1995. aasta Riigikogu valimised

1995. aasta Riigikogu valimised

← 1992 5. märts 1995 1999 →
← lahkuvad liikmed valitud liikmed →
Kõik Riigikogu 101 kohta 51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt	68,9% (1,1pp)
Juht Tiit Vähi Siim Kallas Edgar Savisaar Erakond KMÜ Reformierakond Keskerakond Eelmised valimised 17 kohta, 13,6% ei osalenud 15 kohta, 12,2% Võidetud kohti 41 19 16 Kohtade muutus 24 19 1 Hääli 174 248 87 531 76 634 Protsent 32,2% 16,2% 14,2% Muutus 18,6pp uus 2,0pp   Juht Mart Laar Andres Tarand Erakond Isamaa ja ERSP Mõõdukad Eelmised valimised 39 kohta, 30,8% 12 kohta, 9,7% Võidetud kohti 8 6 Kohtade muutus 31 6 Hääli 42 493 32 381 Protsent 7,9% 6,0% Muutus 14,1pp 3,7pp   Juht Viktor Andrejev Ülo Nugis Erakond Meie kodu on Eestimaa Parempoolsed Eelmised valimised ei osalenud ei osalenud Võidetud kohti 6 5 Kohtade muutus 6 5 Hääli 31 763 27 053 Protsent 5,9% 5,0% Muutus uus uus
1995. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa.
Peaminister enne valimisi Andres Tarand Mõõdukad Peaminister pärast valimisi Tiit Vähi Koonderakond

1995. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu kaheksanda koosseisu valimised, mis toimusid 5. märtsil 1995.

Valimised võitis ülekaalukalt valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes sai 32,2% häältest ja 41 kohta Riigikogus. Teise koha sai esimest korda valimistel osalenud Reformierakond, kes kogus 16,2% häältest ja sai 19 kohta Riigikogus. Kolmandaks tuli Keskerakond 14,2% häältega, mis andis 16 kohta.^[1]

Seniseid valitsuserakondi edu ei saatnud. Isamaa ja ERSP liit sai vaid 7,9% häältest ja 8 kohta Riigikogus ning Mõõdukad kogusid 6% hääli, mis andis neile 6 kohta. Riigikokku pääsesid veel valimisliit Meie kodu on Eestimaa (5,9%, 6 kohta) ja valimisliit Parempoolsed (5%, 5 kohta).^[1]

Valimiste järel moodustasid koalitsiooni KMÜ ja Keskerakond. Peaministriks sai KMÜ esinumber Tiit Vähi, kelle valitsus astus ametisse 17. aprillil 1995.^[1]

1992. aasta Riigikogu valimiste järel moodustasid valitsuskoalitsiooni Isamaa, ERSP ja Mõõdukad. Mart Laari juhitud valitsus viis läbi küll ulatuslike reforme, kuid osalt valitsusliigmete kogenematuse tõttu räsisid valitsust mitmed skandaalid. Lisaks tekkisid sisemised vastuolud Isamaas, mille tulemusena erakond 1994. aastal lõhenes. Kui 1994. aasta septembris puhkes järjekordne skandaal rublade müügi üle Tšetšeeniasse, siis otsustas Riigikogu peaminister Laarile umbusaldust avaldada.^[2]

Isamaa juhid soovisid uueks peaministriks tuua Eesti Panga presidendi Siim Kallase. Isamaas loodeti, et Kallase abil jääb erakond valitsusse ja saadakse rahuldav tulemus ka järgmistel Riigikogu valimistel. President Lennart Meri esitas Siim Kallase küll peaministrikandidaadiks, kuid Riigikogu teda valitsust moodustama ei volitanud. Riigikogu nõustus peaministrina toetama aga senist keskkonnaministrit Andres Tarandit, kelle juhitud valitsust kutsuti jõulurahuvalitsuseks, sest see jätkas vaid senise poliitika elluviimist ega teinud suuri otsuseid. Andres Tarandi valitsuses jätkasid samad erakonnad, mis olid moodustanud ka Laari valitsuse.^[3]

Kõigest kuu aega pärast seda, kui Riigikogu oli Kallase peaministrikandidaadina maha hääletanud, asutas Kallas uue parempoolse ja liberaalse erakonna, mille nimeks sai Eesti Reformierakond. Uue erakonnaga ühines ka ELDP, mis oli eelmistel valimistel kandideerinud valimisliidus Isamaa.^[4]

Valimised toimusid 7. juunil 1994 vastu võetud Riigikogu valimisseaduse alusel. Uue seadusega suuri muudatusi valimissüsteemis ei tehtud. Siiski vähenes näiteks valimisringkondade arv kaheteistkümnelt üheteistkümnele ja muudeti ka mitut olemasolevat ringkonda.^[5] Uued valimisringkonnad olid järgmised:

