Igor Stravinski

See artikkel räägib vene heliloojast; reisilaeva kohta vaata artiklit Igor Stravinski (jõelaev).

---

Igor Stravinski
Sünniaeg	5. juuni 1882 (Juliuse kalendris) Lomonossov (Venemaa keisririik)
Surmaaeg	6. aprill 1971 (88-aastaselt) New York
Matmispaik	San Michele kalmistu
Alma mater	Peterburi ülikool
Amet	helilooja, dirigent, pianist, muusik
Teosed	Petruška, Tulilind
Pereliikmed	Juri Stravinski
Autasud	Wihuri Sibeliuse preemia, Santiago ordeni komandör
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Igor Stravinski (prantsuse ja inglise keeles Stravinsky, saksa keeles Strawinsky või Strawinski; vene keeles Игорь Фёдорович Стравинский; 17. juuni (vana kalendri järgi 5. juuni) 1882 Oranienbaum (praegu Lomonossov) – 6. aprill 1971 Los Angeles) oli vene, Prantsusmaa (kodanik aastast 1934) ja Ameerika Ühendriikide (kodanik aastast 1945) helilooja, dirigent ja pianist.

Igor Stravinski sündis 1882. aastal Oranienbaumis Peterburi lähedal. Tema isa Fjodor Stravinski oli poola päritolu laulja, Maria teatri solist (bass).^[1] Tema ema Anna Holodovskaja mängis väga hästi klaverit.^[2] Stravinski oli neljalapselise pere kolmas laps. Tema lapsepõlv möödus Peterburis Krjukovi kanali naabruses.^[2]

Üheksa-aastaselt hakkas Igor käima klaveritundides. Ja kuigi tema vanemad olid tihedalt seotud muusikaga, lootsid nad, et pojast saab advokaat. Seepärast õppis Stravinski aastail 1901–1905 Peterburi ülikoolis õigusteadust ja selle kõrvalt ka muusikat. 1902. aastal suri tema isa ning 1903. aastal hakkas Stravinski õppima eraviisiliselt Nikolai Rimski-Korsakovi juures ka muusikateooriat ja kompositsiooni.^[3] See jäi tema ainsaks kompositsioonikooliks.

1905. aastal kihlus ta oma täditütre (nende emad olid õed)^[4][2] ja lapsepõlvesõbra Jekaterina Nossenkoga. Nad abiellusid 23. jaanuaril 1906. Poeg Fjodor sündis 1907. ja tütar Ljudmila 1908. aastal.^[4][2]

1909. aastal tutvus Stravinski oma orkestriteose "Tulevärk" esitusel Sergei Djagileviga, kes oli Vene Balleti (Ballets Russes) impressaario Pariisis.^[5] Djagilev hindas noore helilooja annet väga ja tema tellimusel valmisid balletid, mis tõid Stravinskile kuulsuse heliloojana. Djagilevi esimeseks tellimustööks Stravinskile oli muusika balletile "Tulilind".

1910. aastal sõitis Stravinski Pariisi balleti "Tulilind" esietendusele, pärast mida ta otsustas jääda elama Šveitsi. Peagi järgnes talle ka tema perekond. Perekond elas Clarensis ja Lausanne'is 1920. aastani. Seal valmisid Stravinskil mitmed maailmakuulsaks saanud teosed. Näiteks Lausanne'is kirjutas ta balleti "Petruška" (1911) ja Clarensis "Püha kevad" (1913) ja "Pulcinella". Viimane esietendus 15. mail 1920 Ernest Ansermet' juhendamisel ja Pablo Picasso dekoratsioonidega.^[5]

Šveitsi-perioodil sündis poeg Svjatoslav (1910), kes võttis täiskasvanuks saades nimeks Soulima,^[4] ja 1913. aastal tütar Milena.^[4] Viimase raseduse ajal avastati Jekaterinal tuberkuloos ja ta paigutati Leysini sanatooriumi.

Juulis 1914 käis Stravinski põgusalt kodumaal ja naasis Šveitsi vahetult enne piiride sulgemist Esimese maailmasõja puhkemise tõttu. Pärast sõja lõppu otsustas Stravinski Venemaale mitte naasta.

1918. aastal valmis Stravinski ballett "Sõduri lugu", mis esietendus 29. septembril 1918 Lausanne'is. Kaks aastat hiljem etendus see juba Genfi ooperiteatris.^[4]

Aastal 1920 asus perekond elama Prantsusmaale. Pärast lühiajalist Pariisis viibimist kolisid nad Lõuna-Prantsusmaale, asudes uuesti Pariisi 1934. aastal. See oli Stravinskile kõige raskem aeg. Tuberkuloosi nakatus ka vanim tütar Ljudmila ja Igor Stravinski ise. Ljudmila suri 1938, Jekaterina aasta hiljem. Stravinski veetis haiglas viis kuud, mille ajal teatati talle ka tema ema surmast.

Kuigi abielu Jekaterinaga kestis 33 aastat, oli Stravinski tõeline armastus ja kaaslane kuni surmani Vera de Bosset, kellega ta tutvus Pariisis 1921. aasta veebruaris. Sellest ajast kuni Jekaterina surmani elas Stravinski kaksikelu, veetes osa oma ajast pere keskel, kuid ülejäänu koos Veraga. Jekaterina sai varsti nende suhtest teada, kuid aktsepteeris seda kui vältimatut. Stravinskil oli juba kontakte Ameerika Ühendriikides ja kui puhkes Teine maailmasõda, asus ta teele Ameerikasse. Vera järgnes talle 1940. aastal. Nad abiellusid 9. märtsil 1940 Bedfordis Massachusettsis.

