Mateeria

See artikkel räägib mateeriast ehk ainest; keemiliste ainete kohta loe artiklist Keemiline aine, materjalide kohta artiklist Materjal ja substantsi kohta artiklist Substants.

• 65. Ja looduse autor on osanud [pu] seda jumalikku ning lõputult imeväärset kunsti [artifice] praktiseerida, sest mateeria iga osa ei ole mitte üksnes lõputult jagatav, nagu antiiksed tunnistasid [reconnu], vaid ka tegelikult lõputult alajaotusteks jagatud [sous-divisée], iga osa osadeks, millest igaühel on mingi oma liikumine; muidu oleks võimatu, et mateeria iga osa saaks väljendada universumit.

66. Millest on näha, et mateeria vähimaski osas leidub loodute, elusolendite, loomade, entelehhiate, hingede maailm.

67. Mateeria iga osa võib mõelda [conçue] taimi täis aiana ja kalu täis tiigina. Aga taime iga raag, looma iga ihuliige, tema kehamahlade iga tilk on veel üks säärane aed või säärane tiik.

• Gottfried Wilhelm Leibniz, "Monadoloogia".

• 35. Ma ei vaidle ühegi asja olemasolu vastu, mida me suudame kogeda, olgu siis meeletaju või järelemõtlemise teel. Et asjad, mida ma oma silmaga näen ja oma käega katsun, on olemas, päriselt olemas, ei sea ma kahtluse alla vähimalgi määral. Ainumas asi, mille olemasolu me eitame, on see, mida filosoofid kutsuvad mateeriaks või kehaliseks substantsiks. Ja nii tehes ei põhjustata mingit kahju kogu ülejäänud inimkonnale, kes, julgen ma öelda, ei hakka sest ealeski puudust tundma.
  
• (I do not argue against the existence of any one thing that we can apprehend, either by sense or reflection. That the things I see with mine eyes and touch with my hands do exist, really exist, I make not the least question. The only thing whose existence we deny, is that which philosophers call matter or corporeal substance. And in doing of this, there is no damage done to the rest of mankind, who, I dare say, will never miss it.)
  • George Berkeley, "Traktaat inimteadmise printsiipidest", I osa ("Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge", 1710)

• Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus.
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tlk Krista Räni, 2019, lk 29

• Niiviisi lebades, tardunud pilk juhitud läbi akna, pole d'Artagnan enam sõjamees, d'Artagnan pole enam paleeohvitser, vaid lihtsalt väikekodanlane, kes kuidagi oleskleb lõunasöögist õhtusöögini ja õhtusöögist magamaminekutunnini. Ta on üks neist tublidest luustunud ajudest, kus ei leidu paigakest ainsagi mõttekese jaoks, sest mateeria luurab nii tigedalt arukuse väravatel ja valvab, et salakaubana mõttevarjugi koljusse ei toodaks.
  • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 393

• See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.

Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.

Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.

Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.

Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. /---/ Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.

Kumba ülemaks nimetada?

• Juhan Liiv, Kaks ja üks. Kogutud teosed VII

• Mateeria aluseks on vesinik, selle ürgvormiks vesinikuaatom, millest tulenevad kõik mateeriavormid kuni kõige kõrgemateni välja. Seda oli Ahas õppinud füüsikateadusest juba keskkoolis käies. Vesiniku aluseks on õieti üksainus prooton, positiivse elektriga laetud osake. Prooton vabana on surmav igale elunähtusele. See on see radioaktiivne kiirgus, mis nähtamatuna läbistab elavad koed ja hävitab need. On aga selle prootoni ümber keerlema löönud elektron, negatiivse laenguga varustatud osake, on sündinud vesinikuaatom ja prootoni kuri, surmav jõud on neutraliseeritud, aatom on tasakaalus, harmoonias. Sellel harmoonial püsib püsti kogu universum oma mateeriahulgaga. Kui ei oleks maailmas elektrone, mis prootoneid kui mateeria põhialust korrale kutsuvad, siis ei oleks praegust maailma ega inimest selles. Elektronid on siis need, mis on andnud mateeriale ta vormid, et sellest on saanud väljuda inimenegi oma humanistliku vaimuga. (8. ptk)
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil IV", Tallinn: Olion, 2002, lk 116

• Puškinit peetakse tõlkimatuks. Miks? Iga luuletus on vaimse tõlkimine materiaalsesse, tunnete ja mõtete tõlkimine sõnadesse. Kui seda saadi teha üks kord, tõlkides sisemaailma välistesse märkidesse (see on peaaegu ime!), miks siis ei peaks saama tõlkida üht märkide süsteemi teise? See on palju lihtsam: ühest keelest teise tõlkides antakse mateeria edasi mateeria kaudu, sõna sõna kaudu, ja see on alati võimalik.
  • Marina Tsvetajeva kirjas Paul Valeryle, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 370

• "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."

