Valter Ojakäär

Valter Ojakäär (10. märts 1923 Pärnu – 27. oktoober 2016 Pärnu) oli eesti helilooja, muusik ja publitsist.

Valter Ojakäär sündis 1923. aastal Pärnus. 1940. aastal, pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, astus ta komsomoli ning kaasati 1941. aasta juunis Eestis moodustatud Pärnu hävituspataljoni, mille koosseisus osales Liivamäe lahingus. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväeteenistusse, kus teenis kõigepealt hobusemehena Volhovi rindel, seejärel rindesõdurina Vaivara rindel ning lõpuks piirikaitserügemendi orkestris klarnetimängijana^[1].

Aastatel 1951–1956 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis.

Ojakäär mängis klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis. Aastatel 1945–1970 oli ta Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister.

Aastatel 1964–1967 ja 1975–1980 oli ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi levimuusikaajaloo- ja orkestratsiooniõppejõud.

Aastatel 1982–1992 juhatas Ojakäär bigbändi Kalev.

Valter Ojakäär on tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.

Aastast 1958 regulaarsed saated Eesti Raadios, neist 2009. aasta septembrini kestnud sari "Helisev kroonika" algas 1971. Mitu saatesarja ka Eesti Televisioonis. Stsenaariumid telefilmidele "Helisev päev" (esimene ETV muusikafilm, 1960), "Vanu viise veeretades" (kolmeosaline sari Eesti levimuusikaajaloost, 1996), "Nostalgia" (30 aastat ajaloolisest Tallinna džässifestivalist, kus esines Charles Lloydi kvartett, 1997).

• 1955 klaveritrio "Hommik läheneb" tsükkel romansse eesti luuletajate tekstidele
• 1956 avamäng sümfooniaorkestrile Eduard Vilde romaani "Külmale maale" ainetel
• 1964 kontsert saksofonile ja sümfooniaorkestrile
• 1967 ooper "Kuningal on külm" (Ain Kaalepi libreto A. H. Tammsaare järgi)
• 1969 Alla improvisata klaverile (miniatuur)
• 1970 süit altsaksofonile ja kammerorkestrile, "Duettino per due quartetti"
• 1973 romansitsükkel "Klaasmaastikud" (Ain Kaalepi tekst)
• 1977 muusikal "Suveöö ilmsi"
• 1980 muusikal "Winnetou"
• 1986 džässvariatsioonid saksofonikvartetile
• 1987 operett "Maskeraad Ungrus" (Ardi Liivese libreto)
• 1988 akordionipala "Liblika lend"

Ojakäär on kirjutanud ka rohkesti levilaule, millest kuulsamad on "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" (kuulus 2004 laulupeo kavva), "See meeletu maailm", "Olematu laul" jt.

• 1998 – "Meeletu maailm"

Valter Ojakäär koostas aastaid ilmunud laulikutesarja "Laulge kaasa!". Avaldanud levimuusika kohta raamatuid:

• 1966 "Džässmuusika"
• 1978 "Popmuusikast"
• 1999 "Vaibunud viiside kaja" ISBN 9985-70-048-1

See raamat on esimene katse vaadelda ajaloolise tervikuna Eesti levimuusika algusaastaid, selle arengut 1940. aastateni. Rahvusliku ärkamisaja lõpul hakkasid levima esimeste eesti heliloojate rahvalikud laulud. Linna- ja maarahva meelt lahutasid laulu- ja mänguseltside koorid ja orkestrid. Rahvalikud ringmängud taandusid järk-järgult seltskonnatantsude ees, kuni 20. saj. moetantsude laine tõi kaasa uueaegse tantsumuusika ning saksa, hiljem ameerika lööklaulude ja džässi mõjutusi. Palju tähelepanu on pööratud 1920.–1940. aastate tantsuorkestreile ning leviheliloojaile ja -lauljaile, heliplaatidele ja nooditrükistele, ka ringhäälingule ja lõbustusasutustele. Raamatus käsitletakse ka mitmete teenimatult unustatud levimuusikute elu ja tegevust.

• 2003 "Omad viisid võõras väes" (2. osa) raamat Eesti levimuusika ajaloost 1940–1945 kirjastus Ilo

Järg raamatule "Vaibunud viiside kaja", milles vaadeldi eesti levimuusikat tema juurtest kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Käesolev köide käsitleb aastaid 1940–1945, mil Eesti kaotas oma iseseisvuse, mil kaks vallutajat tõid Teise maailmasõja Eesti pinnale ja sundisid eestlased sõdima võõrvägedes – ühed ühel, teised teisel poolel. Kaheks oli rebitud ka Eesti muusikaelu. Pool sajandit tunnistati ainult Nõukogude tagalas lauldud, mängitud ja loodud muusikat. Siiapoole rindejoont jäänut kattis vaikimise vaip, mida autor on püüdnud jõudumööda kergitada.

• 2008 "Sirp ja saksofon"

• PAPA VALTER PAJATAB. Meenutusi Pärnust. ERR-i arhiivisaade aastast 2007 (Jaak Ojakääru koostatud saade sarjast "Papa Valter pajatab")

• 1982 ja 1984 – Eesti NSV muusika aastapreemia
• 1989 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1997 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[2]
• 2002 – Kuldmikrofon
• 2003 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (suure panuse eest eesti dzässmuusika arengusse)
• 2008 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2008 – Pärnu aukodanik
• 2013 – Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia
• Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia audoktor

Valter Ojakääru abikaasa oli pianist ja muusikaõppejõud Heljo Sepp. Nende poeg oli raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

• Valter Ojakäär saates "Kukul külas" (eetris: 16. juulil 1995, saatejuht Erki Berends) – 1. osa, 2. osa, 3. osa ja 4. osa
• Mart Niineste, "Valter Ojakäär — muusikaentsüklopeedia K. A. Hermannist Ineseni" Eesti Päevaleht, 23. veebruar 2008
• Jaanus Kulli, Valter Ojakäär: "Jumal tänatud, et mul pole mitte ühtegi laulu pühendatud Stalinile või Leninile.", ohtuleht.ee, 22. november 2014
• Suri helilooja Valter Ojakäär kultuur.err.ee, 27. oktoober 2016
• Piret Kooli, Minu vanaisa – Valter Ojakäär Jaana Ojakäär-Kitsingu intervjuu Vikerraadio saates "Päevatee", 10. oktoober 2023