1848. aasta revolutsioonid

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

1848. aasta revolutsioonid, mõnes riigis tuntud ka kui Rahvaste kevad, Rahvaste ärkamine või Revolutsiooni aasta, oli aastal 1848 rida poliitilisi vapustusi üle kogu Euroopa. See jäi kõige laiaulatuslikumaks revolutsiooniliseks laineks Euroopa ajaloos, kuid reaktsioonilised jõud saavutasid igal juhtumil kontrolli ja revolutsioonid varisesid tavaliselt aasta jooksul kokku.

Revolutsioonid olid olemuselt põhiliselt demokraatlikud, eesmärgiga eemaldada vanad feodaalstruktuurid ja luua sõltumatud rahvusriigid. Revolutsiooniline laine algas veebruaris Prantsusmaal ja levis kohe üle enamuse Euroopa ja osaliselt Ladina-Ameerikasse. Üle 50 riigi olid mõjutatud, kuid eri riikide revolutsionääride vahel ei olnud koordineerimist või koopereerumist. Haaratud oli kuus tegurit: laialdane rahulolematus poliitilise juhtkonnaga; nõuded suuremale osalusele valitsuses ja demokraatias; nõuded ajakirjandusvabadusele; töötavate klasside nõuded; rahvusluse hoogustumine; ja lõpuks kuningaperel, aristokraatial, armeel, kirikul ja talupoegadel põhinevate reaktsiooniliste jõudude ümbergrupeerumine.

Ülestõuse juhtisid reformijate, keskklasside ja tööliste kõikuvad ad hoc koalitsioonid, mis ei seisnud kaua koos. Kümneid tuhandeid inimesi tapeti ja palju rohkem sunniti pagulusse. Olulisemad püsimajäänud reformid olid pärisorjuse kaotamine Austrias ja Ungaris, absoluutse monarhia lõpp Taanis, parlamentaarse demokraatia sisseviimine Madalmaades ja Kapetingide monarhia kindel lõpp Prantsusmaal. Revolutsioonid olid kõige tähtsamad Prantsusmaal, Madalmaades, Saksamaal, Poolas, Itaalias ja Austria keisririigis, kuid ei ulatunud Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ja suuremasse ossa Lõuna-Euroopast (Hispaania, Serbia, Kreeka, Montenegro, Portugal, Osmanite riik).

Revolutsioonid tekkisid sellistest mitmesugustest põhjustest, et neis on raske näha järjekindla liikumise või sotsiaalsete nähtuste kogumi tulemust. 19. sajandi esimesel poolel oli Euroopa ühiskonnas aset leidnud arvukalt muutusi. Nii liberaalsed reformijad kui ka radikaalsed poliitikud kujundasid ümber riikide valitsusi.

Tehnoloogilised muutused tõid töötavate klasside ellu suuri muutusi. Populaarne ajakirjandus laiendas poliitilist teadlikkust ning hakkasid tekkima uued väärtused ja ideed nagu liberalism, rahvuslus ja sotsialism. Mõned ajaloolased rõhutavad tõsiseid ikaldusi, eriti 1846. aasta oma, mis tekitasid raskusi talupoegadele ja töötavatele linnavaestele.

Suur hulk aadlist oli rahulolematu kuningliku absolutismiga või peaaegu-absolutismiga. Aastal 1846 oli Poola aadli ülestõus Austria Galiitsias, mis nurjus, kui talupojad omakorda tõusid üles aadli vastu. Lisaks toimus Suur-Poolas demokraatlike jõudude ülestõus Preisimaa vastu, mida kavandati, kuid tegelikult läbi ei viidud.

Järgmiseks hakkasid keskklassid agiteerima. Töölisklassi eesmärgid pigem taandusid võrreldes keskklassi omadega. Kuigi Karl Marx ja Friedrich Engels olid Brüsselis töötades kirjutanud Kommunistide liidu (organisatsioon koosnes peamiselt saksa töölistest) palvel "Kommunistliku partei manifesti" (saksa keeles avaldati 21. veebruaril 1848 Londonis), siis kui nad alustasid pärast märtsiülestõusu Berliinis Saksamaal agiteerimist, olid nende nõudmised märkimisväärselt kahanenud. Nad andsid märtsis Pariisis välja oma "Kommunistliku partei nõudmised Saksamaal"; pamflett kutsus ainult Saksamaa ühendamisele, üldisele valimisõigusele, feodaalkohustuste kaotamisele ja sarnastele keskklassi eesmärkidele.

