Pärispatuta Saamise Mariaanid

Pärispatuta Saamise Mariaanid (ametliku nimega Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon, ladina keeles Congregatio Clericorum Marianorum sub titulo Immaculatae Conceptionis Beatissimae Virginia Mariae, lühend MIC) on 1673. aastal poola preestri Stanisław Papczyński asutatud kongregatsioon katoliku kirikus, kuhu kuulub tänapäeval ligi 500 preestrit ja venda 18 riigis üle maailma.

Mariaanide põhitegevus on tänapäeval töö kogudustes. Nad täidavad kõiki kogudusepreestri ülesandeid ja pööravad erilist tähelepanu vaimulikule haridusele. Samuti on nad laiendanud misjonitegevust, peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, vähemal määral Aasias.

Kongregatsiooni on alates asutamisest iseloomustanud pühendumine neitsi Maarjale, millest tuleneb ka nende nimi – mariaanid. Oma eriliseks kohuseks on nad pidanud puhastustules viibivate hingede eest palvetamist.

Mariaanide kongregatsiooni asutaja Stanisław Papczyński kuulus 19 aastat piaristide kongregatsiooni, kuid tema kutsumus oli asutada uus vaimulik ühendus, mis oleks pühendatud neitsi Maarjale ja tema pärispatuta saamisele. Lisaks pidi uue vaimuliku ühenduse elus kesksel kohal olema palvetamine surnute eest, eriti sõdades ja haiguste läbi hukkunud inimeste hingede eest.

Mariaanide kogukonnale pandi alus Puszcza Korabiewska piirkonnas Skierniewice linna lähistel, kus isa Papczyński sel ajal vaimulikuna töötas. Tänapäeval kannab see paik nime Puszcza Mariańska. Kuni kirikult uuele ühendusele heakskiidu saamiseni elasid mariaanid erakutena.

Kirikliku tunnustuse andis mariaanidele 1674. aastal, umbes aasta pärast nende asutamist Poznańi piiskop Stefan Wierzbowski. Tema eraldas mariaanidele nende esimeseks keskuseks kujunenud maja Varssavi lähistel Góra Kalwarias (tollane Nowa Jerozolima).

Paavst Innocentius XII andis uuele ordule (kongregatsiooniks vormistati see alles hilisemate reformide käigus) õnnistuse 1699. aastal. Esialgu moodustasid nad osa frantsisklaste kogukonnast ja andsid pühalikud tõotused vastavalt pühima neitsi Maarja kümne vooruse reeglile. Kuid juba 18. sajandi esimesel kahel kümnendil süvenes uues ühenduses lõhe erineva arusaama tõttu ordu vaimsusest: ühed soovisid elada kontemplatiivset elu, teised keskenduda pastoraaltööle ja misjonile. Kriis läks nii kaugele, et 1716. aastal lasi piiskop Adam Rostkowski mariaanide novitsiaadi sulgeda ja saatis seni kloostris elanud mariaanid tööle erinevatesse kogudustesse.

Mariaanid pöördusid tagasi kloostrisse 1722. aastal ja viisid samal ajal läbi esimese sisereformi. Aastal 1723 kinnitas paavst Innocentius XIII mariaanide uued statuudid ja vabastas nad kohalike piiskoppide alluvusest. Sellest ajast algas ordu tugevnemine, mis saavutas erilise hoo orduülema Franciszek Wyszyński (surnud 1755) ametiajal. Sel perioodil rajati mitu uut kloostrit nii Poola kui ka Leedu aladele ja kujunes selgelt välja mariaanide vaimsus. Ulatuslik misjonitegevus ületas Poola-Leedu piirid ja mariaanide liikmeskond muutus rahvusvaheliseks. Kõige kaugem klooster rajati 18. sajandi keskel Portugali.

18. sajandi teisest poolest muutus mariaanide jaoks üha olulisemaks otsene töö kogudusevaimulikena. Oma kloostrite juurde asutasid mariaanid koole.

Orduülema Rajmund Nowicki ametiajal kinnitati 1786. aastal mariaanide uued statuudid ja muudeti ordu frantsisklaste ordust iseseisvaks.

Ordu langusperiood algas 18. sajandi lõpus seoses muutunud poliitiliste oludega. Kolmas Poola jagamine Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel 1795. aastal lõhestas mariaanide ajaloolise tegevuspiirkonna kolmeks, kusjuures enamik kloostreid jäi katoliiklusele vaenuliku Venemaa keisririigi maa-alale. Aastal 1798 kihutas Napoleon I mariaanid välja nende püha Vituse kloostrist Roomas ja ilmalike reformide tõttu kaotasid nad 1834. aastal kõik oma kloostrid Portugalis. Need lihtsalt suleti valitsuse korraldusel.

