Louis Le Vau

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2022) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Louis Le Vau (sündinud Louis Le Veau; 1612 Pariis – 11. oktoober 1670 Pariis) oli prantsuse arhitekt, kes esindab klassitsistlikku barokki. Kuningas Louis XIV määras Le Vau 1654. aastal oma esimeseks arhitektiks.

Le Vau on tuntud eeskätt Versailles' lossi projekteerijana. Lisaks Versailles' lossile ilmneb Le Vau arhitektikäekiri seesugustes pärlites nagu Louvre, Vaux-le-Vicomte, Hôtel Tambonneau, Hôtel Lambert, Château du Raincy, Collège des Quatre-Nations ehk Institut de France.

Louis Le Vau sündis 1612. aastal Pariisis Le Veaude peres – nime Le Vau võttis arhitekt hiljem, kuna prantsuskeelne le veau tähistab vasikat. Kuigi Le Vau sünnikodu ja lapsepõlve kohta ei ole säilinud andmeid, on teada see, et tema isa pidas müürsepa ametit, olles oma poegade Louis' ja François' vahetuks käsitööoskuste õpetajaks.

Juba noores eas unistas Le Vau sellest, et jõuaks ühel päeval Prantsuse ühiskonnas kõrgseisusse – kusjuures oma perekonnanime muutmine oli suuresti just sellest eesmärgist johtuv valik. Ka tema abielu Jeanne Laisnéga, kõrgelt hinnatud juristi tütrega, on peetud püüdluseks siduda end tollase ühiskonna eliidiga.^[1]

Le Vau alustas arhitektikarjääri, kavandades Pariisi linnapaleede interjööre ja eksterjööre. Tema esimeseks silmapaistvaks tööks peetakse 1634. aastal valminud hotelli Hôtel de Bautru (mis hävitati mõni aasta hiljem). Arhitektina tegi ta endale nime mõni aasta hiljem valminud Hôtel Lambertiga, mis ilutseb tänapäevalgi Seine'i jõe kaldal. Le Vault tellisid tähtsad ametnikud oma luksuslike eramajade disaine ning suur osa projekteeritud hoonetest asub Pariisis Île Saint-Louis' piirkonnas. Olnud oma arhitektistaatuse Pariisis kehtestanud, sai Le Vau 1639. aastal pakkumise tolleaegselt tipparhitektilt François Mansartilt, kes kutsus ta Hôtel de La Vrillière'i (tänapäeval Hôtel de Toulouse) rajamise juurde ning andis Le Vaule planeerida lossi magamistoa. Võib öelda, et 1640. aastateks oli Le Vau oma noorusaja unistuse täitnud – temast oli saanud üks Pariisi tipparhitekte ning edaspidi liikus ta kuninglikke koridore pidi.^[1]

1654. aastat saab pidada Louis Le Vau elus murranguliseks – nimelt määras kuningas Louis XIV ta oma esimeseks arhitektiks, kui endine peaarhitekt Jacques Lemercier suri.^[2] Kuningale avaldasid sügavat muljet samal aastal valminud Louvre'i külgtiibade kavandid.^[2] Le Vau projekteeritud lõunapoolne tiib valmiski 1663. aastaks.^[3] Kõnealune lossiosa on Louvre'i idapoolne kompleks, mille projekteerimisel Le Vau suuresti kaasa lõi. See, kuidas arendati idapoolset lossiosa, oli osaliselt juba Louis XIII ajal planeeritud, mille üks eesmärke oli arendada uhke Cour Carrée – hoov hoonetiibade vahel.^[3]

Vaevalt oli ta saanud kuningakoja esimeseks arhitektiks, kui tolleaegne rahandusminister ja Le Vau patroon Nicolas Fouquet tegi talle ülesandeks projekteerida uhke loss. Nii algaski Le Vau õukonnaarhitekti karjäär 1656. aastal Vaux-le-Vicomte'iga – barokkstiilis lossiga, mis asub tänapäeval umbes 50 kilomeetri kaugusel Pariisist. Vaux-le-Vicomte'i peetakse omas ajas innovaatiliseks selle planeeringus – näiteks oli uudne lähenemine teha kõrge katusega külgtiivad, mis muudavad hoone fassaadi monumentaalseks, ning uudne oli ka keskosast eenduv ovaalne kuppel, millest avaneb portikus. Suured trepid ja paviljonid on samuti viis, kuidas Le Vau muutis lossiansambli maaliliseks – Vaux-le-Vicomte'i puhul on trepilt avanev vaade aiaosale lummav, ning seesuguse lummuse pakkumist võib pidada klassitsistliku baroki peamiseks eesmärgiks. Niisiis on hooneansamblis tähtsal kohal aed, ning kõnealuse lossi aia kavandas omaaegne suurmeister André Le Nôtre. Tähts on ka vee kohalolek – Vaux-le-Vicomte'i ümbritseb veega täidetud vallikraav ning aias ilutsevad purskkaevud.^[4]