• valimisringkond nr. 1 – Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa;
• valimisringkond nr. 2 – Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa;
• valimisringkond nr. 3 – Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa;
• valimisringkond nr. 4 – Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa;
• valimisringkond nr. 5 – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa;
• valimisringkond nr. 6 – Lääne- ja Ida-Virumaa;
• valimisringkond nr. 7 – Järva- ja Viljandimaa;
• valimisringkond nr. 8 – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a Tartu linn);
• valimisringkond nr. 9 – Tartu linn;
• valimisringkond nr. 10 – Põlva-, Valga- ja Võrumaa;
• valimisringkond nr. 11 – Pärnumaa koos Pärnuga.^[6]

Lisaks kehtestas uus seadus, et valimisliite võivad moodustada vaid erakonnad, seega said kandideerida erakonnad, erakondade valimisliidud ja üksikkandidaadid. Kodanike valimisliidud ning muud organisatsioonid kaotasid õiguse kandidaate esitada.^[5]

Veel kehtestas uus seadus nõude, et ringkonnamandaadi võis saada vaid juhul, kui kandidaat kogus ringkonnas isiklikult hääli vähemalt 10% lihtkvoodist. Sellega sooviti vältida olukordi, kus üks väga palju hääli saanud kandidaat toob Riigikokku ka väga vähe hääli saanud kandidaadid.^[5]

Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadid jagati vaid nende nimekirjade vahel, mis kogusid üle riigi vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.^[5]

Valimistel kandideeris 16 nimekirja ja 12 üksikkandidaati. Kokku oli kandidaate 1256, seega ühele Riigikogu kohale kandideeris 12,4 inimest.^[5]

Üksikkandidaatidena kandideerisid valimistel Lembit Annus, Aleksandr Dormidontov, Eldur Jõgimaa, Eino Korjus, Arnold Kuusik, Jüri Liiv, Jüri-Rajur Liivak, Priskilla Mändmets, Johannes Raidla, Harri Roop, Heikki Tann, Henn Täär.^[5]

Kuigi majanduse seis oli oluliselt parem kui 1992. aastal, püsis inflatsioon endiselt suur ning mitu olulist majandusreformi oli endiselt pooleli. Valimistel üheks peamiseks teemaks oli omandi- ja maareformiga seonduv. Enamus erakondi lubas reformiprotsesse kiirendada ning kaitsta ka neid, keda reformid negatiivelt mõjutasid. Lisaks oli valimiste üks olulisemaid küsimusi maksusüsteem. Sotsiaalküsimustes olid olulisemad teemad pensionisüsteem ja noorte perede toetamine.^[7]

Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) vastandas end tugevalt senisele valitsuskoalitsioonile. Endast räägiti kui vanadest ja kogenud inimestest, kes lõpetavad Laari valitsuse reformidega kaasnenud ebaõigluse. Samuti väitsid KMÜ juhid, et valitsust saatnud skandaalid ja omavahelised vastuolud ilmestavad selgelt, et seniste valitsuserakondade noored ja kogenematud juhid ei suuda riiki edukalt juhtida. Kõike seda peegeldas ka KMÜ valimiste pealoosung "Kompetentsus, koostöö, kodurahu". Analüütikute arvates tõi KMÜ-le edu just skandaalidest ja reformidest väsinud rahvale rahu ning kindlustunde pakkumine.^[4][7]

Reformierakonna valimiskampaania sarnanes mitmes mõttes Isamaa 1992. aasta valimiskampaaniale. Siim Kallas kutsus erakonna valimiskampaaniat vedama oma vana tuttava Olav Osolini, kes juhtis reklaamibürood Kolm Karu. Osolini juhtimisel töötati välja erakonna tunnusgraafika ja reklaamistrateegia. Erakonna vapiloomaks valiti hoogsalt hüppav orav. Reklaamidel kasutati tumesiniseid ja erkkollaseid värve ning tänavatele seati üles hiiglaslikud 18-ruutmeetrised plakatid. Kampaania oli üles ehitatud peamiselt Siim Kallasele ja Valve Kirsipuule, kes koos esitasid erakonna pealoosungit "Arukus ausse, jõukus majja!". Samuti valmis biitlite „Kollase allveelaeva" viisil laul „Meil on Kallas, meil on Kirsipuu". Vaid mõned kuud tagasi loodud Reformierakond sai nii võimsat valimiskampaaniat lubada tänu mitmete pankurite ja ettevõtjate toetusele. Oluline osa erakonna valimiskampaania rahastamisel oli maksumaksjate klubil, mille liige ka Siim Kallas ise oli. Erakonna valimiskampaania lõplikud kulud küündisid 2,3 miljoni kroonini.^[4][7]

Keskerakonna valimiskampaania ei olnud ajakirjanike arvates nii isikukeskne kui KMÜ-l ja Reformierakonnal, kuna kardeti, et erakonna juht Edgar Savisaar paistab võrreldes teiste kandidaatidega liiga palju silma. Samas kasutas Savisaar mitmeid uuenduslikke vahendeid enda pildil hoidmiseks. Näiteks lasi erakonna esinumber jaotada Virumaal arvamuskaste ning jagas valijatele nimekaarte. Erinevate kokkulepete kaudu suudeti saada eetriaega telekanalites oma seisukohtade tutvustamiseks.^[7]