Pärast 1863. aastal toimunud Poola ülestõusu, milles osales mitu mariaani preestrit, piirasid Venemaa võimud oluliselt katoliiklike ordude tegevust Poolas. Keelati uute kandidaatide vastuvõtmine ordudesse. Mis puudutas konkreetselt mariaane, siis mitu neist saadeti ülestõusus osalemise eest asumisele Siberisse, aastal 1865 suleti aga kõik nende kloostrid peale ühe. Kõik mariaanid asustati ümber kloostrisse, mis asus Leedus Marijampolės. Aastal 1904 suleti liikmete vähesuse tõttu ka see klooster ja aastaks 1908 oli elus veel ainult üks mariaan, orduülem Wincent Sękowski. Kõik teised olid kas surnud või sunnitud ordust lahkuma ja hakkama diötseespreestriteks.

Aastal 1909 liitus salaja mariaanide orduga Peterburi Teoloogia Akadeemia professor, leedu preester Jurgis Matulaitis (poolapäraselt Jerzy Matulewicz). Tema eesmärk oli päästa mariaanid väljasuremisest. Samal aastal liitus orduga noviitsina preester Pranciškus Petras Bučys.

Matulaitis kirjutas ordule uue põhikirja, mis vastas paremini 20. sajandi vajadustele ja millega kujundati mariaanid ordust ümber kongregatsiooniks. Paavst Pius X kinnitas uue põhikirja 28. novembril 1910. Sękowski surma järel 1911. aastal sai kongregatsiooni ülemaks Matulaitis, kes viis mariaanide novitsiaadi ja seminari üle Peterburisse, hiljem aga Šveitsi Fribourgi, kus mariaanid said piiranguteta tegutseda. Kui Matulaitis 1927. aastal suri, oli kongregatsiooni liikmete arv kasvanud kolmelt kolmesajani.

Matulaitise ajast alates on mariaanid pööranud veelgi suuremat tähelepanu misjonile ja apostolaadile kogudustes. Kongregatsiooni kasv sai tagasilöögi Teise maailmasõja aastatel, mil peamiselt poolakatest ja leedukatest koosnev vaimulikkond langes repressioonide ohvriks nii Saksamaa kui ka NSV Liidu võimude poolt.

Juba aastal 1930 rajati esimene mariaanide provints Ameerika Ühendriikides. Poolakate ja leedukate kasvanud emigratsiooni tõttu rajati 1948. aastal Ühendriikides veel teinegi provints. Mõlemad tegutsevad tänapäevalgi: esimese keskus asub Illinoisis Chicagos ja teise keskus Massachusettsis Stockbridge'is.

Aastal 1984 avati esimene mariaanide misjon Aafrikas Rwandas ja 1999. aastal lisandus sellele misjon Kamerunis.

2006. aastal muudeti kongregatsiooni struktuuri. Provintside arvu vähendati kuuelt neljale: kaotati Leedu provints ja ühendati kaks USA provintsi. Lisaks provintsidele moodustati kolm väiksemat haldusüksust ehk vikariaati: Leedus, Portugalis ja Ukrainas. 2011. aastaks taandati Läti provints vikariaadiks, lisaks omistati vikariaadi staatus Kameruni ja Rwanda misjonitele.

Mariaanide esimene sümbol oli oliivioksa nokas kandev tuvi, mis sümboliseeris lootust ja veendumust, et Jumal vabastab uue ordu kõigist inimeste poolt selle teele seatud takistustest, nagu Jumal oli Noa laeva pärast suurt veeuputust kuivale maale juhtinud. Selle algse sümboli võttis kasutusele ordu asutaja Stanisław Papczyński ise.

Uus sümbol võeti kasutusele 1722. aasta ordureformi ajal ja see kujutas neitsi Maarjat. Uue sümboliga sooviti näidata selgemalt ordu pühendumist neitsi Maarjale ja tema pärispatuta saamisele. Veidi muudetud kujul on see kasutusel tänapäevani.

Mariaanide deviis on "Pro Christo et Ecclesia", mis tähendab eesti keeles "Kristuse ja kiriku eest". Nende hümn on lugu "Mater Dei Immaculata" ("Pärispatuta Jumalaema").

Sarnaselt enamiku kongregatsioonidega puudub mariaanidel nendele ainuomane riietus. Preestrid ja vennad kannavad tavalist musta sutaani, mis on traditsiooniline katoliku preestri ametiriietus. Enne 1909. aasta reformi, millega mariaanid muudeti ordust kongregatsiooniks, kandsid nad üleni valget rüüd.

