Soliidsus

Proosa

[Miss Brodie:] Ärge unustage, et ma põlvnen Willie Brodie'st, soliidsest mehest, mööblitislerist, kes valmistas kummuteid ja kavandas uut moodi võllaseid, Edinburghi linnavalitsuse liikmest ja kahe armukese pidajast — kahe peale sünnitasid nad talle viis last. Minus räägib tema veri. Ta harrastas innukalt täringumängu ja kukevõitlust. Lõpuks kuulutas politsei ta tagaotsitavaks, sest ta oli aktsiisikontori paljaks varastanud — mitte et tal oleks raha tarvis olnud, aga öised murdvargused ahvatlesid teda nendega kaasneva hädaohu pärast. Ta muidugi arreteeriti välismaal ja toodi Tolboothi vanglasse, aga see oli paljas juhus. Ta suri rõõmsalt enda konstrueeritud võllapuul tuhande seitsmesaja kaheksakümne kaheksandal aastal. Olgu sellega kuidas on, aga niisugusest materjalist ma olen tehtud ning ma ei ole sallinud ega salli mingisuguseid rumalusi miss Ellenilt ega miss Alison Kerrilt. (lk 261)
- Muriel Spark, "Miss Jean Brodie oma parimas eas", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989

Harilikult oli meil ihukaitsja autos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi. (lk 35)
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996