John Constable

John Constable
John Constable'i portree (1796), autor Daniel Gardner
Sündinud	11. juuni 1776 Suffolk, East Bergholt, Suurbritannia
Surnud	31. märts 1837 (70-aastaselt) London
Rahvus	inglane
Haridus	Kuninglik Kunstiakadeemia
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	romantism
Tuntud teoseid	"Wivenhoe Park" (1816), "Dedhami org" (1802), "Heinavanker]]" (1821)
Mõjutatud	Claude Lorrain

John Constable (11. juuni 1776 Inglismaa Suffolk East Bergholt – 31. märts 1837 London) oli inglise maalikunstnik.

Ta on eelkõige tuntud maastikumaalijana.^[1] Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad näiteks maalid "Wivenhoe Park" (1816), "Dedhami org" (1802) ja "Heinavanker" (1821).

John Constable sündis Inglismaal Suffolki krahvkonnas Ida-Bergholti külakeses pere teise pojana. Tema vanemad olid jõukad teraviljakaupmehed, kellele kuulus lähiümbruses kaks veskit. Isale kuulus ka väike laev The Telegraph, millega ta vedas vilja Londonisse. Vanem vend, kellele oli isa järgi nimeks pandud Golding, oli kehva tervisega ja ei sobinud pere äri üle võtma. Ülesanne langes seega noore Johni õlule.

John Constable õppis algul lühikest aega internaatkoolis Lavenhamis, siis päevakoolis Dedhamis. Pärast kooli töötas ta isa ettevõttes, kuid lõpuks võttis pereäri juhtimise siiski üle tema noorem vend Abram. Peale vendade Abrami ja Goldingu oli Johnil ka kolm õde.

Juba noore mehena armastas Constable kodu ümbruses ringi rännata ja sealset loodust visandada.^[2] Tema loomingu suureks mõjutajaks sai Claude Lorrain, kelle teos "Hagar ja ingel" (1646) avaldas noorele kunstnikule eriti suurt mõju.^[3]

1799. aastaks oli Constable'i pere teraviljaäris töötanud juba seitse aastat, kuid ei soovinud enam jätkata. Ta veenis isa andma talle veidi abiraha ja astus Kuninglikku Kunstiakadeemiasse, kus õppis joonistamist ja tutvus suurte kunstnike teostega. Lõpetamisel loobus ta pakutud joonistusõpetaja ametist ja otsustas saada professionaalseks maastikumaalijaks. 1802. aastast hakati tema teoseid eksponeerima Kuningliku Akadeemia näitustel. 1806. aastal veetis Constable kaks kuud maalilises Lake Districti piirkonnas. Pärast seda kujunes tal välja traditsioon veeta suved maalides ja visandades koduses Ida-Bergholtis, talved aga Londonis. Maastikumaalid ei olnud populaarsed ning ei leidnud seetõttu ei ostjaid ega tellijaid. See pani Constable'i pöörduma portreemaali poole. Vaatamata sellele, et ta suutis luua arvukalt häid portreid, leidis ta kogu protsessi olevat igava võrreldes naudinguga, mida temas tekitas maastike maalimine. 1811. aastal sõbrunes Constable Salisburys piiskop John Fisheri ja tema perekonnaga. Fisherist sai kunstniku üks suuremaid patroone ning Salisbury inspireeris Constable'it paljude tähtsamate teoste loomisel.^[2]

1809. aastal tegi kunstnik abieluettepaneku Maria Bicknellile, kellega oldi tuttavad juba ammu. Maria vanaisa oli aga abielu vastu perekondade sotsiaalse ebavõrdsuse tõttu. Kuna Constable'i ei olnud tõepoolest rahalisi vahendeid perekonna ülalpidamiseks, suhtles paar salaja kuni Johni isa surmani 1816. aastal. Alles pärast seda said nad tänu isa jäetud pärandusele lõpuks abielluda. Paar laulatati Püha Martini kirikus Londonis. Mesinädalad veedeti piiskop Fisheri ja tema naise juures Osmingtonis Dorsetis, millele järgnes ringreis mööda Inglismaa lõunarannikut. Suurimaks inspiratsiooniks sellel reisil sai mere ja taeva kujutamine. Kunstniku pintslilöögid muutusid maalilisemaks ja teosed emotsionaalsemaks. Pärast mesinädalaid pöördusid Constable'id taas Londonisse. Esmalt seati end sisse Bloomsburys, 1819. aastal aga koliti Hampsteadi.