Ameerikas elas Stravinski alguses Hollywoodis, kuid kolis 1969. aastal New Yorki. 1945. aastal sai ta Ameerika Ühendriikide kodakondsuse.^[5] Igor Stravinski jäi Ameerika Ühendriikidesse elama kuni oma surmani.^[6] Tema ainus visiit kodumaale pärast eelmist põgusat viibimist seal juulis 1914 toimus 1962. aastal seoses kontsertidega Leningradis ja Moskvas.^[5] Kuigi Stravinski ei naasnud kunagi lõplikult Venemaale, jäi ta hingelt venelaseks.

Stravinski suri 88-aastaselt New Yorgis, ta on maetud Veneetsiasse San Michele kalmistusaarele, kauaaegse kaastöötaja Djagilevi haua lähedale.

Stravinski oli alati korrektne, elegantne, korrafanaatik, väga ratsionaalne ja irooniline. Nagu ta ise, on ka tema muusika ratsionaalselt korrastatud, sageli irooniline. Stravinski eitas romantismi, tema muusika kütkestab, kuid ei liiguta. Ta on öelnud: "Mind huvitavad kõlaefektid, mitte ilu".

Olulisim muusikaline väljendusvahend on rütm, loominguline protsess algab rütmiidee leidmisest.

Stravinski loomingus võib eristada kolme stiililiselt erinevat perioodi.

Stravinski vene perioodi iseloomustab eelkõige rahvuslikkus ja folkloor.

Uusklassitsistliku perioodi esikteoseks loetakse tavaliselt balletti "Pulcinella" (1920). Periood lõpeb ooperiga "Elupõletaja tähelend" (1951), katab ajaliselt aga täielikult Stravinski Prantsusmaal elatud aastad ning kümmekond aastat Ameerikas elatud ajast.

Stravinski ameerika perioodil (1940–1971) kirjutatud muusikat iseloomustavad mõjutused džässmuusikast, tihendatud stiil, minimaalne materjalikasutus ja kristlikud sümbolid. 1950. aastatest leiab Stravinski loomingus ka seriaalse meetodi rakendusi.

Ameerika perioodil kirjutatud teoste hulka kuuluvad "Ebony Concerto" džässorkestrile (1945), "Cantata" (1952), "Canticum sacrum" (1955), "Agon" (1957; pühendatud George Balanchine'ile), "Threni" (1958) ja "Liikumised" (Movements) 1958–1959.

Igor Stravinski on kirjutanud seitse ooperit, 13 balletti, mitmeid orkestriteoseid, teoseid koorile, palju klaverimuusikat jpm.

• "Ööbik" (1914)
• "Renard" (1916)
• "Mavra" (1922)
• "Kuningas Oidipus" (1927)
• "Perséphone" (1933)
• "Elupõletaja tähelend" (1951)
• "The Flood" (1962)

• "Tulilind" (1910)
• "Petruška" (1911)
• "Püha kevad" (ka "Kevadpühitsus" ja "Pühitsetud kevad"; 1913)
• "Sõduri lugu" (1918)
• "Pulcinella" (1920)
• "Les Noces" (1923)
• "Apollon Musagète" (1928)
• "Le Baiser de la Fée" (1928)
• "Kaardimäng" (1936)
• "Scénes de Ballet" (1944)
• "Apollo" (1947)
• "Orpheus" (1947)
• "Agon" (1957)

29. märtsil 1936 toimus Estonia teatris Stravinski "Psalmide sümfoonia" esiettekanne Eestis Estonia Muusika Osakonna segakoori ja Estonia sümfooniaorkestriga, juhatas Eduard Tubin.^[7][6]

13. detsembril 1937 juhatas Igor Stravinski Estonia teatris sümfooniakontserti, mille kavas oli süit "Tulilind" ning "Capriccio" klaverile ja orkestrile. Kontserdi solist oli Stravinski poeg Soulima Stravinski.^[6]

2008. aastal toimus Stravinski viimase oopuse "Requiem Canticles" (1966) esiettekanne Eestis. Esitasid ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, koori juhatas Mikk Üleoja, solistid Iris Oja ja Uku Joller.^[6]

• 1949 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
• 1959 – Léonie Sonningi muusikaauhind (Taani kõrgeim muusikaalane tunnustus)
• 1987 – Grammy elutööauhind aastal (postuumselt)

Igor Stravinskil on oma täht Hollywoodi kuulsuste alleel.

Stravinski auks on nimetatud üks Merkuuri kraater.

Tema auks on loodud purskkaevude kompleks Stravinski purskkaev Pariisis Pompidou keskuse lähedal.

2009. aastal valmis Prantsusmaal film "Chanel Coco & Igor Stravinsky". Film põhineb Chris Greenhalgh' romaanil "Coco and Igor" ja selle lavastas Jan Kounen. Peaosades Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen. Film esilinastus 2009. aasta Cannesi filmifestivalil. Eestis linastus see pealkirjaga "Coco Chanel & Igor Stravinski".

• Boriss Jarutsovski, "Igor Stravinski". Eesti Raamat, Tallinn 1973, 308 lk
• Vladimir Fedorovski, "Vene balleti kulissidetagune ajalugu: Djagilevist Picassoni, Cocteau'st Stravinski ja Nurejevini". Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen. Olion, Tallinn 2004, 152 lk; ISBN 9985663659

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Igor Stravinski