Karl Marx

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa – 14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane, sotsioloog, politoloog, ajakirjanik ja revolutsionäär, marksismi rajaja.

• Religioosne viletsus on ühtlasi nii tõelise viletsuse väljendus kui ka protest tõelise viletsuse vastu. Religioon on vaevatud olendi ohe, südametu maailma elujõud, nii nagu ta on vaimuta olude vaim. Ta on oopium rahvale.
  • Das religiöse Elend ist in einem der Ausdruck des wirklichen Elendes und in einem die Protestation gegen das wirkliche Elend. Die Religion ist der Seufzer der bedrängten Kreatur, das Gemüt einer herzlosen Welt, wie sie der Geist geistloser Zustände ist. Sie ist das Opium des Volkes.
  • Karl Marx, "Zur Kritik der Hegelschen Rechtsphilosophie. Einleitung". MEW 1, lk 378, 1844

• Teadvus on [---] algusest peale ühiskonna produkt ja jääb selleks senikauaks, kuni inimkond üldse olemas on.
• Valitseva klassi ideed on igal ajastul valitsevad ideed, st klass, mis on ühiskonna valitsev materiaalne jõud, on ühtlasi ka valitsev intellektuaalne jõud.
  • Karl Marx, "Saksa ideoloogia" (1846)

• Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus.
• Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, looduse ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu kannike, aga miks tohib siis ülim rikkus – vaim – eksisteerida ainult ühel kujul? Ma olen humorist, kuid seadus näeb ette kirjutada ainult tõsiselt. Ma olen äge, kuid seadus näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise, aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu?
• Kuid geeniuste tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse keel, millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus. Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub igasse asja nõnda, nagu seda nõuab asja enda olemus.
• Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises kriitikas, siis keelduge uurimast tõde nii liigtõsiselt kui ka liigtagasihoidlikult, kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam iroonia.
• Ehk tuleb tõde mõista nõnda, et tõene on see, mida käsib valitsus, uurimine aga on lubatav ainult kui liigne, tüütu element, mida etiketi kaalutlustel siiski ei ole võimalik täiesti kõrvale jätta? Ilmselt nii see ongi. Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav.
• 1819. aastal valitses veel ratsionalism, mis religiooni all pidas üldjoontes silmas niinimetatud mõistusreligiooni. See ratsionalistlik vaatepunkt on ühtaegu tsensuuriseaduse vaatepunkt, mis, muide, on nii ebajärjekindel, et pidades oma eesmärgiks religiooni kaitsmist, asub irreligioossele vaatekohale. Just religiooni põhitõdede lahutamine tema positiivsest sisust ja vastavalt kindlast vormist on juba vastuolus religiooni põhitõdedega, kuna iga religioon eeldab, et ta erineb kõigist ülejäänud võltsreligioonidest oma erilise olemuse poolest ning et just tema oma määratletuses ongi tõeline religioon.
• Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda poliitikasse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada riiki vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks olemasoleva üleüldine sanktsioon – või te lubate religiooni fanaatilise kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda omamoodi. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku võimu, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ilmaliku võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust?
• Seadused, mille põhikriteeriumiks ei ole tegevus kui niisugune, vaid tegutseva isiku mõttelaad, on vaid seadusetuse positiivsed sanktsioneeringud. On parem kõigil habemed maha lõigata, nagu seda tegi üks Vene keiser tema teenistuses olevate kasakate abil, kui võtta habeme mahalõikamise kriteeriumiks kaalutlus, miks ma habet kannan.
• Seadus, mis karistab mõtteviisi pärast, ei ole riigi poolt kodanikele antud seadus, vaid see on ühe partei seadus teise partei vastu. Tendentsi pärast jälitav seadus hävitab kodanike võrdsuse seaduse ees. See ei ole ühendav, vaid lahutav seadus, kõik lahutavad seadused aga on reaktsioonilised. See pole seadus, vaid privileeg.
• Meelsusseadused rajanevad põhimõttelagedusel, moraalilagedal, toorelt asjalikul ühiskonnamõistmisel. Nad on ebapuhta südametunnistuse pealetükkiv karje. Ning kuidas rakendatakse ellu taolist seadust? Vahendite abil, mis on veelgi nördimust tekitavamad kui seadus ise: nuhkide abil või siis provisoorse kokkuleppe põhjal kahtlustada terveid kirjandussuundi, mille puhul tuleb muidugi jälle välja nuhkida, missugusesse suunda kuulub antud indiviid.
• Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.
• Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja ja kohtunik ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud vaimu valitsemine, tsensor ei kanna vastutust.
  • Auch der Zensor ist Ankläger, Verteidiger und Richter in einer Person; dem Zensor ist die Verwaltung des Geistes anvertraut; der Zensor ist unverantwortlich.

