Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda kreeklaste põhimõttega: mõõdukus kõiges. Mõni, kes oli veidi Shakespeare'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks loodusesiivsuse vastu." Looduse karjuvast siivutusest polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud kuristikus, mis avanes tema ees Carlyle'i külakoolis ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. Koolipoiss ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168)
Sel ajal uskusid harijad, et aju võib treenida nagu lihast, kui rünnata ja võita kõike, mis alguses raske tundub. Algebra, geomeetria ja arvutused olid parimad vaimulihase arendajad; nendega tegelemine oli niisama hea kui kangi tõstmine; aga antiikkirjandus kõlbas ka - keskmisele koolipoisile oli see nii vastumeelne küll, et seda võis esmajärguliseks õppeaineks pidada. (lk 174)