Uudsena mõjus ka lossi siseruumide planeering. Kui seni oli maju projekteeritud nii, et vastuvõturuumid asusid teisel korrusel, ning esimene korrus kuulus seejuures vähemtähtsatele tegevustele, siis Le Vau mõtestas selle ümber – esimesele korrusele kavandas ta tseremoniaalseteks tegevusteks mõeldud ruumid; samuti muutus teise korruse eluruumide paigutus, mis pakkus rohkem privaatsust – kui varem olid toad läbikäidavad, siis nüüd jaotas koridor need iseseisvateks. Seesugune ruumipaigutus on dominantne tänapäevani.^[4]

Vaux-le-Vicomte oli eeskujuks hiljem projekteeritud Verssailles' lossile.

Lõpetades töö Vaux-le-Vicomte'iga, pöördus Le Vau tagasi Pariisi, et naasta Louvre'i kallale – nimelt Apolloni-nimelise saali rekonstrueerimistöö juurde, sest 1661. aastal toimunud põleng hävitas kauni hooneosa.^[5] Kui Le Vau oli koos kunstnik Charles Le Bruniga saaliprojekti 1665. aastaks valmis saanud, asusid Le Vau ja Le Brun koos arhitekt Claude Perrault'ga Louvre'i idafassaadi planeerima, kuhu kavandati kolonnaadi.^[3]

Kui algselt kutsuti Louvre'i idakülge kujundama Gian Lorenzo Bernini Itaaliast, siis lõpuks otsustas riigi peaminister Jean-Baptiste Colbert anda fassaaditöö Prantsuse arhitektide kätte, lootuses leida renessansilembesem ja klassitsistlikum lahendus – ning tõesti, resultaadis ilmneb prantslaslik maitse, mis oli Itaalia barokiga võrreldes rahulikum.^[6] Huvitav on seejuures, et Bernini tegi lausa kaks projekti, püüdes teise korraga tabada prantslaslikku ideaali, kuid ka see oli Colberti maitsele liialt toretsev.^[3] Seniajani peetakse ka vaidlust selle üle, kas idafassaadile saaks omistada üht autorit, sest kahtlemata on Le Vau roll kolonnaadi valmimises sama oluline kui Claude Perrault' oma.^[3]

Samal ajal projekteeris Le Vau Louvre'i vahetusse lähedusse rajatavat kolledžit, mis hakkas kandma nime Collège des Quatre-Nations (tänapäeval on see Institut de France ehk vaba akadeemia). Selle hoone tellis Le Vault kardinal Jules Mazarin, seades eesmärgiks hariduse andmise kuuekümnele mehele Prantsusmaa neljast provintsist – seejuures pärandas Mazarin surres kogu oma vara ja raamatukogu kolledžile, sest kooli rajamisest sai tema elu eesmärk. Le Vau hakkas hoonet projekteerima 1662. aastal ning ehitas seda surmani, misjärel võttis pooleli jäänud tööde lõpetamise enda ülesandeks Le Vau lähedane kaasarhitekt François d'Orbay. Kolledž on barokselt maaliline, olles ühtlasi üks itaaliapärasemaid barokk-ehitisi Pariisis.^[7]

Le Vau valis hoone asukohaks Seine'i jõe kalda Louvre'i lähedal. Hoone paistab silma oma uhke kupliga, millest eendub Korintose sammastega portikus. Kupliga hooneosas paikneb Mazarini hauamonument, olles ühtlasi kardinali mausoleum. Mälestamaks Mazarini, on kupli külgedele graveeritud prohvet Hesekieli tsitaat: "Sedebit sub umbraculo ejus in medio nationum", tõlgituna "ta istub varjus oma rahvaste seas".^[7]

