Ernst Röhm

Ernst Julius Günther Röhm (28. november 1887 München – 2. juuli 1934 München) oli Saksamaa sõjaväelane ja poliitik, üks paramilitaarse Sturmabteilungi (SA) asutajaid ja hilisem juht. 1934 pikkade nugade ööl tapeti ta Adolf Hitleri käsul kui poliitiline rivaal.

Ernst Röhm sündis Münchenis 28. novembril 1887, tal oli üks vanem vend ja õde. Röhmi isa oli raudteeametnik, kes oli tuntud karmi mehena. Kuigi perel puudusid sõjaväelised traditsioonid, astus Ernst Röhm 23. juunil 1906 Ingolstadtis Kuninglikku Baieri 10. jalaväerügementi. Esimese maailmasõja puhkedes augustis 1914 oli ta sama rügemendi esimese pataljoni adjutant. Septembris 1914 sai Chanot' metsas Lorraine'is tõsise näohaava, millest talle jäi kogu eluks arm. Aprillis 1915 edutati ta esimeseks leitnandiks. 20. juunil 1916 autasustati Röhmi Raudristi esimese klassiga. Kolm päeva hiljem 23. juunil 1916 Verduni lahingu ajal sai ta tõsise rinnahaava. Ülejäänud sõjaaja teenis ta staabiohvitserina Prantsusmaal ja Rumeenias. Aprillis 1917 ülendati Röhm kapteniks. Oktoobris 1918 haigestus ta hispaania grippi ja arvati, et ta sureb, kuid vaatamata pikale haigusele tervenes ta täielikult. 11. novembril 1918 sõlmitud relvarahu järel jätkas ta karjääri adjutandina Reichswehris. Ta oli üks vanemaid liikmeid 1919. aasta aprillis formeeritud Franz Ritter von Eppi Baieri vabakorpuses. Mais 1919 aitas Ritter von Epp maha suruda ülestõusu Münchenis ja lõpetada Baieri Nõukogude Vabariigi eksistentsi. 1919 astus Röhm Saksamaa tööliste parteisse, millest hiljem kujunes Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Seal kohtus ta Adolf Hitleriga ning neist said sõbrad ja liitlased.

9. novembril 1923 osales Müncheni õlleputšis. Pärast putši läbikukkumist ta arreteeriti ja viidi Stadelheimi vanglasse. Vanglas oleku ajal arvati ta novembris 1923 tema oma sooviavalduse põhjal Reishwehrist välja. Veebruaris 1924 süüdistatuna riigireetmises mõisteti talle ühe aasta ja kolme kuu pikkune vanglakaristus, kuid seda ei pööratud täitmisele. Ka teistele õlleputši osalistele mõisteti vanglakaristused, sealhulgas Hitlerile viis aastat, millest viimane reaalselt kandis ära vaid üheksa kuud.

Aprillis 1924 valiti Natsionaalsotsialistliku Vabaduspartei liikmena Reichstagi. Reichstagi valimistel 1925 vähenes partei kohtade arv varasemaga võrreldes tunduvalt ning Ernst Röhm ei osutunud enam valituks. Parlamendis oldud aasta jooksul esines ta vaid ühe kõnega, milles nõudis kolonelleitnant Kriebeli vabastamist Landsbergi vanglast. Aprillis 1924 aitas Röhm luua Frantbanni, mis oli legaalne alternatiiv ebaseaduslikuks kuulutatud SA-le. Samuti sai ta Landsbergi vanglas olevalt Hitlerilt vabad käed SA arendamiseks. 1925. aprillis tegi ta Hitlerile ja Ludendorfile ettepaneku viia 30 000-meheline Frantbann SA koosseisu, kuid see ettepanek lükati tagasi. Seejärel loobus Röhm kõikidest sõjalistest ja poliitilistest ametikohtadest ning tõmbus avalikust elust tagasi. 1928 võttis Röhm vastu Boliivia ettepaneku hakata Boliivia armee nõustajaks. Ta sai kolonelleitnandi auastme ning pärast poole aasta pikkust kohanemist ja keeleõpet asuski tööle. 1930 toimunud Boliivia mässu ajal põgenes Röhm Saksamaa saatkonda. Pärast Saksamaal 1930. aasta septembris toimunud valimisi sai ta telefonikõne Hitlerilt ja naasis Saksamaale. Alates jaanuarist 1931 oli Röhm SA staabiülem.

Kui Hitler sai Saksamaa kantsleriks, nimetati Röhm 1. detsembril 1933 portfellita ministriks, kuid nende suhted hakkasid jahenema. Selle põhjustas eelkõige asjaolu, et võimule saanud Hitler ei vajanud enam paramilitaarse SA toetust. 1934. aasta esimesel poolel kaotas SA pidevalt nii oma mõjuvõimu kui ka liikmeid ning Hitleril oli plaan jätta SA-le ainult üksikud vähetähtsad sõjalised funktsioonid.

Juunis 1934 levitasid Himmler, Heydrich ja Göring valeteateid, nagu kavatseks SA Hitleri kukutada. 28. juunil 1934 helistas Hitler Röhmile ja käskis kogu SA juhtkonnal tulla 30. juunil Bad Wiessees toimuvale konverentsile. Mitte midagi kahtlustav SA juhtkond arreteeriti seal ja toimetati Stadelheimi vanglasse, kus nad kõik kahe järgmise päeva jooksul hukati. 2. juulil 1934 tulid Röhmi kongi Theodor Eicke ja Michael Lippert, panid lauale revolvri ja teatasid, et tal on kümme minutit aega seda kasutada. Röhm keeldus teatades: "Kui mind hukatakse, siis las Adolf teeb seda ise." Kümme minutit hiljem lasi kongi naasnud Lippert Röhmi maha.

NKVD salajase ettekande kohaselt, mis koostati Jossif Stalinile, Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949: olla ametlikus teates öeldud, et Röhm hukati homoseksualismis süüdistatuna. ^[1]

Viited

↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"

[1] Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"

[1]