Seega jagasid kesk- ja töölisklass reformisoovi ja leppisid kokku paljudes konkreetsetes eesmärkides. Kuid nende osavõtud revolutsioonidest erinesid. Kui suurem tõuge tuli keskklassidest, siis enamus püssirohust tuli alamalt. Rahutused puhkesid esialgu linnades.

Prantsuse maapiirkondade elanikkond kasvas kiiresti, sundides paljud talupojad otsima elu linnades. Paljud kodanlased kartsid ja distantseerusid tööliskehvikutest. Paljud oskusteta töölised rügasid 12–15 tundi päevas, kui neil oli tööd, elades viletsuses, haigustest vaevatud agulites. Traditsioonilised käsitöölised tundsid industrialiseerimise survet, kaotades oma tsunftid.

Olukord Saksa riikides oli sarnane. Preisimaa osad alustasid industrialiseerimist. 1840. aastatel tõi mehhaniseeritud tootmine tekstiilitööstuses odavad rõivad, mis lõi alla saksa rätsepate käsitöötooted. Reformid leevendasid maafeodalismi kõige ebapopulaarsemaid omadusi, kuid tööstustöölisi need ei rahuldanud ja nad nõudsid suuremaid muutusi.

Linnatöölistel polnud muud valikut, kui kulutada pool oma sissetulekust toidule, mis koosnes leivast ja kartulitest. Ikalduste tõttu toiduainete hinnad kasvasid ja nõudlus tööstuskaupadele vähenes, põhjustades töötuse kasvu. Revolutsiooni ajal organiseeriti töötuse probleemi suunamiseks ehitustööst huvitatud meestele seminarid. Ametnikud korraldasid seminare ka naistele, et need ei tunneks end kõrvalejäetutena. Käsitöölised ja töötatöölised purustasid tööstusmasinaid, kui nende sotsiaalsed nõudmised tähelepanuta jäid.

Maaelanikkonna kasv tõi kaasa toidunappuse, maasurve ja väljarände, nii Euroopasse kui ka väljapoole Euroopat, eriti Põhja-Ameerikasse. Aastatel 1845 ja 1846 põhjustas kartuli-lehemädanik toimetulekukriisi Põhja-Euroopas. Lehemädaniku mõju avaldus kõige rängemalt Suures Iirimaa näljahädas, kuid põhjustas näljahädasarnaseid tingimusi ka Põhja-Šoti mägismaal ja kogu Mandri-Euroopas.

Aristokraatlik rikkus (ja vastavalt võim) oli sünonüümiks põllumajandusmaa omandile ja tõhusale kontrollile talupoegade üle. Talupoegade kaebused kasvasid revolutsioonilisel 1848. aastal.

Vaatamata jõulistele ja sageli vägivaldsetele jõupingutustele ja tagurlikele jõududele need maha suruda, saavutasid häirivad ideed populaarsust: demokraatia, liberalism, rahvuslus ja sotsialism.

1840. aastate keeles tähendas demokraatia üldist meeste hääleõigust. Liberalism tähendas põhimõtteliselt valitsetavate nõusolekut ning kiriku ja riigivõimu piiramist, vabariiklikku valitsust, üksikisiku ja ajakirjandusvabadust. Rahvuslus usuti ühendavat ühise keele, kultuuri, religiooni, jagatud ajaloo ja muidugi vahetu geograafiaga (mingi segu) seotud inimesi; oli ka irredentistide liikumisi. Sel ajal olid tänapäeva Saksamaa ja Itaalia väikeriikide kogumid. Sotsialism 1840. aastatel oli ühese määratluseta mõiste, tähendades eri inimestele erinevaid asju, kuid kasutati tavaliselt töölistele suurema võimu kontekstis süsteemis, mis põhineb tööliste tootmisvahendite omandil.

