Määrsõna

Määrsõna ehk adverb on täistähenduslik muutumatu sõna, mis märgib tegevuse või omaduse laadi, iseloomu, tegevuse aega, kohta, viisi; omaduse määra või hulka. Määrsõnad esinevad lauses adverbiaali ehk määrusena. Osa määrsõnu seondub komparatsioonikategooriaga, nt kiiresti – kiiremini – kõige kiiremini, kaugel – kaugemal – kõige kaugemal.^[1]

Sisuliselt jagunevad:

1. Kohamäärsõnad (küsimused kuhu? kus? kust?): alla, ees, pealt; allamäge, taha, vastutuult, vargile, külla.

2. Ajamäärsõnad (küsimused millal? kui kaua? mis ajast mis ajani?): alati, ühtelugu, hilja, varem, mullu, täna, kaua.

3. Viisimäärsõnad (küsimus kuidas?) nt altkulmu, otseteed, klõbinal, targasti, ruttu, viletsalt.

4. Seisundimäärsõnad märgivad asendit või olukorda, milles ollakse või millesse satutakse, samuti seisundit üldisemalt, nt käpukil, lössis, istukile, salajas, kinni, viltu, ärevil, katki.

5. Määramäärsõnad (vastavad küsimusele kuivõrd?) ja märgivad tegevuse ulatust või omaduse esinemise määra, nt liiga, päris, ülearu, parasjagu, palju, võrdlemisi, otsatult, hulgaliselt, veidi.^[1]

Probleeme üksiksõnadega, nt osta üks (‘umbes’= proadv) neli meetrit.^[1]

Suurem osa määrsõnu on kujunenud nimisõnade käändevormidest ja sõnaliike määratledes selgub alles konkreetsest lauseümbrusest täpsemalt, kummaga on tegemist, nt jalule 'jalgadele' (vrd ta upitas end jalule (nimisõna ehk substantiiv), riik tõusis pärast sõda taas jalule (abimäärsõna ehk afiksaaladverb)), norgu (nimisõna norg : noru, nt tema lõputut norgu (nimis) oli raske välja kannatada; ta vajus sellest saatuselöögist lõplikult norgu (abimäärs)), välja, korraks jpt. Sellesse vaherühma kuuluvad ka instruktiivi (viisiütleva) vormid: paljapäi, ammuli sui ning prolatiivi (kauduütleva) vormid, nt käsitsi, meritsi. Neid peetakse tänapäeva keeles siiski määrsõnadeks.

Üks nimisõna ja määrsõna eristamise võimalusi lähtub sellest, et sõna loetakse nimisõnaks, kui tal on olemas nimetava ja omastava käände vormid, nt kass tõmbus kerra (kera), ja (abi)määrsõnaks, kui nimetavat käänet pole, nt auto läks rikki (tänapäeva eesti keeles ei seostata seda vormi enam nimisõnaga rikk). Määrsõnaks analüüsitakse sõna siis, kui tähendusseos lähtesõnaga (nimisõnaga) on kadunud või kadumas ning kivinenud uus adverbiline tähendus on välja kujunenud. Paarissõnad, nt nagu aasta-aastalt, tund-tunnilt, sirakil-sorakil on määrsõnad (liidete -l ja -lt abil tuletatud).

Väljendverb koosneb käändsõnast ja verbist, moodustades keeles püsivalt kokkukuuluva ühendi, mis on kujundliku, ülekandelise tähendusega, nt pähe tulema, arvesse võtma, käsil olema, silma torkama, kaela langema, keelt peksma, punkti panema 'lõpetama', sotti saama, korda minema, pead kaotama jt. Väljendverbil on enamasti oma rektsioonistruktuur võrreldes üksikverbiga, nt keelt peksma 'laimama' kelle/mille üle?, kelle/mille peale? (vrd peksma keda? mida? millega?) ning ühendis esinev noomen ei ole tavaliselt laiendatav (*ta peksis minu peale *oma teravat keelt). Lauses käitub selline püsiühend verbiliselt, olles tervikuna laiendatav nagu verb (ta peksab kõigi üle keelt). Selline verbiühend on küsimustatav tervikuna, nt mitte mida ta peksis?, vaid mida tegi? Ka on piiratud sellisesse ühendisse sobivate noomenite valiku võimalus ning noomenivormi arv (ainsus/mitmus) on tavaliselt fikseeritud.