Pärispatuta Saamise Mariaanide kongregatsiooni juhib 6 aastaks valitav kindralülem, kelleks on aastast 2011 isa Andrzej Pakuła. Kindralülemat assisteerib neljaliikmeline nõukogu. Ametlikult on nõukogu liikmeid 5, sest ka kindralülem ise kuulub nõukogu koosseisu. Kongregatsiooni peakorter ehk generalaat asub Roomas.

Sellel perioodil oli kongregatsioon jagatud kuueks provintsiks:

• Jumaliku ettehoolduse provints – asutatud 1930, keskus Varssavis, liikmed on tegevad Poolas, Valgevenes, Kasahstanis, Saksamaal, Slovakkias, Tšehhis ja Suurbritannias;
• Püha Kasimiri provints – asutatud 1930, keskus Chicagos, liikmed on tegevad Ameerika Ühendriikides ja Argentinas;
• Püha Jüri provints – asutatud 1930, keskus Vilniuses, hõlmab Leedu territooriumi;
• Püha Teresa provints – asutatud 1940, keskus Rēzeknes, hõlmab Läti;
• Püha Stanisław Kostka provints – asutatud 1948, keskus Massachusettsi osariigis Stockbridge'is, liikmed on tegevad viies Ameerika Ühendriikide osariigis, sealhulgas Alaskal;
• Jumala halastuse provints – asutatud 1998, keskus Curitibas, hõlmab Brasiilia.

Peakorteri otsealluvuses olid mariaanide majad ja misjonid Portugalis, Ukrainas, Itaalias, Austraalias, Kamerunis ja Rwandas.

2006. aasta struktuurireform vähendas provintside arvu neljale:

• Jumaliku ettehoolduse provints – asutatud 1930, keskus Varssavis, liikmed on tegevad Poolas, Valgevenes, Kasahstanis, Saksamaal, Slovakkias, Tšehhis ja Suurbritannias. 2007. aasta lõpul kuulus sellesse provintsi 256 mariaani, kes tegutsesid 30 asulas.
• Halastuse Ema provints – asutatud 2006, keskus Massachusettsis Stockbridge'is, liikmed on tegevad 8 USA osariigis ja Argentinas. 2007. aasta lõpul kuulus sellesse provintsi 65 mariaani, kes tegutsesid 13 asulas.
• Püha Teresa provints – asutatud 1940, keskus Rēzeknes, hõlmab Läti. 2007. aasta lõpul kuulus sellesse provintsi 12 mariaani, kes tegutsesid 3 asulas.
• Jumala halastuse provints – asutatud 1998, keskus Curitibas, hõlmab Brasiilia. 2007. aasta lõpul kuulus sellesse provintsi 53 mariaani, kes tegutsesid 8 asulas.

Provintsidele lisaks moodustati 2006. aastal kolm peakorteri alluvuses tegutsevat vikariaati:

• Leedu vikariaat keskusega Kaunases. 2007. aasta lõpul kuulus vikariaati 21 mariaani, kes tegutsesid 4 asulas Leedus.
• Portugali vikariaat keskusega Chacimis. 2007. aasta lõpul kuulus vikariaati 12 mariaani, kes tegutsesid 2 asulas Portugalis.
• Ukraina vikariaat keskusega Hmelnõtskis. 2007. aasta lõpul kuulus vikariaati 17 mariaani, kes tegutsesid 6 asulas Ukrainas.

Misjonid Filipiinidel, Kamerunis ja Rwandas nagu ka mariaanide majad Austraalias ja Itaalias on endiselt peakorteri otsealluvuses.

2011. aastal toimunud struktuurireform vähendas provintside arvu kolmele ja suurendas vikariaatide arvu.

Provintsid:

• Jumaliku ettehoolduse provints – asutatud 1930, keskus Varssavis, liikmed on tegevad Poolas, Valgevenes, Kasahstanis, Saksamaal, Slovakkias, Tšehhis ja Suurbritannias. 2011. aastal kuulus sellesse provintsi 239 mariaani, kes tegutsesid 28 asulas.
• Halastuse Ema provints – asutatud 2006, keskus Massachusettsis Stockbridge'is, liikmed on tegevad 8 USA osariigis ja Argentinas. 2011. aastal kuulus sellesse provintsi 86 mariaani, kes tegutsesid 10 asulas.
• Jumala halastuse provints – asutatud 1998, keskus Curitibas, hõlmab Brasiilia. 2011. aastal kuulus sellesse provintsi 49 mariaani, kes tegutsesid 12 asustatud punktis.

