Donatism

Donatism oli ristiusu kiriku lahkusk, mis sai nime 313 Kartaagos piiskopiks valitud berberi päritolu Donatus Magnuse ja Numiidia piiskopi Donatuse järgi. Donatismi pooldajaid kutsutakse donatistideks. Lahkarvamused Kirikuga tekkisid donatistidel peamiselt eklesioloogia alal.

Donatism tekkis 4. sajandi algul Kartaagos. Donatistid elasid eriti Africa provintsis. Donatismi õitseaeg oli 4. ja 5. sajand. Katoliku kirik kuulutas donatismi ketserluseks. Riigivõim kiusas donatiste, aga hävitada ei suutnud.

24. veebruaril 303 andis Vana-Rooma keiser Diocletianus välja esimese edikti kristlaste vastu: kirikud tuli purustada, pühakirjad välja nuhkida ja põletada ning kristlased põlustada. 304. aastal välja antud neljas edikt nägi ette, et kõik peavad surma ähvardusel paganlikele jumalatele viirukit ohverdama. Kui Maximianus 305 troonist lahti ütles, siis nähtavasti Africa's tagakiusamine vaibus. Enne seda oli see olnud kohutav. Numiidia kuberner Florus oli kurikuulus oma julmuse poolest. Kuigi paljud ametnikud, nagu näiteks prokonsul Anulinus, ei tahtnud minna kaugemale kui nad olid kohustatud, oli tulemuseks see, et mõnedest said usutunnistajad, mõnedest märtrid, mõned langesid ja ainult need, kes olid peidus, põgenesid. Tertullianus oli õpetanud, et tagakiusamise eest põgeneda ei ole lubatud. Nüüd oli aga neid, kes läksid veelgi kaugemale, andes end vabatahtlikult märtriks. Kartaago piiskop Mensurius ütleb kirjas Tigisi piiskopile Secundusele, kes oli tol ajal Numiidia priimas, et ta keelas austada märtritena neid, kes olid end vabatahtlikult üles andnud, ning neid, kes hooplesid, et neil on Pühakirja eksemplare, mida nad ära ei anna. Mõned neist olevat olnud kurjategijad ja riigivõlglased, kes lootsid niiviisi vabaneda vaevarikkast elust või siis panna unustama oma kuritegusid või saada kristlastelt raha ja hoolitsust vanglas. Mercurius jutustab, et tema ise viis kiriku pühad raamatud koju ning viis asemele ketserlikud kirjutised, millega tagakiusajad rahuldusidki. Prokonsul, kes pettusest teada sai, ei hakanud piiskopi kodu läbi otsima. Secundus kiitis vastuskirjas oma provintsis märtrisurma läinuid, kes olid keeldunud pühade raamatute äraandmisest. Secundus ise oli läbiotsijatele vastanud: "Ma olen kristlane ja piiskop, mitte äraandja (traditor)". Viimase sõnaga hakati kutsuma neid, kes olid andnud ära pühad kirjad või isegi pühad riistad või koguni oma vennad.

Donatism kui usulahk tekkis 311 pärast Kartaago piiskopi valimist. Ühte kolmest piiskopi pühitsemisel osalenud piiskopist peeti äraandjaks, sest ta oli andnud Piibli käsikirju kristlaste tagakiusajate kätte. Numiidia piiskopi eestvõttel kutsus 70 piiskopist koosnev rühm kokku sinodi ning kuulutas piiskopipühitsuse kehtetuks. Nad nõudsid, et kirik heidaks välja isikud, kes olid teinud rasket pattu, ning et vääritud ei tohiks enam sakramente jagada. Seepeale heitis sinod Kartaago piiskopi kirikust välja.

315 sai Donatus Magnus (Donatus Suur) pärast uue piiskopi surma Kartaago piiskopiks ning kogu liikumist hakati kutsuma tema nime järgi. Et keiser Constantinus I tahtis tüli ise lahendada, käis asi läbi mitmest kiriklikust instantsist, kuni valitseja 316 selle ise ette võtsid. Kõik komisjonid kuulutasid 311 toimunud piiskopivalimise kehtivaks. Constantinus püüdis nüüd donatiste jõuga alla suruda. Alates 321. aastast muutus tema suhtumine leebemaks, kuid tema noorim poeg Constantius II laskis donatiste jälle taga kiusata. Aastal 411 leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid 414 kaotasid kodanikuõigused. 415 aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali.

Et donatistlike teoloogide kirjutised suurelt jaolt hävitati, on nendest peale tsitaatide väga vähe järel. Katoliiklastel ja donatistidel ei olnud lahkarvamusi tolle aja teoloogide kesksetes dogmaatikaküsimustes. Nende arusaam Kolmainu Jumalast oli samasugune nagu katoliiklastel. Kõige sügavam lõhe oli nende vahel mõningates eklesioloogilistes küsimustes.

