Savann

Savann on troopiline või lähistroopiline puisrohtla.

Kõige enam on lähisekvatoriaalne mussoonkliima välja kujunenud 10. ja 20. laiuskraadide vahemikus. Seega hõlmavad savannid osi Hindustani poolsaarest, Indohiina poolsaarest, Kesk- ja Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Austraaliast. Savannide levikuala on kõige suurem Aafrikas.

Savannid on rohttaimedega kaetud suured tasandikud, mida ilmestavad üksikud puud. Savannis levib lausaliselt rohurinne, kuna rohttaimed ei vaja palju vihma ja taluvad kuivust.

Savannis on kaks aastaaega: vihmane ja kuiv. Temperatuurid jäävad aastas keskmiselt 20–30 kraadi vahele. Kuival aastaajal on sademeid vähe – ligikaudu 200 mm, märjal aastaajal seevastu kuni 1000 mm.

Savannis levivad viljakad punakaspruun- ja pruunmullad. Muldade värvus on tingitud neis sisalduvast raua- ja alumiiniumiühenditest. Kuna temperatuuri aastane kõikumine on seal minimaalne, toimub kivimite murenemine peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise tagajärjel. Pika kuivaperioodi tulemusena muutub pinnas savannides väga kõvaks ja kuivaks. Vihmade tulekul, mis seal saabuvad tavaliselt järsku tugevate äikesevalingutena, voolab vihmavesi mööda lõhestatud ja kuivanud maapinda kiiresti madalamatesse kohtadesse. Sellised tugevad vihmavalingud kulutavad kõvasti maapinda. Vihmaperioodil lagunevad pinnasesse sattunud orgaanilised ained kiiresti ning nad uhutakse sügavamale. Põua ajal laguneb orgaaniline aine aeglaselt, kuna ainest lagundavate mikroorganismide elutegevus on kuivusest pärsitud. Savannimullad on tavaliselt üsna viljakad.

Tüüpilisteks savannitaimedeks on akaatsia, ahvileivapuu, sõrmrohi, purpur-hiidhirss, eukalüpt ja pudelpuu. Rohttaimedest on valdavaks vihmaperioodil kiiresti kasvavad kõrrelised. Põuaperioodil taimede maapealsed osad kuivavad, säilivad vaid maasisesed juured ja alumistes lehetuppedes asuvad pungad. Vihmaperioodil võivad taimed kasvada kuni kahe-kolme meetri kõrguseks, kuid leidub ka kuni viie meetri kõrguseid liike. Tüüpiliste savannikõrreliste varred ja lehed on üsna jäigad ning paindumatud. Kui niiskust on küllaldaselt, kasvavad sealsed rohttaimed väga kiiresti: päevane juurdekasv võib ulatuda isegi kuni paari-kolmekümne sentimeetrini.

Savannides levinud puuliigid hargnevad juba maapinna lähedalt või on lühikese kõvera ja jändriku tüvega. Puude koor on paks ja krobeline. Paljud liigid on heitlehised, ehk heidavad lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna juurestik laieneb võrast suhteliselt kaugele. Sademetevaesematel aladel asenduvad puud tiheda astelvõsaga.

Savanniloomad on kohastunud läbima pikki vahemaid vee- ja toiduotsinguil. Nii rohusööjad kui kiskjad eelistavad elada karjades. Veevajaduse rahuldab paljudel toit. Aafrika savannides leidub antiloope, gaselle, pühvleid, ninasarvikuid, gnuusid, elevante, sebrasid, kaelkirjakuid. Suured rohusööjad on omakorda toiduks paljudele kiskjatele: lõvidele, leopardidele, šaakalitele, hüäänidele ja geparditele. Veekogude ääres elavad jõehobud ja krokodillid. Kuivaks perioodiks koondub loomastik jõgede ja järvede lähedusse, esimese vihmaga ja rohu tärkamisega hajuvad loomad tasandikele poegima.

Arvukalt leidub savannides putukaid, kellest toitub mitmekesine linnuriik. Savannis elavad jaanalind, marabu, kurgkotkas ja kangurlind. Veekogude ääres flamingod, pardid, haned, kured, luiged jne. Omapäraseid ehitisi püstitavad savannidesse sipelgad ja termiidid.

Lõuna-Ameerika savannides leidub suuri rohusööjaid loomi vähem kui Aafrikas. Seal on levinumad hirved, metssead, vööloomad ja palju pisinärilisi. Kiskjatest kohtab jaaguare ja puumasid. Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu.

Savannide suurimad keskkonnaprobleemid on salaküttimine, tulekahjud ning puude hävitamise ja maa ülekarjatamise tagajärjel maa erosiooniohtlikuks muutumine.

Loodusliku taimkatte hävimisel asendub savann kõrbega.

Loomadele on kahjulik ka inimeste rajatud banaani, ananassi jms istandused.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Savann