 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Itaalia riikides

Kuigi sel ajal vähe märgatud, toimus esimene suur puhang Sitsiilias, alates jaanuarist 1848. Seal oli eelnevalt olnud mitu rahutust Bourbonide võimu vastu; see rahutus andis sõltumatu riigi, mis kestis vaid 16 kuud, enne kui Bourbonid tagasi tulid. Nende kuude jooksul kehtis oma aja kohta liberaal-demokraatlikus mõistes üsna edumeelne põhiseadus, nagu oli ka Itaalia riikide konföderatsiooni ettepanek. Läbikukkunud ülestõus pöördus edukaks kümneid aastaid hiljem, kui Bourbonide Mõlema Sitsiilia kuningriik aastatel 1860–1861 Risorgimento käigus kokku varises.

 Pikemalt artiklis Prantsuse 1848. aasta revolutsioon

Veebruarirevolutsioon Prantsusmaal süttis campagne des banquets allasurumisest. See revolutsioon oli ajendatud rahvuslikest ja vabariiklikest ideaalidest Prantsuse üldsuse seas, kes uskusid, et rahvas peab ennast ise valitsema. See lõpetas Louis-Philippe I konstitutsioonilise monarhia ja viis Prantsuse Teise vabariigi loomiseni. Seda valitsust juhtis Louis-Napoleon, kes aastal 1852, vaid nelja aasta pärast, rajas Teise Prantsuse keisririigi.

Alexis de Tocqueville märkis oma teoses "Recollections": "ühiskond oli raiutud kaheks: need, kes ei olnud midagi ühendanud tavalises kadeduses, ja need, kes olid midagi ühendanud tavalises terroris".

 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides

Märtsirevolutsioon Saksa riikides leidis aset Lõuna- ja Lääne-Saksamaal, suurte rahvakoosolekute ja massidemonstratsioonidega. Juhituna haritud üliõpilastest ja intellektuaalidest, nõudsid nad Saksa rahvuslikku ühtsust, ajakirjandusvabadust ja koosolekutevabadust. Ülestõusud ei olnud hästi koordineeritud, kuid lükkasid ühiselt tagasi traditsioonilisi, autokraatseid poliitilisi struktuure 39 sõltumatus Saksa Liidu riigis. Revolutsiooni keskklassi ja töölisklassi osad eraldusid ning lõpuks konservatiivne aristokraatia võitis selle, sundides paljud liberaalid pagendusse.

 Pikemalt artiklis Taani ajalugu

Taanit valitseti absoluutse monarhia süsteemiga 17. sajandist. Kuningas Christian VIII, mõõdukas reformija, kuid siiski absolutist, suri jaanuaris 1848 talunike ja liberaalide vastuseisu tõusuperioodil. Konstitutsioonilise monarhia nõuded, eesotsas Rahvusliberaalidega, lõppesid 21. märtsil rahvamarsiga Christiansborgi. Uus kuningas Frederik VII täitis liberaalide nõudmised ja pani ametisse uue kabineti, kuhu kuulusid tuntud Rahvusliberaalse partei juhid.

Rahvusliberaalne liikumine tahtis kaotada absolutismi, kuid säilitada tugevalt tsentraliseeritud riigi. Kuningas nõustus uue põhiseadusega, nõustudes jagama võimu kahekojalise parlamendiga (Rigsdag). Kuigi armeeohvitserid olid rahulolematud, nõustusid nad uue korraga, mida erinevalt muust Euroopast reaktsionäärid ei kukutanud. Liberaalne põhiseadus ei laienenud Schleswigile, jättes Schleswig-Holsteini küsimuse vastuseta.

 Pikemalt artiklis Esimene Schleswigi sõda

Schleswig, piirkond, kus elasid nii taanlased kui ka sakslased, oli Taani monarhia osa, kuid jäi Taani kuningriigist eraldi hertsogkonnaks. Kannustatuna pangermanistlikest tunnetest, haarasid Schleswigi sakslased relvad, et protestida Taani Rahvusliberaalse valitsuse uue poliitika vastu, mis oleks hertsogkonna täielikult Taaniga integreerinud.

Saksa rahvastik Schleswigis ja Holsteinis mässas, innustatuna protestantlikust vaimulikkonnast. Saksa riigid saatsid armee, kuid Taani võidud aastal 1849 viisid Berliini lepinguni (1850) ja Londoni protokollideni (1852). Need kinnitasid Taani kuninga suveräänsusi, kuid keelasid Taaniga ühendamise. Viimatinimetatud sätte rikkumine viis uue sõjani aastal 1863 ja Preisimaa võiduni aastal 1864.

