Vicent Ferrer

Püha Vicent Ferrer (Valencia murdes Sant Vicent Ferrer, Valencia hääldus: [ˈsam viˈsɛm feˈreɾ]; 23. jaanuar 1350, Valencia, Valencia kuningriik – 5. aprill 1419, Vannes, Bretagne'i hertsogkond) oli Valencia dominikaani munk, kes oli tuntud misjonäri ja loogikuna. Katoliku kirik on kuulutanud ta pühakuks.

Tema atribuutideks on tuleleek, kantsel, trompet, vangid, tiivad ja Piibel; ta kaitseb ehitajaid, torumehi, Bretagne'i kalamehi ja Hispaania lastekodusid.

Vicent Ferrer oli aadlimehe Guillem Ferreri neljas laps. Tema isa pärines Palamósest ja ema oli hispaanlanna Constança Miquel.^[1][2] Tema sünniga on seotud mitu legendi. Ühe kohaselt ütles dominikaani munk ta isale unes, et tolle poeg saab maailmakuulsaks. Teise järgi ei tundnud ta ema sünnitades valu. Ta sai nime märtri püha Vincentiuse järgi, kes on ka Valencia kaitsepühak.^[3] Ta paastus kolmapäeviti ja reedeti ning tema meelisteema oli Kristuse kannatuslugu. Ta aitas vaeseid ja jagas ohtralt almuseid. Klassikalisi tekste hakkas ta õppima kaheksa-aastaselt, teoloogia- ja filosoofiat neljateistkümneselt.^[1]

Nelja aasta pärast astus Ferrer 18-aastaselt Jutlustajavendade Ordusse^[4], mida tavapärselt nimetatakse dominikaani orduks. Kohe pärast ordu noviitsiks saamist tundis ta siiski kiusatusi, mis kutsusid teda lahkuma. Isegi ta vanemad palusid, et ta ordust lahkuks ning hakkaks ilmikvennaks.^[5] Palvete ja patukahetsuse toel sai Ferrer neist katsumustest jagu. Nii õnnestus tal läbida katseaasta.

Kolme aasta vältel luges Ferrer üksnes Piiblit ning õppis selle täielikult pähe. Ta avaldas traktaadi dialektilistest lausetest ning 1379. aastal pühitseti Barcelonas katoliku preestriks. Ta kaitses teoloogiamagistri kraadi ning ordu tegi talle ülesandeks pidada filosoofialoenguid. Selleks saadeti ta algul Barcelonasse ning lõpuks Lleida Ülikooli, kus ta kaitses teoloogiadoktori kraadi.^[6]

Vicent Ferreri on kirjeldatud keskmist kasvu mehena, kel oli kõrge laup ja silmatorkavad näojooned. Tema juuksed olid heledad ja tonsuuriga, silmad väga tumedad ja väljendusrikkad, maneerid leebed. Tavaliselt oli ta kahvatu. Tema hääl oli sügav ja võimas, kõlav ja kohati leebe.^[3]

 Pikemalt artiklis Lääne skisma

Lääne skisma jagas katoliikluse algul kahe ja hiljem kolme paavsti vahel. Clemens VII elas Prantsusmaal Avignonis, Urbanus VI Roomas. Vicent oli veendunud, et Urbanuse valimine oli viga, ehkki Siena Catharina toetas samavõrd pühendunult Rooma paavsti. Kardinal de Luna teenistuses püüdis Vicent veenda hispaanlasi toetama Clemensit. Kui Clemens suri, valiti kardinal de Luna Avignonis paavstiks Benedictus XIII nime all.^[7]

Ferrer oli lojaalne Avignoni paavstile Benedictus XIII-le, keda Kastiilias ja Aragònis kutsuti "Papa Luna".^[1] Ta töötas Benedictus XIII alluvuses apostellikus penitentsiaariumis ning paavsti paleeülemana.^[7] Siiski püüdis Vicent Benedictus XIII veenda skismale lõppu tegema.^[6] Kuid Benedictus XIII ei astunud ametist tagasi, nagu kõik konklaavi liikmed olid vandunud teha, ehkki ta kaotas Prantsuse kuninga ja pea kõigi kardinalide toetuse. Pärast pikemat aega, mil paavst jagas vaid tühje lubadusi, veenis Vicent Kastiiali kuningat Ferdinandi loobuma Benedictus XIII toetamisest. Hiljem väitis Vicent Ferrer, et Lääne skisma mõjus talle nii masendavalt, et ta jäi 40-aastaselt raskelt haigeks.