Sünkroonilisel määratlemisel võib probleeme tekkida sellega, et osa sõnu on üleminekustaadiumis nimisõna ja määrsõna vahel, nt pole üheselt selge, kuidas otsustada juhtumitel maha kukkuma (vrd maha kirjutama, mis on juba selgelt algsest leksikaalsest tähendusest eemaldunud ja seega määrsõnastunud), tähele panema, pähe tulema jt. Küsimus on niisiis piiris ühend- ja väljendverbi vahel, kus mõningatel juhtudel on võimalik kahetine määratlus.^[1]

Käändumatute omadussõnade puhul tekib piiritlemise küsimus määrsõnadega. Vahetegemine sõltub ennekõike konkreetsest kontekstist, vrd töö tehti tipp-topp (kuidas?), tipp-topp töö (missugune?). Vrd ka lauseid Valgus heitis isemoodi helke (isemoodi = omadussõna) ja Ta teeb kõike isemoodi (isemoodi = määrsõna). Selline vahetegemine sõltub sõna positsioonist lauses ja tema lauseliikmelisusest. Täiendi ja öeldistäitena esineb enamasti omadussõna, kui aga sõna esineb lauses määrusena, on tegemist määrsõnaga.

Probleemsed on ka tugevaastmelise seesütlevaga sõnad – loppis, rikkis, lontis, längus, turris jt. Nt Auto on rikkis (küsimustada saab seda missugune?, mitte kuidas? või kus? küsimuse abil, sest vastavat käändsõna pole enam keeles olemas). Kui seda tüüpi seisundisõnad esinevad täiendi või öeldistäitena, siis võiks need lugeda omadussõnadeks, nt lokkis juuksed, sompus ilm, kissis silmad. Kui need laiendavad aga tegusõna, tuleks need lugeda määrsõnadeks, nt vrd Ta nägu püsis kogu päeva loppis (adv). Ta loppis (adj) nägu tõmbas kogu päeva tähelepanu. Need on sõnad, mis on täiendifraasides kaotanud oma kunagise adverbilisuse ehk verbi juurde kuulumise.

Probleeme võivad põhjustada ka liitsõnad, mille põhisõnaks on -karva, -ohtu, -väärt, -võitu, -värki. Neid ei saa käänata ega võrrelda, seega puuduvad neil prototüüpsed adjektiivide morfoloogilised omadused, ent samal ajal on nad siiski omadussõnad, mis on peaaegu kaotanud oma esialgse leksikaalse tähenduse.^[1]

Probleeme üksikute sõnadega, nt taas oma. Jaama oli oma kolm kilomeetrit (‘umbes’) = sellisel juhul määrsõna. kõige (kõige pikem) = määrsõna. Traditsiooniline asesõna ise võib olla tähenduses ‘iseenesest’ ka määrsõna. Nt Küünal kustus ise (määrsõna). Vrd. Ta ise tuli hiljem (asesõna).^[1]

Koos omastavas ja osastavas käändes käändsõnaga esineb enamasti kaassõna, muudel juhtudel määrsõna, vrd pärast (adv) läheme kinno, aga pärast (adp) tänast pole sel mõtet. Bensiin lõppes otsa (afadv). Kass kargas puu otsa (adp). Määrsõna laiendab verbi, andes sellega väljendatud tegevusele teatud uue varjundi. Kaassõna kuulub noomeni juurde, näidates sõnadevahelisi seoseid ja olles sellisena funktsioonilt võrreldav käändelõppudega. Tüüpilised konstruktsioonid: noomeni omastav + _ (metsa taga); _ + noomeni osastav/omastav (piki randa; üle mere).^[1]

Osa sidesõnu võib olla tekstis kasutatud määrsõna funktsioonis. Vrd nt Homme on ehk (modadv) parem päev. Esmakursuslased ehk (konj) rebased kogunesid peahoone ette.^[1]

• abimäärsõna
• asemäärsõna
• rõhumäärsõna
• käärus

• Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
• Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
• Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
• Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
• Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
• Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
• Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.

• Eesti keele käsiraamat
• Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia. Sõnamoodustus
• Eesti keele grammatika 2. Süntaks. Lisa: kiri