskab ise nukumehhanismi ümber teha. Mida keerulisema konstruktsiooniga on nukk, seda raskem on temaga harjuda. Sest kui tehnika hakkab segama, siis ei tule midagi välja. Teisest küljest, mida liikuvam ja painduvam on nukk, seda paremini realiseerib ta näitleja kavatsuse. (lk 11)
Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)
...teie hing peab olema "täis nägemusi", see tähendab — elavalt reageerima kõigele imepärasele, aga imepärase all ma mõtlen antud juhul meie võimet näha elutus elusat.
Asi pole siin ainult puht nägemisassotsiatsioonides, kus me rändavates pilvedes näeme elusolendite kujusid või põimunud kadaka juurtes aimame äkki midagi inimese elu taolist. Ma räägin sügavamast võimest — tunnetada kogu elutut loodust elusana, lähedasena, lülitatuna sinu loominguliste kavatsuste ja soovide sfääri! Jutt on sellistest inimpsüühika eriomadustest nagu kujutlus ja fantaasia. Lapse kätes elustuvad esemed, mis ei oma isegi kõige kaugemat sarnasust elava olevusega: ta istub kaksiratsa sarapuu vitsale,, kujutades ühtaegu nii hobust kui ka ratsanikku. Tikutoos, nael, puuhalg — kõik läheb käiku. (...) Fantaasia seda laadi poeetiline suunitlus kaob tavaliselt aastatega. Nukunäitlejal peab see püsima eluaeg.
Jevgeni Speranski, "Актер театра кукол", Moskva: Всероссийское театральное общество, 1965, lk 51—52; cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 30
