Punarind

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Punarind (perekond).

Punarind
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Rästaslased Turdidae
Perekond	Punarind Erithacus
Liik	Punarind
Binaarne nimetus
Erithacus rubecula Linnaeus, 1758
Kollane – pesitsusalad Oranž – aastaringne kohalolek Punane – talvitumisalad

Punarind (Erithacus rubecula) on rästaslaste sugukonda punarinna perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on teiste hulgas punakurguke, lepalind ja risulind.^[2]

Punarind on levinud Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias ja Loode-Aafrikas. Levila loodeosast lendab ta talveks soojematesse paikadesse, aga kaguosas on paikne.^[2][3]

Eestis on punarind harilik haudelind ja läbirändaja, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 0,7–1,1 miljonile paarile ja talvist arvukust 10–100 isendile.^[4] Teistel andmetel on pesitsusaegset arvukust hinnatud 200–500 tuhandele paarile.^[2] Talvituma jääb punarind üksnes Lääne-Eesti saartel ja rannikul.^[5][6]

Punarind on väike lind. Ta kaalub kõigest 16–18 g. Tema keha on 15–16 cm pikk, aga tiib 7 cm pikk. Tiivad on suhteliselt nõrgad.^[2][3]

Punarind on ära tuntav intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi, punased on ka laup ja põsed.^[5] Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge.^[3] Jalad on suhteliselt pikad.^[5][7]

Suguline dimorfism on vaevumärgatav: isastel on puguala punasem ja eredam kui emastel.^[3] Teistel andmetel on emas- ja isaslinnud ühesugused.^[5]

Noorlindude seljapool on ookerjate tähnidega tumepruun, aga kõhupool tumedate tähnidega ookerkollane. Noorlindude sulestik on turris, mistõttu nad näivad vanalindudest suurematena.^[3]

Eestis võib punarinda kohata ükskõik mis tüüpi metsas, aga ta eelistab kuusikuid ja kuuse-segametsi.^[2][3][7]

Punarinnad elavad individualistlikult. Isegi pesitsuspaikadele saabuvad nad ühekaupa. Isane valib välja oma koduterritooriumi ja kaitseb seda esialgu nii innukalt, et ei lase sinna emaslindugi.^[2][3][7]

Punarind on ettevaatlik lind.^[7] Pesa juures on talle raske läheneda.^[3]

Seevastu äsja iseseisvunud, samasuvised linnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud. Nad võivad lennata inimesele väga lähedale ja kui inimene ei tee järske liigutusi, siis võivad nad teda kaua aega jälgida.^[2][3] Nad võivad isegi inimest pikka aega saata.^[7] Fred Jüssi kirjeldas juhtumit, kus punarind tal toitu pihust võttis.^[6]

Inimesse suhtub punarind ettevaatlikult, kuid usaldavalt, eriti kui inimene teda pealtnäha tähele ei pane. Uudishimu tõttu satub ta kergesti püünistesse, sageli leiab neist aga ka ise väljapääsu.^[5]

Eestisse saabuvad punarinnad märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel.^[2] Sügisel toimub põhiline äralend oktoobris, aga see jätkub kuni detsembrini.^[2][7] Rändab ta üksnes öösiti.^[5]

Punarind otsib toitu rohurindest, harvem tegutseb madalatel põõsastel ja puudel. Maapinnal liigub ta tavaliselt hüpeldes. Sealjuures nõksutab ta keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Toitu võib ta otsida ka koduaedades: puuriitades ning prügi- ja sõnnikuhunnikutes.^[5]

Punarind sööb kärsaklasi, naksurlasi ja nende vastseid, jooksiklasi ning teisi mardikaid. Samuti sööb ta liblikate röövikuid, lehevaablasi ja nende vastseid, lutikalisi, kahetiivalisi ning ülejäänud putukaid. Ta sööb ka ämblikke, hulkjalgseid, maismaatigusid ja muid selgrootuid.^[2][3]

Hilissügisel on tema põhiliseks toiduks marjad ja seemned.^[3]

Loomad, keda punarind sööb, on enamjaolt metsakahjurid. Neid hävitab punarind suurel hulgal ja toob sellega metsale tohutut kasu.^[2]

Punarind hakkab laulma kohe pärast saabumist, juba esimeste lumevabade laikude tekkides. Tavaliselt laulab punarind kuusel, kuid võib laulda ka teistel puudel.^[3] Maapinnal laulab ta harva.^[5] Lauldes istub ta liikumatult paigal, tiivad kergelt ripakil ja suled pisut turris.^[5]

