Maag (Fowles)

"Maag" on John Fowlesi esimene romaan, kuid see ilmus alles pärast romaani "Liblikapüüdja" suurt edu. Fowles hakkas seda raamatut kirjutama 1950. aastatel, osaliselt toetudes isiklikele kogemustele, mis ta sai inglise keele õpetajana Kreeka saarel Spétsesel. Eesti keelde tõlkis "Maagi" Henno Rajandi. Tsitaadid 3. trükist, väljaanne: John Fowles, "Maag". Tõlkinud Henno Rajandi. Varrak 2005

Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda. Mind saadeti internaatkooli, pärast seda raiskasin kaks aastat sõjaväeteenistuses ja läksin siis Oxfordi. Seal aga hakkas mulle vähehaaval selguma, et ma pole üldse see inimene, kes ma tahan olla. (lk 13, algus)

Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda - ja seda juhtus väga harva -, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsutades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi. (lk 13)

Ma omandasin kolmanda järgu diplomi, ent esmajärgulise pettekujutluse: et ma olen luuletaja. Raske on kujutleda midagi ebapoeetilisemat kui minu selleaegne asjatundlik elutüdimus ja eriti veel mu sügav vastumeelsus tööga leiba teenida. Minusugune kollanokk ei teadnud veel, et küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada — ühesõnaga, lihtsalt impotentsust —, ja et igasuguse pingutuse põlgamine nõuab suuremat pingutust kui miski muu. (lk 15-16)

Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus. (lk 34-35)

Esimese poolaasta keskpaiku sõitsin koos Demetriadesega Ateenasse. Ta tahtis mulle tutvustada oma lemmikbordelli kuskil äärelinnas, ja kinnitas, et sealsed tüdrukud on terved. Lõin kõhklema — aga eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu? (lk 58)

[Conchis:] "Peab tänulik olema, kui mõnel sakslasel vähegi naljasoont on. Nii haruldast taime mina küll ei tihka välja kitkuda."

"Kas te tunnete Saksamaad hästi?"

"Saksamaa]]d ei ole võimalik tunda. Teda võib ainult taluda." (lk 89-90)

[Conchis:] Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. (lk 103)

[Conchis:] "Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia."/---/ "Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde?" /---/ "Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks." (lk 104)

[Conchis:] "Teie välise viisakuse taga on seda väga selgesti tunda. Te olete nagu okassiga. Kui see loom okkad püsti ajab, ei saa ta süüa. Kui te ei saa süüa, jääte nälga. Ja kui teie keha sureb, surevad koos sellega ka teie okkad." (lk 114)

Oxfordis õpetati meile, et sõnul seletamatut ei saa tõenäoliselt ka mingil muul moel seletada. (lk 115)

[Conchis:] "Viisakused maskeerivad alati vaid tahtmatust tunnistada mingit uut võõrast reaalsust." (lk 119)

[Conchis:] "Kohusetunne pole enamasti mitte midagi muud kui teeseldud veendumus, et tühistel asjadel on oluline tähtsus." (lk 122)

[Conchis:] "Märkamine ei ole valiku küsimus." (lk 130)

[Conchis:] "Kui põrgu on olemas, siis niisugune ta on. Ei leeke ega harke. Vaid paik, kus tervele mõistusele vähematki võimalust ei anta." (lk 133)

[Conchis:] "Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit - sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise -, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori." (lk 143)

"Kas te ei häbene olla isamaareeturi külaline?"

"Ma arvan, et inimsugu te ei reetnud."

Seisatasime tema magamistoa akende juures.

"Inimsugu ei mängi siin mingit rolli. Inimene ei tohi reeta iseennast."

"Siin võiks vahest öelda, et Hitler näiteks iseennast ei reetnud."

Ta pöördus ja vaatas mulle silma.

