Rumeelia

Rumeelia (türgi ja albaania keeles Rumeli; kreeka keeles Ρωμυλία – Romylía või Ρούμελη – Roúmeli; bosnia, serbia ja makedoonia keeles Румелија – Rumelija; bulgaaria keeles Румелия – Rumeliya) oli ajalooline piirkond Osmanite Türgi aladel Euroopas. Rumeelia nimi tuleneb türgikeelsest nimest Rumeli, mis tähendab "roomlaste maad" (st Bütsantsi).^[1] Türgis kasutati seda algselt Bütsantsi alade kohta Anatoolias, kuid pärast piirkonna islamiseerimist ja Konstantinoopoli vallutamist sultan Mehmet II poolt hakati nõnda nimetama Türgile kuuluvat ala Lõuna-Balkanil, mis jäi põhiosas kristlikuks.

Rumeelia hõlmas Konstantinoopoli, Thessaloniki, Traakia, Makedoonia ja Möösia provintse, tänapäeva Bulgaariat ja Türgi Traakiat. Selle põhjapiiriks olid Sava ja Doonau jõgi, läänepiiriks Aadria rannik ja lõunapiiriks Morea. Lõpuks tarvitati Rumeelia nime provintsi kohta, mis koosnes Albaania keskosast ja Loode-Makedooniast ja mille keskus oli Bitola.

1870–1875 toimunud administratiivsete muudatuste lõpuks ei seostunud nimi enam ühegi haldusüksusega. Türgi kuulutas Ida-Rumeelia 1878. aasta Berliini rahulepinguga autonoomseks provintsiks, kuid 6. septembril 1885 liideti see veretu revolutsiooni järel Bulgaariaga. 1877. aastal loodi Kosovo vilajett.

Tänapäeval on Türgi kunagise Rumeelia kohta enamjaolt kasutusel nimi Trakya, mis viitab Türgi Euroopa-osale (Edirne, Kırklareli ja Tekirdaği provintsid, Canakkale provintsi põhjaosa ning İstanbuli provintsi lääneosa), ehkki ajaloolises kontekstis kõneldakse endiselt Rumeeliast ja sama nime kasutatakse ka Türgi Balkani nüüdisaegsete elanike kultuuri kohta. Türgi alasid kutsutakse Ida-Traakiaks või Türgi Traakiaks. Kreekas on nime Ρούμελη (Rumeli) Ottomani aegadest saati pruugitud Kesk-Kreeka kohta, eriti vastandatuna Moreale. Nime "Rumeli" kasutatakse vahel (peamiselt İstanbuli elanike seas) ka üksnes İstanbuli provintsi selle osa kohta, mis jääb Bosporuse väinast läände.