 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Austria keisririigis

1848. aasta märtsist 1849. aasta juulini ohustasid Habsburgide Austria keisririiki revolutsioonilised liikumised, mis olid sageli natsionalistliku iseloomuga. Viinist valitsetud keisririik sisaldas austerlasi, ungarlasi, sloveene, poolakaid, tšehhe, horvaate, slovakke, ukrainlasi/russiine, rumeenlasi, serblasi ja itaallasi, kes kõik püüdsid revolutsiooni käigus saavutada kas autonoomiat, sõltumatust või isegi hegemooniat teiste rahvuste üle. Rahvuslikku pilti muutsid veelgi keerukamaks samaaegsed sündmused Saksa riikides, mis liikusid suurema saksa rahvusliku ühtsuse suunas.

 Pikemalt artiklis 1848. aasta Ungari revolutsioon

1848. aasta Ungari revolutsioon saavutas lühiajalist edu, kuna see purustati aastal 1849 Austria ja Vene armeede poolt. Sellest hoolimata oli sel suur mõju pärisorjade vabastamisele. See algas 15. märtsil 1848, kui Ungari patrioodid organiseerisid Pestis ja Budas (nüüd Budapest) massidemonstratsioone, mis sundisid keiserlikku kuberneri nõustuma nende 12-punktilise nõudmisega, mis sisaldasid nõudmisi ajakirjandusvabadusele, sõltumatule Ungari ministeeriumile Budas-Pestis, mis vastutab rahva valitud parlamendi ees, Rahvuskaardi moodustamisele, täielikule kodaniku- ja usuvõrdsusele, vandekohtule, riigipangale, Ungari armeele, võõrvägede (Austria vägede) väljaviimisele Ungarist, poliitiliste vangide vabastamisele ja Transilvaania ühendamisele. Sel hommikul loeti nõudmised ette koos Sándor Petőfi lihtsate luuleridadega "Madjarite jumalale vannume, vannume: ei enam orjust kanna me!". Lajos Kossuth ja mõned muud liberaalsed aadlikud, kes moodustasid Riigipäeva, pöördusid Habsburgide õukonna poole esindusvalitsuse ja kodanikuvabaduste nõuetega. Need sündmused tingisid Klemens Wenzel Lothar von Metternichi, Austria vürsti ja välisministri tagasiastumise. Keiser Ferdinand nõustus Riigipäeva nõudmistega pärast 18. märtsi. Isegi kui Ungari pidi jääma keisririigi osaks "personaaluniooni" kaudu keisriga, tuli luua põhiseaduslik valitsus. Riigipäev võttis siis vastu Aprilliseadused, mis rajasid võrdsuse seaduse ees, seadusandluse, päriliku konstitutsioonilise monarhia ja lõpetasid maakasutuse üleandmise ja piiramise.

Revolutsioon kasvas vabadussõjaks Austria keisririigist, kui Horvaatia baan Josip Jelačić ületas Habsburgide võimu taastamiseks piiri. Uus Lajos Kossuthi juhitud valitsus oli esialgu Habsburgide vägede vastu edukas. Kuigi Ungari võttis oma vabaduse suhtes rahvuslikult ühtse seisukoha, toetasid mõned Ungari kuningriigi vähemused, sealhulgas Vojvodina serblased, Transilvaania rumeenlased ja mõned Ülem-Ungari slovakid Habsburgist keisrit ja võitlesid Ungari revolutsioonilise armee vastu. Lõpuks, pärast poolteist aastat kestnud võitlust revolutsioon purustati, kui Vene tsaar Nikolai I marssis rohkem kui 300 000 sõduriga Ungarisse. Ungari pandi seega jõhkra sõjaseisukorra alla, Austria võim taastati. Juhtivad mässulised, nagu Kossuth, põgenesid pagendusse või hukati. Pikapeale viis passiivne vastupanu pärast revolutsiooni Austria-Ungari kompromissini (1867), mis tähistas Austria-Ungari sündi.

