Uputus (Poola)
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Uputus | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest Põhjasõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 1648–1667 | ||
| Toimumiskoht | Rzeczpospolita | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Uputuseks nimetatakse sündmusi Poola (Rzeczpospolita) ajaloos, mis leidsid aset aastatel 1648–1667.
Segadusteaja algus
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus
1648. aastal, kui suri Poola kuningas Władysław IV, ei suudetud Poolas kohe uut monarhi valida ning riiki vapustas Ukraina kasakate ülestõus hetman Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel. Et viimastel aastatel oli Poola Seim ajanud väga rahumeelset poliitikat, et piirata võimalikult palju kuningavõimu, siis oli Poola sõjavägi allapoole igasugust arvestust ning Hmelnõtskõi ülekaalukad väed purustasid juba samal aastal väikese püsiarmee. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend Jan II Kazimierz, kes oli kogenud väejuht ja haritud mees. Ta suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. Kasakate võimu all oli sisuliselt kogu Ukraina ning seim, kuningas ja väejuhid vaidlesid üpris tulutult selle üle, mida ette võtta.
Kulminatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Ka 1654. aastaks polnud suudetud kasakate mässu maha suruda ning see julgustas Moskva tsaaririiki Poola vastu sõtta astuma. Algas Kolmeteistkümneaastane sõda. Venelaste ülekaalukad väed sisenesid kokkuleppel Hmelnõtskõiga Ukrainasse ja Leedu Suurvürstiriiki. Poola olulisim piirikindlus Smolensk langes peagi Vene vägede kätte ning nende väed rüüstasid tugevalt Leedut. Poola oli võimetu selle vastu midagi otsustavat ette võtma, ehkki viimaks oli hakatud moodustama suuremaid väeüksusi.
Rootsi invasioon
[muuda | muuda lähteteksti]Vene vägede kiire edu jahmatas aga Rootsit, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab Venemaa Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas Karl X enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägedest alistamata jäänud aladest (nn Teine Põhjasõda). Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid Lviv ja Danzig (Gdańsk), rootsi väed hõivasid ka Krakówi. Jan Kazimierz läks pagendusse Sileesiasse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures Habsburgidele).
Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa patriotismi kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti troonile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel Brandenburg (selle käes oli ka Poolast vasallisõltuvuses olev Preisimaa, kes aga 1657. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam olevat kasu. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et Moskva tsaaririigiga kehtis vaherahu ning too oli alates 1656. aastast sõjas Rootsiga.
Lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Kasakate ühisrinne oli vahepeal Hmelnõtskõi surma ning tsaaririigi despootlikkuse tõttu lagunenud ja see tegi pärast 1660. aastal sõlmitud Oliwa rahu Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Moskva väed tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. 1667. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled Andrussovo rahu, millega Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi linn ning Smolensk läksid Moskva tsaaririigi kätte. Uputus oli lõppenud ning Poola sellest suhteliselt õnnelikult pääsenud. Kuid sellest ei võetud õppust ning seetõttu muutus Rzeczpospolita peagi mängukanniks tema tugevamate naabrite käes.