Vikariaadid:

• Kameruni vikariaat keskusega Atokis. 2011. aastal kuulus vikariaati 8 mariaani, kes tegutsesid 2 asulas Kamerunis.
• Leedu vikariaat keskusega Kaunases. 2011. aastal kuulus vikariaati 15 mariaani, kes tegutsesid 3 asulas Leedus.
• Läti vikariaat keskusega Rēzeknes. 2011. aastal kuulus vikariaati 12 mariaani, kes tegutsesid 4 asulas Lätis.
• Portugali vikariaat keskusega Chacimis. 2011. aastal kuulus vikariaati 10 mariaani, kes tegutsesid 2 asulas Portugalis.
• Rwanda vikariaat keskusega Kibehos. 2011. aastal kuulus vikariaati 21 mariaani, kes tegutsesid 2 asulas Rwandas.
• Ukraina vikariaat keskusega Hmelnõtskis. 2011. aastal kuulus vikariaati 22 mariaani, kes tegutsesid 6 asulas Ukrainas.

Misjon Filipiinidel ja mariaanide maja Austraalias jäid peakorteri otsealluvusse.

Aastal 2006 kuulus mariaanide kongregatsiooni 517 liiget üle maailma. Nende seas oli 2 piiskoppi, 350 preestrit, 49 venda, 68 seminaristi, 45 noviitsi ja postulanti ning 3 assotsieerunud liiget. Enamik liikmetest (290) kuulus Varssavist juhitavasse Jumaliku ettehoolduse provintsi. Rahvuselt on samuti enamik liikmeid (umbes 300) etnilised poolakad.

31. detsembri 2007 seisuga kuulus kongregatsiooni 3 piiskoppi, 348 preestrit, 50 venda, 63 seminaristi, 28 noviitsi ja postulanti. Assotsieerunud liikmeid ei olnud. Kongregatsiooni liikmete koguarv oli langenud 492 inimeseni.

31. detsembri 2010 seisuga kuulus kongregatsiooni 4 piiskoppi, 349 preestrit, 47 venda, 60 seminaristi, 35 noviitsi ja postulanti ning 2 assotsieerunud liiget. Kongregatsiooni liikmete koguarv oli tõusnud 497 inimeseni.

7. veebruari 2013 seisuga kuulus kongregatsiooni 4 piiskoppi, 343 preestrit, 45 venda, 59 seminaristi, 30 noviitsi ja postulanti ning 2 assotsieerunud liiget. Kongregatsiooni liikmete koguarv oli langenud 483 inimeseni.

Eestis on mariaanide kongregatsiooni tegevus seotud peamiselt poola preestri Zbigniew Piłatiga. Tutvunud Lublinis Tartu kogudusepreestri Väino Niitväega, oli tollane seminarist Piłat 1992. aasta jõulude ajal ja 1993. aasta ülestõusmispühade ajal Tartus külas. Pakkunud ennast Tartu kogudusse appi, sai ta selleks nõusoleku nii Eesti apostellikult administraatorilt Justo Mullor Garcíalt kui ka oma kongregatsioonilt. Lõpetanud 1993. aasta suvel seminari, saabus ta samal suvel Eestisse ja asus vikaarpreestrina Tartu koguduses ametisse. Kui Väino Niitvägi 1994. aastal preestriametist lahkus, sai Zbigniew Piłatist Tartu koguduse preester.

Pärast preester Rein Õunapuu lahkumist Tallinna kogudusepreestri ametist sai Piłatist ka Tallinna koguduse hooldaja ja aastal 1996 kinnitati ta lõplikult Tallinna koguduse preestriks. Tallinna koguduse eest kandsid mariaanid hoolt kaks aastat, lisaks Zbigniew Piłatile tegutses seal ka mariaanide kongregatsiooni kuuluv vend Grzegorz Senkowski. 1997. aasta veebruaris külastas Eestit mariaanide kongregatsiooni tollane kindralülem Adam Boniecki.

Mariaanide tegevus Eestis lõppes aastal 1998 isa Zbigniewi õppimaasumise tõttu Rooma. Grzegorz Senkowski pöördus küll hiljem preestrina Eestisse tagasi ja teenib praegu katoliku kogudusi Ida-Virumaal, kuid ta ei ole enam mariaanide kongregatsiooni liige.

Administratiivselt allusid seal tegutsenud mariaanid oma kongregatsiooni Poola Jumaliku ettehoolduse provintsile.

• Pärispatuta Saamise Mariaanide kindralülemate loend

• Zbigniew Piłat. Pilaatus ilma Pontsiuseta. / interv. Rein Õunapuu. // Kiriku Elu, nr. 7/8, 1994, lk. 23.
• Zbigniew Piłat. Usutlus isa Zbigniewiga. / interv. Toomas Abiline. // Kiriku Elu, suvi 1998, lk. 28–31.

• Pärispatuta Saamise Mariaanide generalaat (inglise, itaalia, poola ja hispaania keeles)
• Pärispatuta Saamise Mariaanide USA provintsid (inglise, hispaania ja poola keeles)
• Pärispatuta Saamise Mariaanide Poola provints (poola keeles)