Ukraina rahvusliku liikumise keskus oli Galiitsias (täna jaguneb see Ukraina ja Poola vahel). 19. aprillil 1848 väljastas rühm esindajaid kreeka-katoliku vaimulikkonna juhtimisel avalduse Austria keisrile. See väljendas soove, et nendes Galiitsia piirkondades, kus russiini (ukraina) rahvastik moodustab enamuse, tuleks ukraina keelt õpetada koolis ja kasutada ametlike teadete edastamisel talurahvale; kohalikud ametnikud pidid eeldatavasti sellest aru saama ja russiini vaimulikkond tuli õiguslikult võrdsustada kõigi teiste konfessioonide vaimulikkonnaga.

2. mail 1848 loodi Kõrgeim russiini (ukraina) nõukogu. Nõukogu (1848–1851) juhtis kreeka-katoliku piiskop Grigori Jahimovitš ja see koosnes 30 püsiliikmest. Selle peaeesmärk oli Galiitsia halduslik jaotamine lääne- (poola) ja ida- (russiini/ukraina) osadeks Habsburgide monarhia piires, ning eraldi poliitilise omavalitsusega piirkonna moodustamine.

 Pikemalt artiklis Marsoroligheterna

18.-19. märtsil leidis Rootsi pealinnas Stockholmis aset rida mässe (Marsoroligheterna). Avaldused poliitilise reformi nõudmistega levisid linnas ja sõjavägi ajas rahvahulga laiali, 18 inimohvri hinnaga.

 Pikemalt artiklis Sonderbundi sõda

Šveitsis, vabariikide liidus, toimusid samuti suured sisevõitlused. Sonderbundi loomine viis novembris 1847 lühikese kodusõjani. Aastal 1848 lõpetas uus põhiseadus kantonite peaaegu täieliku sõltumatuse ja muutis Šveitsi föderaalriigiks.

 Pikemalt artiklis Suur-Poola ülestõus (1848)

Poola rahvas korraldas sõjalise ülestõusu Preisimaa vastu Poseni suurhertsogkonnas (või Suur-Poola piirkonnas), mis oli Preisimaa osa alates selle annekteerimisest aastal 1815.

 Pikemalt artiklis 1848. aasta Valahhia revolutsioon

Rumeenia liberaalne ja rahvusromantiline ülestõus algas juunis Valahhia vürstkonnas. Olles tihedalt seotud 1848. aasta edutu mässuga Moldaavias, püüdis see kukutada keiserliku Venemaa võimude kehtestatud Regulamentul Organic režiimi valitsust ja nõudis paljude oma juhtide kaudu bojaaride eesõiguste kaotamist. Juhituna noorte intellektuaalide ja Valahhia relvajõude ohvitseride rühma poolt, õnnestus liikumisel kukutada valitsev vürst Gheorghe Bibescu, kes asendati ajutise valitsuse ja regentnõukoguga, ja ellu viia rida suuri liberaalseid reforme, mida esmalt kuulutati Islazi proklamatsiooniga.

Belgias olid ülestõusud kohalikud ja koondusid Sillon industriel tööstuspiirkonda Liège'i ja Hainaut' provintsides. Kõige tõsisema 1848. aasta revolutsioonide ohu Belgias põhjustasid Belgia emigrantide rühmad. Varsti pärast revolutsiooni Prantsusmaal julgustati Belgia Pariisis elavaid migranttöölisi naasma Belgiasse, et kukutada monarhia ja rajada vabariik. Karl Marx aeti Brüsselist märtsi alguses minema süüdistusega, et ta kasutas osa oma pärandist Belgia revolutsionääride relvastamiseks. Umbes 6000 relvastatud emigranti "Belgia Leegionist" püüdsid ületada Belgia piiri. Esimene rühm, kes reisis rongis, peatati ja relvitustati kiiresti Quiévrainis 26. märtsil 1848.

Teine rühm ületas piiri 29. märtsil ja suundus Brüsselisse. Belgia väed kohtasid neid Risquons-Tout küla juures ja võitsid. Mitmed väiksemad rühmad suutsid Belgiasse siseneda, kuid tugevdatud Belgia piiriväed olid edukad ja võit Risquons-Tout juures lõpetas tõhusalt revolutsioonilise ohu Belgiale. Olukord Belgias hakkas paranema samal suvel pärast head saaki ja värsked valimised andsid valitsevale parteile tugeva enamuse.