Valimisliit Isamaa ja ERSP Liit püüdis rahvast hirmutada juttudega vasakpöördest ja endiste kommunistide tagasitulekust juhul, kui KMÜ peaks valimised võitma. Valimiskampaanias kasutati eelkõige loosungeid "Valigem parem" ja "Valik mõtlevale inimesele". Samas ei võtnud rahvas enam Isamaa hirmujutte eriti tõsiselt. Samuti hoidis KMÜ Laari valitsuse skandaale pidevalt üleval ning tule alla võeti ka Isamaa eelmistel valimistel kasutatud loosungid "Plats puhtaks!" ja "Riik aitab neid, kes end ise aitavad".^[4][7]

Riigikogu valimistest võttis osa 68,9% valijatest, mis on seni suurim valimisaktiivsus Riigikogu valimitel alates 1992. aastast.^[8] 5% künnis oli 27 034,95 häält, mille ületas 7 nimekirja.^[9]

Valimiste ülekaalukas võitja oli Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes sai ligi 175 000 häält, mis andis Riigikogus 41 kohta. Valimistel debüüdi teinud Reformierakond võitis 19 kohta. Kolmandaks tuli Keskerakond 16 kohaga. Eelmised valimised võitnud Isamaa sai koos ERSP-ga vaid 8 kohta. Kohti kaotas ka ametis oleva peaministri Andres Tarandi juhitud valimisliit Mõõdukad, kes sai ainult 6 kohta. Lisaks võitis valimisliit Meie Kodu On Eestimaa 6 kohta ja Isamaast lahku löönud Parempooled 5 kohta.^[1]

Isikumandaadiga pääses Riigikokku 15 saadikut: KMÜ-st 6, Reformierakonnast 6, Keskerakonnast 1, Mõõdukatest 1 ja Parempoolsetest 1.

Ringkonnamandaadid (34) jaotusid järgnevalt: KMÜ sai 21, Keskerakond 7, Reformierakond 4, I/ERSP 1 ja MKOE 1.

Kompensatsioonimandaate (52) sai KMÜ 14, Reformierakond 9, Keskerakond 8, I/ERSP 7, Mõõdukad 5, MKOE 5 ja Parempoolsed 4.

Kõige rohkem hääli sai valimisliidu KMÜ nimekirjas kandideerinud Arnold Rüütel (17 189 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga osutus valituks sama valimisliidu nimekirjas kandideerinud Tõnu-Reid Kukk (98 häält). Võrreldes eelmiste valimistega suurenes ringkonnamandaatide osakaal: 1992. aasta valimistel oli neid 24, 1995. aastal aga 34.^[5]

Pärast valimistulemuste selgumist teatas KMÜ peaministrikandidaat Tiit Vähi, et näeb võimalike koalitsioonipartneritena nii Reformierakonda, Keskerakonda kui ka Parempoolseid. Kõigepealt aususid läbirääkimisi pidama KMÜ ja Reformierakond, kuigi KMÜ enda sees ei toetanud Põllumeeste Kogu liitu Reformierakonnaga. Reformierakond polnud samuti vaimustatud koos vasakpoolse Maaliidu Ühendusega valitsuses olemisest, kuid erakond opositsiooni jääda ka ei soovinud. Nähes, et Keskerakond jääb valitsusest välja, tegi Edgar Savisaar Siim Kallasele ettepaneku moodustada koalitsioon Reformierakonna, Keskerakonna ja teiste Riigikogu erakondade vahel ning jätta KMÜ opositsiooni. Reformierakonnale pakkus Savisaar nii peaministri kui ka Riigikogu esimehe kohta. Uue Riigikogu koosseisu kokkukokkutulemisel järel valiski nn alternatiivne koalitsioon Riigikogu esimeheks reformierakondlase Toomas Savi, samas kui KMÜ toetas Ülo Nugise kandidatuuri. Vähi pidas sellist Reformierakonna käitumist reetmiseks ning loobus Reformierakonnaga läbirääkimiste pidamisest.^[4][10]

23. märtsil 1995 nimetas president Lennart Meri Tiit Vähi peaministrikandidaadiks. Sama päeva õhtul teatas Vähi, et teeb Keskerakonnale ettepaneku koalitsioonikõneluste alustamiseks. 31. märtsil kirjutasid KMÜ ja Keskerakond alla valitsuse moodustamise leppele ning 5. aprillil andis Riigikogu Tiit Vähile volitused valitsuse moodustamiseks. Tiit Vähi juhitud valitsus andis ametivande 17. aprillil 1995.^[4][10]

• Vabariigi Valimiskomisjoni veebileht 1995. aasta Riigikogu valimiste kohta