Pärast kristluse saamist riigiusuks 325 tunnustasid teised kristlased keisri kirikupeaks, donatistid aga nägid keisris endiselt saatanat.

Kirik oli donatistide silmis täiuslike pühade ühendus, milles patustele pole kohta. Kõrged nõuded kehtisid ühtviisi kõikide usklike kohta, mistõttu heideti kõrvale ka munklus. Suurt rõhku pandi patukahetsusele ja valmisolekule kannatada, samuti Piibli üle mõtisklemisele. Kirik pidi koosnema rõõmsalt Jumalat ülistavatest inimestest. Peeti agapesöömaaega. Soovitati nii pühade pidamist kui ka paastu. Kirikujuhtidele esitati väga suuri nõudeid: nende elu pidi olema eeskujulik ja nad pidid olema valmis usu eest kannatama. Iga kompromiss muutis inimese väärituks olema kirikujuht.

Donatistide lahknemine ülejäänud Kiriku seisukohtadest tuli ilmsiks suhtumises neisse, kes hülgasid usu Diocletianuse-aegse kristlaste tagakiusamise ajal (303–305). Donatistid olid nende suhtes palju rangemad kui ülejäänud Kirik. Erinevalt katoliku kiriku õpetusest seostasid donatistid sakramentide toime neid jagava isiku külbelise puhtusega (katoliku kiriku õpetuse järgi pole sellel tähtsust). Nõnda keeldusid donatistid vastu võtmast sakramente (ristimine, armulaud, preestriks pühitsemine) preestritelt ja piiskoppidelt, kes olid tagasikiusamise ajal usust taganenud, eitasid nende vaimulikku autoriteeti ja nõudsid nende väljaheitmist kirikust valekristlastena. Paljud kirikujuhid olid koguni kristlasi Rooma võimudele üles andnud ning pühasid raamatuid avalikult põletanud. Constantinus Suure valitsemise ajal olid need mehed pärast Milano edikti jälle juhtivatele kohtadele saanud. Donatistid kuulutasid mis tahes sakramendid nendelt preestritelt ja piiskoppidelt kehtetuks. Donatismi tekkimise üheks ajendiks oli Caecilianuse (või Caeciliuse) määramine Kartaago piiskopiks 312, sest too oli valitsuse pooldaja.

Kui Rooma kirik ajutised usust taganejad siiski uuesti vastu võttis, lõid donatistid Kirikust lahku. Nad hakkasid end nimetama märtrite kirikuks ning kuulutasid, et kõik, kes jäävad läbikäimisse patustega, heidetakse kogudusest välja. Nõnda tekkisid paljudes linnades eraldi donatistlikud ja mittedonatistlikud kogudused.

Donatistide kirik pidas ennast ainsaks legitiimseks kirikuks Aafrikas, Peetruse kirikuks, mitte Juuda kirikuks. Et katoliiklased olid lasknud kirikul hukka minna, puudus nende kirikul hoolimata impeeriumi võimude ja Rooma piiskoppide otsustest igasugune legitiimsus. Donatistid ei pidanud skismat enda süüks, sest nemad olid jäänud ustavaks Aafrika kiriku traditsioonidele, mida esindasid Ctprianus ja Tertullianus.

Eriti levis domatism Põhja-Aafrikas ja selle põhiline keskus oli Kartaago, kuid donatiste oli paljudes Rooma riigi osades.

Donatistidel olid ka oma erilised jumalateenistusestiilid, mis panid rõhku usklike müstilisele ühendusele.

Donatistidele olid eriti tähtsad Tertullianuse ja Cyprianuse ning ka Montanuse kirjutised.

Augustinus võitles kogu oma Hippo piiskopiks olemise aja jooksul donatismi vastu, ning tänu tema pingutustele sai Kirik donatismist võitu. Aastal 411 leidis aset donatistlike ja katoliiklike piiskoppide vaheline vaidlus, mille tulemusena donatistid 414 kaotasid kodanikuõigused. 415 aeti nende koosolekud surmanuhtluse ähvardusel laiali. 5. sajandil kadus donatism peaaegu täielikult. Kui Põhja-Aafrika vallutasid vandaalid (kristlaste omavahelised tülid nõrgendasid neid niivõrd, et vandaalidele ei suudetud vastupanu osutada), tõstis donatism jälle pead. Donatism elas üle ka Põhja-Aafrika vallutamise Bütsantsi poolt Justinianus I ajal. Pole teada, kui kaua donatistid vastu pidasid islamiajal, kuid paljud ajaloolased usuvad, et donatistide skisma tekitatud lahkhelid kristlaste seas hõlbustasid islami pealetungi Põhja-Aafrikas.

Anabaptistid ja teised radikaalsed usuliikumised on näinud donatistides oma eelkäijaid, sest mõlemad olid vastu kiriku ja riigi liidule, panid rõhku jüngerlusele ning puhuti püüdsid teostada vägivallatust ja sotsiaalset õiglust. Katoliku kirikut nähti ebapuhta ja rikutuna.