Nooriirlaste mäss oli Noor-Iirimaa liikumise juhitud Iiri rahvuslaste nurjunud ülestõus, osa 1848. aasta revolutsioonidest, mis mõjutas suuremat osa Euroopast. See toimus 29. juulil 1848 Ballingarry külas, South Tipperarys. Pärast jälitamist nooriirlaste ja nende toetajate väe poolt ründas ligi 50-meheline relvastatud Iiri Politseijõudude üksus maja ja võttis seesolijad pantvangi. Järgnes mitu tundi tulevahetust, kuid mässajad põgenesid pärast suure rühma Kuninglike Iiri Politseijõudude abivägede saabumist. Seda kutsutakse mõnikord Näljamässuks (kuna toimus Suure Iiri näljahäda ajal) või Ballingarry lahinguks.

Nagu varasem ühendatud iirlaste mäss aastal 1798, mis püüdis jäljendada Prantsuse revolutsiooni, ja Robert Emmeti ülestõus aastal 1803, olid nooriirlased innustatud mandri vabariiklusest.

Suurbritannia, Madalmaad, Portugal, Hispaania, Venemaa Keisririik (sealhulgas Poola ja Soome) ja Osmanite riik olid ainsad suured Euroopa riigid, kus sel ajal ei toimunud rahvarevolutsioone. Rootsi ja Norra olid vähemõjutatud. Serbia, kuigi ametlikult rahutustest mõjutamata, kuna oli Osmanite riigi osa, toetas aktiivselt Serbia revolutsiooni Habsburgide monarhias.

Venemaa suhtelist stabiilsust on omistatud revolutsiooniliste rühmade vähesele omavahelise suhtlusele. Poola kuningriigis ja Leedu suurhertsogkonnas toimusid ülestõusud aastatel 1830–1831 (Novembriülestõus) ja 1846 (Krakówi ülestõus; tähelepanuväärne selle poolest, et see suruti maha antirevolutsioonilises Galiitsia veresaunas). Viimane mäss toimus aastatel 1863–1865 (Jaanuariülestõus), kuid aastal 1848 ei toimunud midagi.

Šveits ja Portugal jäid aastal 1848 samuti puutumata, kuigi mõlemas toimusid eelnenud aastatel kodusõjad (Sonderbundi sõda Šveitsis ja Miguelistide sõjad Portugalis). Šveitsi põhiseaduse vastuvõtmine aastal 1848 oli mingit liiki revolutsioon, mis pani aluse Šveitsi ühiskonnale, nagu see on praegu.

Madalmaades ei toimunud suuri rahutusi, kuna kuningas Willem II otsustas muuta põhiseadust valimiste reformimiseks ja vähendada tõhusalt monarhia võimu. Kuigi suuri poliitilisi vapustusi ei toimunud Osmanite riigis kui sellises, toimusid poliitilised rahutused mõnes selle vasallriigis. Serbias kaotati feodalism aastal 1838 ja Serbia vürsti võimu vähendati Türgi põhiseadusega.

Suurbritannias rahustati keskklassid maha üldise valimisõigusega (Reform Act 1832); järgnenud tšartistliku liikumise agitatsioonid, vägivald ja petitsioonid jõudsid 1848. aastal lõppjärku nende rahumeelse petitsiooniga parlamendile. Protektsionistlike põllumajandustariifide – niinimetatud "Viljaseaduste" – tühistamine aastal 1846 maandas mõningast proletariaadi indu.

Ühendriikides suurendas revolutsioonide ja nende läbikukkumise peamine mõju järgnevalt sisserännet, eriti Saksamaalt. See omakorda toitis kodusõjale eelnenud aastatel nativistlikku Know Nothingi liikumist. Know Nothingi liikumine oli vastu katoliiklikule sisserändele, eriti Saksa ja Iiri katoliiklaste sisserändele ja pidas 1848. aasta revolutsioonide läbikukkumises vastutavaks paavst Pius IX. Paavst Pius IX jätkas ka orjanduse toetamist opositsioonis kaotamisseadustele Põhjaosariikides ja kaotamisseadustele Briti impeeriumis aastal 1833.