• Tsensuuri tõeliseks raviks oleks tema likvideerimine, sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle.
  • Die eigentliche Radikalkur der Zensur wäre ihre Abschaffung; denn das Institut ist schlecht, und die Institutionen sind mächtiger als die Menschen.

• • "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud Pärt Lias

Tsitaadid teosest Friedrich Engels. "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp": lisa: Karl Marx. "Teesid Feuerbachi kohta". Tallinn, Eesti Raamat 1970.

• 1. tees. Kogu senise materialismi – Feuerbachi oma kaasa arvatud - peamiseks puuduseks on see, et eset, tegelikkust, meelelisust käsitatakse ainult objekti või kaemuse vormis, mitte inimese meelelise tegevusena, praktikana, mitte subjektiivselt. Sellepärast juhtuski, et aktiivset külge, vastandina materialismile, arendas idealism, kuid ainult abstraktselt, sest idealism loomulikult ei tunne reaalset, meelelist tegevust kui niisugust. Feuerbach tahab tegemist teha meeleliste, mõtteobjektidest tegelikult erinevate objektidega, kuid inimese tegevust ennast ei käsita ta esemelise tegevusena. „Ristiusu olemuses” peab ta sellepärast puhtinimlikuks ainult teoreetilist suhtumist, praktikat aga käsitatakse ja fikseeritakse ainult tema räpases sahkerdajalikus avaldusvormis. Sellepärast ei saa ta aru "revolutsioonilise", „praktilis-kriitilise" tegevuse tähtsusest. (lk 57-58)

• 2. tees. Küsimus, kas inimese mõtlemine on esemeliselt tõene, pole üldse teooria küsimus, vaid praktika küsimus. Praktikas peab inimene tõestama oma mõtlemise tõesuse, s. o. reaalsuse ja jõu, siinpoolsuse. Vaidlus praktikast isoleeruva mõtlemise reaalsuse või mittereaalsuse üle on puhtskolastiline küsimus. (lk 58)
  • Tees on hiljem marksismi-leninismi mõjul tuntud lühivormina: [Ühiskondliku] tõe kriteeriumiks on praktika.

• 10. tees. Vana materialismi seisukohaks on „tsiviil-“ühiskond; uue materialismi seisukohaks on inimühiskond ehk ühiskonnastunud inimkond. (lk 60)

• 11. tees. Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta. (lk 60)
  • Die Philosophen haben die Welt nur verschieden interpretiert; es kömmt drauf an, sie zu verändern.

"Kommunistliku partei manifest" on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos, mis ilmus esimest korda 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles. Eesti keeles avaldati "Kommunistliku partei manifest" esimest korda 1917 Hans Pöögelmanni tõlkes.

"Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850" on Karl Marxi 1850 ilmunud essee.

"Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär" on Karl Marxi 1852 ilmunud teos.

• Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks.
• Ühiskond ei saa end vabastada, kui ta pole vabastanud iga üksikut inimest.
• Iga üksiku vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eelduseks.
• Jõutakse selleni, et inimene tunneb end vabalt tegutsevana ainult oma loomalikes funktsioonides, söömisel, joomisel ja sigitamisel, parimal juhul veel elupaigas, ehtimisel etc. Aga oma inimlikes funktsioonides tunneb ta end ainult loomana. Loomalik muutub inimlikuks, inimlik muutub loomalikuks.
• Ülemad ringkonnad toetuvad alamatele kõiges, mis puudutab üksikasju; alamad ringkonnad aga usaldavad ülemisi kõiges, mis puudutab üleüldise mõistmist, ja nõndaviisi viivad nad teineteist vastastikku eksiteele... Mis puutub üksikusse bürokraati, siis temale muutub riiklik eesmärk isiklikuks eesmärgiks, auastmete tagaajamiseks, karjääri tegemiseks.

• [...] kuigi tal võis olla palju oponente, siis vaevalt oli tal ainumaski isiklik vaenlane.
  • [...] though he may have had many opponents, he had hardly one personal enemy.
  • Friedrich Engels, Karl Marxi hauakõne, 17. märts 1883

• Karl Marx on toonud oma õpetusele appi teaduse ja seda teadust rakendanud nii keeruliselt sõnade ja mõistete rägastikku, et isegi mõni targem pea ei saa enam palju aru ja hakkab Marxi nii kunstlikult väljendatud lapselikkude tõdede taga otsima tohutut sügavust.
  • Karl August Hindrey, "Marksismi loojak", Postimees 19. november 1941, nr 106, lk 1

• See, et Marx märkas midagi väga olulist, ei välista veel, et ta milleski ka täielikult eksida võis. Marksismiga on ju samamoodi kui kapitalismiga: ta on toonud tohutult head. Ja tohutult halba. Kummalisel kombel on see vist kõigi asjadega, mis inimene teeb, niimoodi. Kõik, mis on kohutavalt hea, on ühtlasi kohutav. Ma ei usu seda, et õige Marx sattus lihtsalt valedesse kätesse, et Stalin lörtsis ta ära. Marxis on olemas nii stalinistlik jõledus kui sotsiaaldemokraatlik kenadus.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 254

• Tänases Ida-Euroopas koosneb kogu Marxi-kujutelm ainult eelarvamustest. Keegi pole Marxi lugenud, aga kõik teavad, et just tema leiutas totalitarismi, rajas Nõukogude Liidu, kutsus esile külma sõja ega mõistnud kapitalismi hiilgavat tulevikku. Marx keelas ära moodsa kunsti ja kirjanduse, hävitas eraomandi, asutas ühe partei diktatuuri, korraldas ulatusliku genotsiidi, ehitas vangilaagreid ja lõi võidurelvastumise käigus tohutu sõjatööstuse. Lühidalt, kogu Marxi pärandi ajalugu on röövlite ajalugu ja Marxil endal pole selle kohta enam midagi öelda.
  • Hasso Krull, "Muljeid manifestist" Vikerkaar, mai 2018

• Marksism ei ole kommunismi teooria. Marksism on kommunismile ülemineku õigustamise teooria: [Marxi] arvates lahendaks kommunism vaba turumajandusliku ühiskonna raskused ja vastuolud.
• Karl Marx ei olnud guru. Ta tahtis olla teadlane. [---] Guruks tegi Marxi Nõukogude võim. [---] Gurusid toodetakse ka turumajandust pooldavate poliitikute poolt: Friedmanist tehti guru (talle see endale kindlasti meeldis, nagu Marxilegi meeldis olla guru).
• Demokraatia on võimatu, oskamata aru saada ideedest, mida me pooldame ja mida ei poolda. Arukas inimene õpib kogemusest, et kasutada olemasolevaid vastuseid ja leiutada uusi. Ajaloolise sotsioloogina kirjutas Marx vaimustatult turumajandusest inimkonna progressi edasiviijana, olemata turumajanduse fänn.
• Marx diagnoosis tõbesid, mis pole välja ravitud. Tema ravi võib mitte sobida, aga ravida neid tuleb. Silmade sulgemine haiguste ees arste ja patsiente ei aita.
  • Eero Loone, "Karl Marx – müüdid, tondid, mõistlikud mõtted" Postimees, 16. mai 2009

Vikipeedias leidub artikkel

Karl Marx