"Teil on õigus. Ta ei reetnud ennast. Aga selle eest miljonid sakslased reetsid. See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea." (lk 144)

[Conchis:] "Igaüks meist on saar. Kui see poleks nii, läheksime jalamaid hulluks. Neid saari ühendavad laeva- ja lennuliinid, telefon, raadio - mis iganes. Aga nad jäävad siiski saarteks. Saarteks, mis võivad merepõhja vajuda, igaveseks kaduda." (lk 160)

[Conchis:] Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine. (lk 166)

Keegi ei suuda armuda viie sekundiga; kuid piisab vaid viiest sekundist, et panna sind armumisest unistama. (lk 173)

[Conchis:] "Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma." (lk 204)

[Conchis:] "Kuid ma lubasin teile avaldada ka sõnad, mis de Deukans peale raha ja mälestuse mulle pärandas. Mingit sõnumit ei olnud, ainult üks ladinakeelne tekstikatkend. Ma pole iial teada saanud, kust see pärineb. Kõlab kreekalikult. Vahest Jooniast või Aleksandriast. See on niisugune: Utram bibis? Aquam an undam? Kumba sa rüüpad? Vett või lainet?"

"Tema rüüpas lainet?"

"Me kõik rüüpame mõlemat. Aga ta tahtis öelda, et see küsimus tuleb alati esitada. See pole mingi ettekirjutus. Pigem peegel." (lk 207)

Mitte kõiki inimvõimeid pole vaja avastada; mõningaid on vaja taasavastada. (lk 210, Conchise teine manifest, "Suhtlemisest teiste maailmadega")

Intelligentsust on õieti kolm sorti: mõni inimene on sedavõrd intelligentne, et kui teda väga intelligentseks nimetatakse, käsitab ta seda kui loomulikku ja ilmset tõsiasja; teine on piisavalt intelligentne taipamaks, et teda ei iseloomustata, vaid lihtsalt meelitatakse; kolmas aga on sedavõrd piiratud, et ta usub mida tahes. (lk 253-254)

[Conchis:] "Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida." (lk 262)

[Conchis:] "Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendust leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt /---/ olulise energiaallika." (lk 262)

[Conchis:] ... kõik tõelised naised teavad, et kõik sügavamõttelised Jumala definitsioonid on olemuslikult ema definitsioonid. Andja, tihti kõige kummalisemate kinkide tegija definitsioonid. Sest religioosne instinkt pole tegelikult midagi muud kui vaistlik püüd määratleda mis tahes olukorra tekitajat. (lk 331-332)

[Conchis:] Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik. (lk 345)

[Conchis:] Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab aegade vältel kujunenud tasakaalu. (lk 346)

Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes. (lk 387)

[Conchis:] Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada. (lk 457)

[Conchis:] "Iga õige teadus on kunst. Ja igasugune hea kunst on teadus."

Poetanud selle kaunikõlalise, ent õõnsa mõttetera, pani ta klaasi käest ja hakkas söögilaua poole liikuma. (lk 458)

[Conchis:] Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav - ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga. (lk 462)

[Conchis:] Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine - nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: "Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta". Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud. (lk 478)

[Conchis:] Saksa keel on surma suhtes seesama mis ladina keel usulise rituaali suhtes - ülimalt asjakohane. (lk 479)

[Conchis:] Teie olete inimene, kes ei mõista, mis vabadus on. Ja mis peaasi, mida paremini te seda mõistate, seda vähem teil seda on. (lk 490)

Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu. (lk 492)

{Nick Jojole:] Ilu on lihtsalt midagi niisugust, mis käib hinna sisse. See on nagu paber, millesse pakitakse kingitus, mitte kingitus ise. (lk 712)

Vahtisin tühja kaerahelbepakki. Sellel kujutati okseleajavalt õnnelikku "keskmist”" perekonda hommiksöögilauas; heatujuline päevitanud isa, veetlev neiulik ema, väike poiss, väike tüdruk; unelmate maa. Mõttes sülitasin. Aga ometi pidi kõige selle taga peituma mingi reaalsus, mingi korra ja kooskõla igatsus, ehkki esiplaanile tükkis närune argpükslik soov olla samasugune kui teised, isekas nõudmine, et su pesu oleks pestud, nööbid ette aetud, kihud rahuldatud, nimi edasi kantud, toidud korralikult valmistatud. (lk 713)

[Kemp:] "Sa avastad, et meie oleme kah inimesed. See ehmatab sul pasa lahti." (lk 715)