1819. aastal müüs kunstnik oma esimese suuremõõtmelise maali – "Valge hobune". Tehing parandas oluliselt perekonna majanduslikku olukorda. 1821. aastal eksponeeris Constable Kuninglikus Akadeemias oma teost "Heinavanker". Kolm aastat hiljem näidati seda koos veel kahe Constable'i teosega Pariisis, kus Charles X autasustas seda kuldmedaliga. Vaatamata sellele, et kunstnikku saatis suurem edu Prantsusmaal, keeldus ta sinna kolimast. Tema naine Maria kannatas terve elu kehva tervise pärast, mistõttu viis Constable oma pere 1824. aastal arstide soovitusel populaarsesse Brightoni kuurorti. Sealne värske mereõhk mõjus Maria tervisele hästi ning järgmise nelja aasta jooksul külastasid nad kuurorti korduvalt. Constable ise kasutas Brightonis veedetud aega sealsest maastikust õlivärvide abil eksperimentaalseid visandeid joonistades.^[2]

1828. aasta märtsis suri Maria isa, jättes talle kopsaka päranduse (ligi 20 tuhat naelsterlingit). Rahalised probleemid olid seega lõpuks seljatatud. Õnne ei jätkunud aga kauaks, sest pärast nende seitsmenda lapse sündi 1828. aasta jaanuaris halvenes Maria tervis drastiliselt ja ta suri sama aasta 23. novembril (41-aastaselt) tuberkuloosi. 1829. aasta veebruaris (52-aastaselt) valiti Constable Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks ja määrati 1831. aastal selle külalisõppejõuks. Ta hakkas pidama akadeemias loenguid ning oli seejuures õpilaste seas küllaltki armastatud. Ta ei taastunud aga kunagi oma naise kaotusest ja oli raskustes nende seitsme lapse kasvatamisega. 1831. aastal maalis ta oma viimase suuremõõtmelise maali "Salisbury katedraal aasalt". John Constable suri oma ateljees 1837. aastal. Ta on maetud Londonisse Hampsteadi koguduse kirikusse.^[4]

Kuigi tema maalid kuuluvad tänapäeval inglise kunsti kõige väärtuslikumate ja populaarsemate hulka, ei olnud ta oma eluajal kunagi jõukas. Isegi Prantsusmaal osteti tema maale rohkem kui ta kodumaal. Pariisis aitas teda maalide müügiga kunstikaupmees John Arrowsmith oma kunstigalerii kaudu, kuid Constable lükkas tagasi kõik kutsed sõita välismaale, et eksponeerida oma loomingut.

Üheskoos J. M. W. Turneriga uuendas Constable 19. sajandi maastikumaali, seejuures oli tema teostel põhjalik ja kaugeleulatuv mõju Euroopa kunstile, eriti Prantsusmaal. Constable ei maalinud kõrgelt idealiseeritud maastikke, mis olid ajastu normiks. Selle asemel kujutas ta loodust realistlikult, mille saavutas tähelepaneliku ja vahetu vaatluse kaudu. John Constable on eelkõige tuntud oma maastikumaalide poolest, kuid sellele lisaks lõi ta ka üle saja portree ja suurel hulgal visandeid. Viimastes eksperimenteeris kunstnik vabama stiiliga, kasutades vahel viimase lihvi andmiseks õlivärve. Kuigi tema visandid on märkimisväärselt impressionistlikumad ja vähem detailsed kui muud teosed, jäi iga töö eesmärgiks ikkagi looduse võimalikult tõepärane kujutamine.^[5]

John Constable oli pioneer looduse tõepärases kujutamises. Ta heitis kõrvale kaasaegsed maastiku kujutamise normid. Selle asemel lõi ta ainuomase kujutusviisi, mille aluseks oli nähtava võimalikult tõene kujutamine lõuendil.^[2]