Hommikul alustab punarind laulmist ühena esimestest lindudest.^[5] Eriti palju laulab ta pesitsusajal, kui ta vaikib üksnes keskpäeval ja kõige pimedamatel öötundidel.^[3] Kõige intensiivsem ja kaunim on laul päikesetõusu ja -loojangu paiku.^[2][3][5][7]

Punarinna laul on vali ja kostab muudest metsa häältest selgesti üle.^[3] See kõlab nii, nagu viiuldaks keegi kõige peenematel keeltel.^[5] Laul algab ja lõpeb järsult, kestes videvikus 6–8 sekundit, muul ajal 2–3 sekundit.^[5] Laul lõpeb hõbekellukese meloodilist helinat meenutava trilleriga.^[3][7]

Punarinnu laulu on peetud raskemeelseks, nagu väljendaks ta kurbust ja südamevalu, aga tegelikult teatab ta sellega liigikaaslastele valmisolekut võitluseks.^[5]

Erinevalt enamikust meie laululindudest laulab punarind ka sügisel, aga sügisene laul ei ole kaugeltki nii ilus ega kestev kui pesitsusaegne.^[2][3]

Punarinna kutsehüüd on "tsik".^[5]

Emaslind otsib üles laulva isaslinnu, lendab tema kõrvale oksale ja vahel isegi vastab tema laulule. Isaslind hakkab emaslindu jälitama ja neist saab paar.^[5]

Mäng puudub punarindudel peaaegu täiesti. Selle asemel toidab isaslind emast. Selle eesmärk ei ole nälja kustutamine, sest isegi kui emaslinnul on endal suu täis, hakkab ta isast nähes tiibu väristama ja manguvalt häälitsema, nagu laululindude täiskasvanud pojad vanematelt toitu küsivad.^[5]

Punarind pesitseb maapinnal ja tema pesa on varjatud. See võib asuda kännu juuretühemikus, murdunud puutüve all või lihtsalt pinnasesüvendis sõnajala varjus, harvem risuhunniku all või madalal asuvas puuõõnes.^[3]

Pesa ehitab emaslind. See on massiivne ja kohev ehitis, mis koosneb samblast, kuivanud lehtedest ja kõrtest. Seest on pesa vooderdatud peente kõrte, taimevilla, karvade ja üksikute sulgedega.^[5]

• 
  Punarinna pesa
• 
  Äsja pesast lahkunud punarinnapoeg
• 
  Käo ja punarinnu munad

Punarind muneb mai alguses 5–7 muna. Munad on heleroosad või kreemjad tuhmide roostepruunide või kollakate tähnidega. Emaslind haub neid 13–14 päeva. Isaslind toidab teda haudumise ajal. Seejärel pojad kooruvad.^[2][3][5][7]

Pojad viibivad pesas 12 päeva. Vanemad toidavad neid, tuues neile toitu üle 300 korra päevas. Toiduks on eranditult selgrootud, eriti putukad. Vanemad on pesa juures ettevaatlikud, et selle asukohta mitte reeta. Seejärel pojad lahkuvad pesast, kuigi nad ei oska siis veel lennata. Nad jooksevad rohus ja vähimagi ohu korral peidavad end. Ohu eest hoiatavad vanemad neid tasase ja kestva hüüdega "Tsss..." või "Tsii...". Vanalinnud toidavad neid veel kaks-kolm nädalat. Seejärel pojad iseseisvuvad ja pesakond laguneb.^[2][3][5][7]

Seejärel hakkavad vanemad rajama teist kurna.^[2][5][7] Levila keskosas toimub see juuni lõpul või juuli alguses.^[3]

Punarind kuulub soodsas seisundis liikide hulka. Ta ei ole looduskaitse all.^[2]

Alpidest lõuna pool on tavaks pisivärvulisi püüda. Igal aastal püütakse neid massiliselt ja tavaliselt süüakse hiljem ära.^[8]

Tekkemuistendi järgi on punarind punase kurgualuse saanud Jeesuse verest, kui püüdis tema ihust ristinaelu välja nokkida.^[9]

Usuti veel, et lehm hakkab verd lüpsma (kusema), kui lepalind tema kõhu alt läbi lendab.^[9]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Punarind

• Punarind andmebaasis eElurikkus
• Punarind Koostanud: Inga Sõelsepp. Loodusõpe
• Liigikirjeldus Loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkonnad.
• Punarind – varahommikune vanniskäik. Pildiblog (Remo Savisaar)
• Punarind YouTube'is