"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest. (lk 565)

• Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 565

• Elu on mateeria haigus ja mõtlemine on elu haigus.
  • Arkadi ja Boriss Strugatski, "Inetud luiged"

• Küberruum koosneb tegudest, suhetest ja mõttest enesest, millest moodustub meie ühendustevõrgu seisulaine. Meie maailm on kõikjal ja eikusagil, kuid mitte seal, kus elavad kehad. Me loome maailma, kuhu võib astuda igaüks, ilma privileegide või eelarvamusteta, mida määraksid majanduslik või sõjaline võim, rass või sünniõigus. Me loome maailma, milles igaüks kus iganes võib väljendada oma veendumusi, kui tahes isemoodi need on, kartmata vaigistamist või allasurumist. Teie juriidilised mõisted nagu "omand", "väljendusvabadus", "identiteet", "liikumine" ja "kontekst" meie kohta ei kehti. Need põhinevad mateerial ja siin mateeriat ei ole.
  • John Perry Barlow, Küberruumi sõltumatuse deklaratsioon. Davos, Šveits 8. veebruar 1996.

• See väike stseen Vanamooriga toimus siinsamas, Nukuteatri tegelastetoas. Ning nukk ja nukku käsitsev näitleja olid siinsamas, meie vahetus läheduses. Puudus näitlejat varjav sirm, millel etenduselt etendusele toimub ikka sama ime — elutu nuku elustumine. Siin toimus ime otse meie ees. Elutu mateeria omandas elu, omandas kuju. Ja kuju hakkas vastavalt oma karakterile tegutsema — liikuma ja kõnelema. Elutu mateeria elustamises ongi nukuteatri spetsiifika kogu saladus ja võti. (lk 11)

• Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973

• Tumeaine moodustab 85 protsenti universumi koguainest, sellal kui tavaline aine — see, millest koosnevad tähed, gaas ja inimesed — ainult 15 protsenti. Ometi on inimesed tegelenud peamiselt tavalise aine olemasolu ja tähtsusega, mis õigupoolest küll avaldab ka palju tugevamat vastasmõju. Ent täpselt nagu inimkonna puhul, pole mõttekas suunata kogu tähelepanu ainult väikesele osale, mille mõju on ebaproportsionaalselt suur. Valitsev 15 protsenti ainet, mida tunneme ja näeme, on ainult osa kogu loost.
  • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, sari: Elav teadus, nr 3, Tallinn: Argo, 2017, lk 13

• Elin Sütiste, "Tetris", Vikerkaar 9/2016, lk 34-35

• ABRAHAM (siiralt): Nii ma, noored inimesed, olengi kahe tule vahel. Ühed hurjutavad, teised ülistavad. Mina, mis olen mina? Teaduse tööriist, mateeria enesetunnetusvahend, nagu peenemalt öeldakse. Soovideta, pretensioonideta, vahel ma mõtlen, et mind ennast polegi õieti olemas, olen ainult kombits, millega mateeria oma nägu kompab...
  • Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast", I vaatus, 1. pilt. Loomingu Raamatukogu nr 41 1975, lk 17

• Esimees: Päevakorra punkt kuus, elu mõte. Noh, Harry, sul olid selle kohta mõned mõtted.

Harry: Õige küll, jah. Mul on üks meeskond selle kallal paar viimast nädalat töötanud ja meie tulemused võib võtta kokku kahe põhilise kontseptsiooniga. Esiteks, inimesed ei kanna küllalt palju mütse. Teiseks, mateeria on energia. Universumis on palju energiavälju, mida me tavaliselt ei taju. Mõnel energial on spirituaalne allikas, mis mõjutab inimese hinge. Aga see hing ei eksisteeri algusest peale, nagu traditsiooniline kristlus õpetab, see peab sündima juhitava enesevaatluse käigus. Selleni jõutakse aga harva, kuna inimesel on ainulaadne võime lasta igapäevastel pisiasjadel end vaimsetelt teemadelt kõrvale eksitada.

[Paus.]

Max: Mis värk nende mütsidega oli?

• Filmist "Monty Python's The Meaning of Life" (1983). "Part V: Live Organ Transplants"

• Maarja Kangro, "Tule mu koopasse, mateeria"