Teda vaimustasid alati muutuvad ilmastikutingimused, pilved ja valgus. Ta üritas neid hetki oma õlivärvidega loodud visandites kinni püüda. Constable maalis suurte ja vabade pintslitõmmetega, luues võimalikult ekspressiivseid pilte ning üritades edasi anda üleüldist meeleolu nähtust. Ta ei keskendunud peenetele detailidele. Kunstniku visandites võib näha kolmkümmend aastat hiljem tekkinud impressionismile omaseid jooni.^[2]

Isegi oma lõpetatud teostes hülgas Constable traditsioonilised nähtamatud pintslitõmbed, mis olid ajastule omase akadeemilise kunsti ootuseks. Selle asemel kandis ta lõuendile värve väga erinevatel viisidel, sealhulgas peitlit meenutava palettnoaga. See lisas tema teostele tekstuuri ja imperfektsust, mis suurendas kujutatava tõepärasust.^[2] Constable kasutas palju rohkem värve, kui normiks oli, peegeldades toone, mida ta looduses märkas. Ta on eriti tuntud oma unikaalsete valgete triipude poolest, millega ta kujutas valguse peegeldumist veel.^[2]

Loengutes propageeris Constable kolme ideed: esiteks on maastiku maalimine niihästi teaduslik kui poeetiline, teiseks ei suuda kujutlusvõime üksinda luua nii head kunsti, mis kannataks välja võrdluse tegelikkusega, ja kolmandaks ei ole ükski suur kunstnik iialgi olnud iseõppija. Ta võttis sõna ka uusgootika kasutamise vastu arhitektuuris, nimetades seda pelgaks imitatsiooniks.

John Constable oli üks esimesi romantismiajastu kunstnikke, kes lõi maastikumaale otse loodusest, selle asemel, et kujutada neid idealiseeritute ja dramaatilistena, nagu oli populaarne teiste ajastu kunstnike seas. Sellega tõi ta Suurbritanniasse naturalismi. Teda eristas ka omapärane valguskäsitlus, värvi lõuendile kandmise viis ja erksad naturalistlikud toonid. Oma teoste eksponeerimisega Pariisis mõjutas Constable tähtsaid figuure Euroopa kunstis, sealhulgas Richard Parkes Boningtoni ja Delacroix’d. Constable’i pärand on samuti märgatav Barbizoni koolkonna teostes. Barbizoni koolkond hõlmas Prantsuse kunstnikke, kes töötasid selle nimel, et tuua Prantsuse maastikumaali realism. Constable’i stiili arendasid edasi mitmed Barbizoni koolkonna väljapaistvad kunstnikud, näiteks Jean-François Millet ja Jean-Baptiste-Camille Corot, hiljem ka impressionistid. Kuigi Constable langes pärast gootika taassündi 19. sajandi keskpaigas ebasoosingusse, hakati teda 20. sajandi alguses taas austama. Eriti tegid seda Briti impressionistid, sealhulgas Philip Wilson Steer. Ka Lucian Freud pidas Constable’i üheks oma loomingu suureks mõjutajaks.^[2]

24. septembrist 2010 kuni 23. jaanuarini 2011 oli Kumus John Constable'i teoste näitus Victoria ja Alberti muuseumi kogudest.^[6]

• 
  "Deadhami org" (1802), Victoria ja Alberti muuseum, London
• 
  "Weymouthi laht" (1816–1817), Rahvusgalerii, London
• 
  "Flatfordi veski" (1816–1817), Tate'i galerii, London
• 
  "Salisbury katedraal piiskopi maalt vaadatuna" (1823), Fricki kollektsioon, New York
• 
  "Vihmasadu merel" (1824–1828), Kuninglik Kunstiakadeemia, London
• 
  "Stonehenge" (1835), Victoria ja Alberti Muuseum, London

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: John Constable

• Täielik teoste kogu kunstniku kodulehel
• Õlivisandid Victoria ja Alberti muuseumis
• Visandite vihik Victoria ja Alberti muuseumis