Benjamin Britten

Benjamin Britten
Sünniaeg	22. november 1913
Surmaaeg	4. detsember 1976 (63-aastaselt)
Amet	dirigent, pianist, poliitik
Autasud	Wihuri Sibeliuse preemia, Ernst von Siemensi muusikaauhind
Koduleht	https://www.brittenpears.org/
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Edward Benjamin Britten (22. november 1913 Lowestoft, Suffolk – 4. detsember 1976 Aldeburgh, Suffolk) oli inglise helilooja ja pianist. Teda peetakse Inglismaa suurimaks heliloojaks pärast Henry Purcellit ja 20. sajandi üheks suuremaks klassikalise muusika heliloojaks.

Oma esimesed heliteosed kirjutas ta juba 9-aastaselt. Kooliajal sai ta õpetust klaverimängus ja kompositsioonis.

Ta võitis stipendiumi Londoni Kuninglikku Muusikakolledžisse. Seal õppis ta klaverit ja kompositsiooni ning lõpetas selle õppeasutuse 1933. aastal.

Mõni aeg hiljem algas Britteni tutvus luuletaja Wystan Hugh Audeniga, kes ei mõjutanud teda mitte üksnes isiklikult, vaid ka kunstiliselt. Britten viisistas mõned Audeni luuletused.

Britteni esimene menuteos oli 1937. aastal Salzburgis esiettekandele tulnud "Variations on a Theme of Frank Bridge".

Kui 1939. aastal algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus Ameerika Ühendriikidesse. Ent 1942. aastal tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta "Sõjareekviemi" ("War Requiem"), mida peetakse tema meistriteoseks (kuigi paljude kriitikute meelest on see liiga emotsionaalne) ning üheks tähtsamaks inglise kooriteoseks üldse.

1948 asutas Britten Aldeburghi festivali.

Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntumas teoses "Young Persons' Guide to the Orchestra" ("Noorte teejuht orkestri juurde", 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks Briti riiklikult rahastatud õppefilmile "Instruments of the Orchestra" ("Orkestri pillid"). Teose alapealkiri on "Variations and Fugue on a Theme of Purcell" ("Variatsioonid ja fuuga Purcelli teemale"). Britten võtab keskseks teemaks ühe meloodia Henry Purcelli "Abdelazarist". Igale orkestripillile annab ta oma variatsioonid, alustades puupuhkpillidest ning minnes edasi keelpillide, vaskpuhkpillide ja lõpuks löökpillide juurde. Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ja töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära.

Teised Britteni tuntumad teosed on ooper "Peter Grimes" ja "Suveöö unenägu" William Shakespeare'i tekstile.

Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile.

Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid kui "Klaverikontsert" (1938) ja "Diversioonid" ("Diversions") klaverile ja orkestrile (kirjutatud 1940. aastal Paul Wittgensteinile) ja veel mõned teosed välja arvata, kirjutas ta siiski võrdlemisi vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks.

1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni (Order of Merit), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel.

Ta on pälvinud Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse – Léonie Sonningi muusikaauhinna, mida annab välja Lonie Sonning Music Foundation.^[1]

Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglise muusikakriitika suhtumine väga tagurlik.

Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele inglispärasusele ja võttis täielikult omaks Mandri-Euroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval. Samuti kadestati tema kiiret menu kirjastajate ja plaadistajate juures.

• Muusika kuulsale dokumentaalfilmile Londoni peapostkontorist "Night Mail" ("Öine post", 1936; Wystan Hugh Audeni sõnadele)
• Variations on a Theme of Frank Bridge (Variatsioonid ühele Frank Bridge'i teemale, 1937)
• Ceremony of Carols (Koraalitseremoonia, 1942; koorile, soolohäältele ja harfile - kirjutatud jõulupühadeks tagasiteel USA-st Inglismaale)
• Serenade (Serenaad, 1943)
• Peter Grimes (1945; ooper, mis põhineb Suffolki kaluri George Crabbe'i poeemil The Borough)
• The Young Person's Guide to the Orchestra (1946)
• The Rape of Lucretia (Lucretia teotamine, 1946; ooper)
• Albert Herring (1947; ooper Guy de Maupassant'i novelli Le Rosier de Madame Husson järgi)
• Billy Budd (1951; ooper, libreto Herman Melville'i järgi)
• Gloriana (1953; ooper kuninganna Elizabeth II kroonimise puhuks)
• Turn of the Screw (Kruvi keere, 1954; ooper Henry Jamesi jutustuse põhjal)
• Noye's Fludde (1958; ooper)
• A Midsummer Night's Dream (Suveöö unenägu, 1960; ooper William Shakespeare'i järgi)
• War Requiem (Sõjareekviem, 1961-1962; sopranile, tenorile ja baritonile, segakoorile, poistekoorile, orelile ja orkestrile)
• Curlew River (Koovitaja jõgi, 1964; ühel Jaapani no-näidendil põhinev religioosne mõistujutt solistidele, koorile ja kammerorkestrile)
• The Burning Fiery Furnace (1966; religioosne mõistujutt kolmest mehest tulises ahjus Taanieli raamatu järgi solistidele, koorile ja kammerorkestrile)

• Katkendid raadiointervjuudest
• 109 portreed National Portrait Gallery's.