Aurumasin

Lihtsaima aurumasina tähtsaim osa on veega täidetud aurukatel, kus vesi aetakse keema koldes kivisütt põletades. Aurukatlast tulev aur paneb liikuma kolvid, mis omakorda panevad liikuma rattad. Kasutatud auru surub kolb tagasikäigul kondensaatorisse, kus külm vesi seda jahutab, nii et aur kondenseerub.^[1]

  Pikemalt artiklis James Watt

Esimese aurumasina – antiikmaailma kõige kiiremini pöörleva objekti aeolipile – valmistas Aleksandria Heron 1 sajandil. Tema kaasaegsed kreeklased ei leidnud seadmele praktilist rakendust. Esimese kaevandusest vee välja pumpamiseks praktiliselt kasutatava aurumasina ehitas hispaanlane Jeronimo de Ayanz y Beaumont 1606. aastal. Seeriaviisiliselt hakkas samaks otstarbeks enda ja oma kaasosaniku Thomas Savery 1712. aastal leiutatud aurumasinaid tootma Thomas Newcomen. Sellepärast on teda kutsutud ka tööstusrevolutsiooni isaks.

Kuigi James Watt on ekslikult tuntud aurumasina leiutajana, muutis ta 1784. aastal Newcomeni aurumasina konstruktsiooni sellele eraldi kondensaatori lisamisega. See suurendas aurumasina tõhusust mitu korda ja muutis ta ka palju kiiremaks, mis omakorda tegi võimalikuks selle kasutamise transpordivahendites.

Aurumasinad olid 19. sajandi tööstusliku pöörde seisukohalt üliolulised ja aitasid kaasa Lääne-Euroopa majanduse ümberkujundamisele. Aurumasinate tähtsus vähenes pärast sisepõlemismootori kasutuselevõttu.

• Thomas Newcomen