Vajadus sedavõrd suursuguse lossi järele nagu Versailles' 17. sajandi lõpuks olema sai, oli seotud ajastule omase absolutismiga – monarhidele oli oluline demonstreerida oma pooljumalikku staatust ja jõukust, ning üks ajatu viis seda teha oli rajada enneolematult uhke ehitis.^[2] Konkreetne ajend Versailles' lossi rajamiseks on kultuuriloos säilinud õpetliku loona inimlikust vajadusest suurustada ja ohtlikuks osutuvast kadedusest. Kui kuningas Louis XIV külastas 1661. aastal rahandusministri Nicolas Fouquet' Vaux-le-Vicomte'i lossi, lahvatas kuninga silmadele avanenud ekstravagantse lossikompleksi ümber tuline skandaal.^[6] Nimelt leidis Louis XIV, et midagi nii uhket sai minister lubada endale vaid sel juhul, kui ta varastas riigikassast raha – ja sellest tulenevalt määras kuningas Fouquet' elupäevade lõpuni vangi. On mõistetav, et kuningat ärritas see, et talle alluv ametnik on loonud midagi niivõrd hiilgavat ja seda enese auks. Kadedustunne pani Louis XIV tegutsema hiigelprojekti kallal ehitada veelgi suurejoonelisem loss, ning seda oma isa Louis XIII jahilossi kohale.^[6]

Louis XIV määras lossi arhitektideks ja kunstnikeks samad nimed, kes olid Vaux-le-Vicomte'i hooneosa ja aiakujunduse taga – niisiis asus lossi arhitektuurilist ülesehitust projekteerima Le Vau, interjööride dekoratsioonid tegi Le Brun ja aiakujunduse taga oli André Le Nôtre.^[6] Le Vau paremaks käeks sai François d'Orbay, kes pärast arhitekti surma 1670. aastal tema poolelijäänud tööd ka lõpuni viis. Pooleli jäänud ja hiljem valminud töödeks olid kuninglikud asjaajamis- ja eluruumid, prantsuse keeles le grand appartement de la reine ja du roi ehk kuninganna ja kuninga toad – mida kahtlemata võib pidada üheks kõige tähtsamaks hooneosaks – ning suurejooneline trepp – l’escalier des Ambassadeurs, mis hävis 18. sajandil. 1675. aastal asus Versailles' lossi projekteerima Jules Hardouin-Mansart, kes ka peaarhitekti rolli täitma hakkas.^[8]

Le Vau projekteeritud lossi hooneosa tuntakse kui château neuf ('uus loss') või enveloppe ('ümbrik'), et eristada Louis XIII jahilossi Louis XIV poolt arendatud osast – Le Vau lisas algsele jahilossile sümmeetrilised tiivad.^[8] Lisatud osa ehk enveloppe on lossi siseõue avanev fassaadiosa, mis on kaetud valge kiviga. Hoone fassaad on liigendatud kahekordsete pilastritega, teisel korrusel on suured ruudustik-aknad, fassaadi mõlemast küljest eendub kahekordsete Korintose sammastega raamistatud väike rõdu, katust ümbritseb parapett, ning fassaadilaiune paviljon avaneb aeda.

Küll aga muutus Le Vau kavandatud fassaadiosa pärast tema surma, kui lossi uus peaarhitekt Jules Hardouin-Mansart ehitas teise korruse suure rõdu asemele uhke peeglisaali, nii on sajandeid asunud sellel fassaadiosal kuulsa peeglisaali ruudustik-aknad.

Muuhulgas rajas arhitekt ka lossi esimese apelsini- ja mandariiniistanduse.^[8]

Versailles' loss kujunes ühtlasi Louis Le Vau kõige tuntumaks tööks. See jäi ka Le Vau viimaseks tööks: alustanud lossi projekteerimist 1667. aastal, suri arhitekt kolm aastat hiljem.

Oma elu lõpuaastad veetis Le Vau koos abikaasa ja tütardega Louvre'i lähedal asuvas Hôtel de Longueville'is, kus samuti asus tema silmapaistev raamatu- ja kunstikogu. Louis Le Vaud peetakse Prantsuse barokkarhitektuuri üheks suurimaks ja olulisemaks kunstnikuks. Le Vau stiilimärgiks on baroki ja klassitsismi süntees – mida ühelt poolt hinnatakse kui 17. sajandi Prantsusmaale omast laadi, teisalt saab seda kohati eklektiliseks pidada. Le Vau arhitektuurilooliseks teeneks peetakse seda, et arhitekt sulandas Itaalia baroki elemente olemasolevasse kaanonisse tasakaalukalt, tutvustades seeläbi uudset lähenemist veel kõrgrenessansi lummuses olevale Prantsuse aadelkonnale.