1848. aasta Kanadas nägi vastutava valitsuse loomist Nova Scotias ja Kanadates, esimesed sellised valitsused Briti impeeriumis väljaspool Suurbritanniat ennast. John Ralston Saul on väitnud, et see areng on seotud revolutsioonidega Euroopas, kuid kirjeldas Kanada lähenemist revolutsioonilisele 1848. aastale kui "oma tee leidmist...väljaspool impeeriumi kontrollsüsteemi ja uude demokraatlikku mudelisse", stabiilsesse demokraatlikku süsteemi, mis on kestnud tänapäevani. Tooride ja Oranje ordu Kanadas vastuseis vastutavale valitsusele tuli esile "Rebellion Losses Billiga" valla päästetud rahutustes aastal 1849. Neil õnnestus põletada parlamendihoone Montrealis, kuid erinevalt nende kontrrevolutsioonilistest mõttekaaslastest Euroopas olid nad lõpuks edutud.

Hispaaniakeelses Ladina-Ameerikas toimus 1848. aasta revolutsioon Uus-Granadas, kus Colombia üliõpilased, liberaalid ja intellektuaalid nõudsid kindral José Hilario Lópeze valimist. Ta võttis võimu aastal 1849 ja käivitas suured reformid, kaotades orjanduse ja surmanuhtluse ning andes ajakirjandus- ja usuvabaduse. Järgnenud segadus Colombias kestis neli aastakümmet; aastatel 1851–1885 laastas riiki neli üldist kodusõda ja 50 kohalikku revolutsiooni.

 Pikemalt artiklis Praieira ülestõus

Brasiilias kestis "Praieira ülestõus", Pernambuco liikumine 1848. aasta novembrist 1852. aastani. Asehalduskorra ajast lahendamata jäänud konfliktid ja kohalik vastupanu Brasiilia keisririigi kindlustamisele, mis oli välja kuulutatud aastal 1822, aitas külvata revolutsiooni seemneid.

„... Meid peksti ja alandati ... pillutati laiali, vangistati, relvitustati ja meie suud topiti kinni. Euroopa demokraatia saatus libises meie käest.“

– Pierre-Joseph Proudhon

Revolutsioonidest oli palju mälestusi. Demokraadid vaatasid 1848. aastale kui demokraatlikule revolutsioonile, mis pikas perspektiivis tagas vabaduse, võrdsuse ja vendluse. Marksistid mõistsid 1848. aasta hukka kui töölisklassi ideaalide reetmise kodanluse poolt, kes oli proletariaadi õiglaste nõudmiste suhtes hoolimatu. Rahvuslastele oli 1848. aasta lootuste kevad, kui uued tekkivad rahvused hülgasid vanad paljurahvuselised impeeriumid. Nad kõik olid kibedalt pettunud lühikesest ajast. 1848. aasta oli paremal juhul tulevikulootuse kuma ja halvemal juhul oli see kandejõud, mis tugevdas reaktsionääre ja lükkas hilisemad edusammud kaugemale.

Revolutsioonijärgsel kümnendil pärast 1848. aastat oli silmnähtavalt vähe muutunud ja enamus ajaloolasi pidas revolutsioone läbikukkunuks, jäävate struktuurimuutuste näiva puudumise tõttu.

Sellest hoolimata oli mõnel revolutsioonilisel liikumisel, eriti Habsburgide maadel, veidike kohest edu. Austria ja Preisimaa loobusid feodalismist 1850. aastaks, parandades paljude talupoegade elu. Euroopa keskklassid said järgmise 20 aasta jooksul poliitilist ja majanduslikku kasu; Prantsusmaa säilitas üleüldise meeste hääleõiguse. Venemaa vabastas pärisorjad 19. veebruaril 1861. Habsburgid pidid lõpuks andma ungarlastele rohkem enesemääramisõigust (Ausgleich aastal 1867). Revolutsioonid innustasid püsivaid reforme Taanis, samuti Madalmaades.

Tšiilis innustasid 1848. aasta revolutsioonid 1851. aasta Tšiili revolutsiooni.

Texase mägismaa asustati Saksa intellektuaalide poolt, kes põgenesid reaktsiooniliste puhastuste eest; sajand hiljem kehtestas esimene Ameerika Ühendriikide president sellest piirkonnast, Lyndon Johnson, suure kodanikuõiguste seadustiku.

• 1830. aasta revolutsioonid
• 1917.–1923. aasta revolutsioonid
• 1989. aasta revolutsioonid