Kahekümne ühe aasta vältel rändas Ferrer Inglismaal, Šotimaal, Iirimaal, Aragónis, Kastiilias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Itaalias, jutlustades evangeeliumi ning pöörates paljusid ristiusku. Mitme biograafi arvates kõneles Ferrer ainult valencia murdes, kuid sai Jumalalt keeltega rääkimise oskuse.^[1]

Ta jutlustas pühale Colette'ile ja tema nunnadele ning väidetavalt ütles Colette Ferrerile, et too sureb Prantsusmaal. Ta suri tõepoolest Bretagne'is, olles Hispaaniasse naasmiseks liiga haige. Bretooni kalamehed kutsuvad teda tormi korral tänapäevani appi. Hispaanias on ta ka lastekodude kaitsja.^[8]

Väidetavalt pööras Ferrer palju juute katoliiklusse, kasutades sageli küsitava väärtusega vahendeid. Näiteks muutis ta nende elu raskeks, kuni nad usku vahetasid, ning pühitses sünagooge omal algatusel kirikuteks.^[9] Üks tema pööratutest, endine rabi Solomon ha-Levi, sai hiljem Pablo de Santa Maria nime all Cartagena piiskopiks ja Burgose peapiiskopiks. Ferrer andis oma panuse Hispaania antisemitismi, kuna tema külaskäikude ajal linnadesse, kus olid juudi kogukonnad, kaasnes ka vägivald.^[10] Ta propageeris juudivastaseid seadusi, mis ei lubanud juutidel ja kristlastel toidukaupadega kaubelda, juutidel kristlasi palgata, vahetada elukohta, lõigata oma habet ja juukseid.

Eri allikate kirjeldused lahknevad ses suhtes, kas Ferreril õnnestus muuta Toledo sünagoog Santa María la Blanca kirikuks. Ühe teate kohaselt jutlustas ta rahvahulkadele, kelle mässus viisid sünagoogi võõrandamise ja kirikuks muutmiseni 1391. aastal;^[11] teistel andmetel pööras ta ristiusku linna juudid, kes seejärel ise sünagoogist kiriku tegid, kuid seda alles 1411;^[6] kolmas allikas kõneleb kahest eraldi juhtumist, neist üks Valencias 1391 ja teine hiljem Toledos, kuid ütleb ka, et ta surus ühes kohas maha juudivastase ülestõusu ning lõpetas nende tagakiusamise teises.^[12]

Vicent osales ka Tortosa dispuudil, et juute kristlusse pöörata.^[10]

Vicent sekkus oma kodumaal puhkenud poliitilisse kriisi. Kriisi tulemuseks oli Caspe kompromiss, mille kohaselt Aragóni krooni sai Kastiilia vürst Ferdinand de Antequera.

Vicent suri 69-aastaselt 5. aprillil 1419 Bretagne'is Vannes'is^[4] ning maeti Vannes'i katedraali. Paavst Calixtus III kuulutas ta pühakuks 3. juunil 1455. Tema mälestuspäeva tähistatakse 5. aprillil. 1979. aastal asutati temanimeline, sedeprivatsionistlik Püha Vicent Ferreri Vennaskond, mis 1988. aastal siiski leppis paavstiga ja sai legaliseeriti.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vicent Ferrer

• The Life and Miracles of St. Vincent Ferrer: The "Angel of the Apocalypse"
• Stanislaus M. Hogan, Saint Vincent Ferrer O.P. (London: Longmans, Green and Co., 1911).
• Andrew Pradel, St. Vincent Ferrer, of the Order of Friar Preachers: His life, spiritual teaching, and practical devotion, trans. by T. A. Dixon (London: R. Washbourne, 1875). (The French original received its imprimatur in 1863.)
• Vincent Ferrer (saint), Sermons, translated from Valencian into French, Éditions de la Merci, 2010 (ISBN 9782953191752)
• Albert Reinhart, ‘St. Vincent Ferrer’ in The Catholic Encyclopedia (New York: Robert Appleton Company, 1912).
• John Gilmary Shea, ‘Saint Vincent Ferrer’ in Little Pictorial Lives of the Saints (New York: Benziger Brothers, 1894).
• Terry H Jones, ‘Saint Vincent Ferrer’ in Saints.SQPN.com (Star Quest Production Network).
• ‘St. Vincent Ferrer’ in Saints and Angels (Catholic Online).
• ‘Vincenzo Ferreri, in spagnolo Vincente Ferrer: storia di un santo’ (Città di Mercato S. Severino).
• Celebrations for San Vicente Ferrer in Valencia, Spain